
Plaadiarvustused

Plaadiarvustus: Perfect Pussy – Say Yes to Love (Captured Tracks, 2014)
„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega, mis seda bändi ümbritsevad ja mis tihtilugu tõeseks osutuvad.

Plaadiarvustus: Prurient – Cocaine Death (Hospital Productions, 2014)
Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline.

Plaadiarvustus: Metsatöll – Karjajuht (Spinefarm Records, 2014)
Metsatöll on ammugi piisavalt suur fenomen, et neid ei saa ega tohigi ignoreerida, vaatamata sellele, mida mõni kultuurihuviline folk-metal’i lõbusast žanrist tegelikult arvata võib.

Plaadiarvustus: Wild Beasts – Present Tense (Domino, 2014)
Wild Beastsi muusika on kandnud endas alati teatraalsust, sõnamänge, kerget pahelisust ja muinasjutulisust – sellist Grimmidele omast brutaalsema maiguga asja, kus ikka pisut verd, higi ja pisaraid pritsib ning mille saatel tegutsevad selgeltnägijad ja kõhu punni söönud punase veiniga liialdavad kuningad.

Plaadiarvustus: Schoolboy Q – Oxymoron (Top Dawg Entertainment / Interscope, 2014)
Kalamehemütsid, kanep ja tütar ‒ need on 27-aastase California räppari Schoolboy Q jaoks kõige olulisemad asjad.

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nõgesed (Mortimer Snerd, 2014)
Kaks aastat pärast „Varielu” on varjulisusele lisandunud valu dimensioon. „Nõgesed” on sissevaatlikum ja ilmselgelt biograafilisem ‒ Epliku kõige kurvem plaat.

Plaadiarvustus: Estonian Folk Orchestra – Imemaa (EFO Records, 2014)
Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja seal ning salvestati 2013. aastal Stockholmis plaat „Imemaa”/„Wonderland”, mis nüüd hiljuti ilmavalgust nägi.

Plaadiarvustus: meisterjaan – Algelised katsetused (2014)
„Algelistest katsetustest” on algul raske sotti saada. Suur osa sellest sulab kõrvus kokku üheks teknomassiks ja enam ei mäletagi, mis toimus alles lugu tagasi või sekund tagasi või...

Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)
W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas mõttes.

Plaadiarvustus: Have a Nice Life – The Unnatural World (Enemies List Home Recordings / Flenser Records, 2014)
Hea uudis kõigile, kellele meeldib püherdada nooruse depressioonis: HANL on tagasi ja nende hingepurustav muusika on endiselt võrratu.

Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)
Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).

Plaadiarvustus: Tõnu Naissoo Trio (Jazzaggression Records, 2014)
Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.