2 min

Lulu Rouge – The Song Is In the Drum (Lulu Rouge Recordings, 2013)

Lulu Rouge on Taani elektroonilise muusika skenes üks hinnatumaid kooslusi, kuigi tuntuselt jäävad nad alla Trentemøllerile ja hetkel rahvusvaheliselt ilma tegevale Rangleklodsile. Lisaks omaloomingule on Lulu Rouge tuntust kogunud ka mitmete remix’idega, millest enamik on valminud kohalikele artistidele nagu Trentemøller, (kellega duo on ka koostööd teinud), Agnés Obel, Shanghai ja värvikas Fagget Fairys.

2 min

Plaadiarvustus: Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang – Live At Kings Place (Weekend Guitar Trio 2013)

Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot? Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada.

3 min

Plaadiarvustus: Dahling – Left (2013)

Dahling on üks neist bändidest, mille kindlalt mu esimeste Tartu-aastate entsüklopeediasse võib kanda. Sõbrad kippusid ikka vana head „Mentholit” jagama ja bändi „Still Beautifuli” esitlusest Lutsu Teatrimajas on meeles, kuidas kogu saal justkui mingist hüpnoosiudust kaetud sai ning paarikesed üksteisele ja üksikud oma õlletopsile lähemale tõmbusid.

2 min

Plaadiarvustus: Zebra Island – Saturnine (I Love You Records, 2013)

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

2 min

Plaadiarvustus: Mart Avi – After Hours (Porridge Bullet, 2013)

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.