Mida on rohkem inimesel, kes loeb palju, ja mida on rohkem riigil, kus kirjandus on au sees? Uhketest ja südamega sõnadest, viimastest lindudest, kes julgevad jääda, ning sellest, kuidas mitte minna poliitikasse.
Oma igapäevaelus ei pea tavaline inimene mõtlema, kuidas ta punktist A punkti B liigub või kas ta pääseb sisse olulistesse avalikesse asutustesse. Ühiskond koosneb aga erinevatest rühmadest, mille vaheline sidusus määrab tegelikult ühiskonna ja kultuuri jätkusuutlikkuse ja tervise laiemal tasandil.
Eesti riigi turvalisus ja majanduslik heaolu sõltuvad suuresti rahvusvahelisest koostööst ning teistest liberaalseid ning demokraatlikke väärtusi austavatest riikidest, keda Eesti võib oma sõpradeks pidada. Seda tähtsamat rolli mängivad poliitikud, kes oskavad ja tahavad olla oma otsustes kaugelevaatavad.
Piirilinna meeleolude kirjeldamiseks sobib kõige paremini mõiste „posttraumaatiline stressihäire”, ent kui positiivsele tähelepanule lisaks jõuavad linna investeeringud ja inimesed, hakkavad ka minevikus tekkinud haavad tasapisi paranema.
Piilusime VR-prillidega arvutimängutööstuse väga kiiresti arenevasse virtuaalsesse paralleelmaailma ning uurisime, mis (või kes) on community ning kuidas seda manageerida, miks VR ikka veel nii kallis on ning kuidas suhtutakse mängumaailmas naistesse.
Nullkulublogi asutaja naudib askeetliku tarbimisega kaasnevat stressivabadust. Plastifoobiat ta ei tunne, liikumise kaanenäoks ei pürgi, prügivabaduse kaubastumisse suhtub kriitiliselt, aga jäätmeprobleemide lahendamisel ootab rohkem riiklikku sekkumist.
Raagus puud, imetegijad ja helendava ekraani zen – režissöör Kaur Kokk harutab lahti oma uue mängufilmi sõlmed ja selgitab, miks põhjasõjast räsitud Eesti ei pruugigi erineda tunnetuslikult väga meie tänapäevast.
Malaisia päritolu Vishen Lakhiani on loonud haridusplatvormi, kus töörügamisele ja rahateenimisele orienteeritud tulevikuperspektiivide asemel pannakse enam rõhku isiklikule arengule ja inimsuhetele.
Ühe professori võitlus sooneutraalsete asesõnade vastu on ootamatult mobiliseerinud meessoo, õõnestanud humanitaarteaduste mainet ja sellele vastukaaluks vähendanud jõudsalt usuleigust läänemaailmas. Kes on see uus sangar kultuurisõjas?
Kas teadust teevad täiesti isemoodi homo academicus’ed või ikka inimesed nagu meiegi? Juttu tuleb ka tumedatest pilvedest teadusvabaduse taga, tsensuurist ja kvootidest, aga ka ei rohkemast ega vähemast kui Eesti teaduse imest.
Kui su kodukoht on olnud aastaid omamoodi haldusüksuste persona non grata, tuleb võtta kätte ja tõestada vastupidist. Selle on teinud enda südameasjaks režissöör ning festivali Mägede Hääl üks korraldaja Ivar Murd. Rääkisime väärarusaamade ümberlükkamisest, Ida-Virumaa parimatest paladest ning tema teisest kirest ehk dokfilmist.
Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.
