Müürileht

Mis ohud varitsevad hariduses vaid kergesti mõõdetavatele asjaoludele – nagu koolide pingeread, PISA testid jm – keskendumisel ja kuidas üldse saaks mõõta kõike seda, mis on tegelikult oluline? Kui suur on Eestis hariduslik ebavõrdsus? Ja mis on meie koolisüsteemis hoopis paremini, kui me arvasime?

Augusti algusest asub Müürilehte juhtima senine kultuuritoimetaja Aleksander Tsapov. Võtsime kolleegi pihtide vahele ja uurisime, mis puust värske peatoimetaja tehtud on.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (Salk) juht annab rustikaalsel taustal aru Salga igapäevategevustest, tagamaadest ja arengutest, aga juttu tuleb ka väsimusest, juhustest ja üllatustest eluteel (ning muidugi EKREst ja Isamaast).

YASMYN ei karda suurelt unistada ning ajaga on mitmetest unistustest saanud reaalsed saavutused. Ja ta teab, et suudab pareminigi, peaasi et oma mugavustsooni kinni ei jää. Laome teie ette ühe lauljatee sillutise, kus leiavad oma koha ka perekonna naistelt päritud julgus, esimesed stuudiokülastused koos isaga, lapsepõlves äratuskella asemel kõlaritest kostunud muusika ja teised seigad.

Lubage tutvustada Müürilehe ajaloo esimest suvepersooni, realistlikku optimisti, inimmagnetit ja asjalikku unistajat ning I Land Soundi perepead Paap Uspenskit.

Soullauljanna Lõuna-Eesti väikelinnast ei ole veel harjunud uhkete tiitlitega, millega teda kui artisti aeg-ajalt ehtima kiputakse. Praegu valmistab ta ette uut plaati, on õppinud looma helgemaid lugusid ning räägib, miks ta ei lähe kunagi klaveri taha hiti kirjutamise mõtetega.

Viimase aasta jooksul on saanud tugevasti räsida just inimeste vaimuelu. Uurime, kuidas näeb kiriku rolli kriisist väljumisel Eesti katoliku kiriku pea Philippe Jourdan.

Eesti tänavakunst vajab rohkem hulle ideid ja julgeid tegijaid, et inimestel oleks porises ja hallis linnaruumis ringi liikudes põhjust ka pilku kõrgemale tõsta.

Kui Eesti otsiks oma alternatiivstaari, siis Mihkel Kleis oleks selle saate tugev favoriit. Elu, mis on möödunud ühtviisi süntesaatori, trummide, DJ-puldi ja lõuendi taga, on kui kiirkõnd läbi viimase paarikümne aasta kohaliku alternatiivkultuuri.

Eestis pole olnud normaalset vaba ajakirjandust. Meil puudub iseseisev kodanikuühiskond. Kõik vähegi olulised avalikud konkursid on Eestis ette ära otsustatud. Ahto Lobjaka diagnoos Eesti ühiskonna kohta kõlab kohati karmilt ja šokeerivalt, ometi on ka tema nõus, et kahe-kolmekümneaastase demokraatia kohta oleme väga heas kohas.

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?

Müürilehe demokraatia teemalisest märtsinumbrist leiab usutluse pikaaegse kolumnisti ning poliitikavaatleja Ahto Lobjakaga, kelle osalusmuskel on küll väsinud, kuid kriitikameel endiselt vahe.