Müürileht

Mida teeb väikse lapsega see, kui ta tunnetab juba maast madalast, et värviline ekraan, millesse ta vanemad nii pingsalt süvenevad, näib temast huvitavam?

Kirjanduse kaudu on võimalik endale metafoorseid kodusid ehitada, luua sobilikku keelt nähtustest ja kogemustest kirjutamiseks, tekitada teistele pinnast samastumiseks.

Oleks üsna mõeldamatu või vähemasti halvakspandav, kui Müürilehe vahendatavad kujutised pärineksid valdavalt tehisintellektipõhistelt pildigeneraatoritelt.

Kui varasemalt seostati lumehelbekesi Ameerikas toimunud keelamise, vaigistamise ja solvumise praktikatega, mis pidid karikatuurselt illustreerima noorsoo suutmatust ebamugavustega toime tulla, siis nüüdseks võib kõige suuremateks lumehelbekesteks pidada paremäärmuslaste toetajaid.

Kas saavutus on saavutajale alati tore ning mis kasu on võidust, kui sellest on raske rõõmugi tunda? Kas kasvatada lapsi usus, et nende edasine (potentsiaalne) edukus kaalub üles praegused pisarad, või keskenduda pigem õnne- ja väärtusetundele?

Kulka esseekonkursi võidutöö, mis avaldati pseudonüümi alt, tõstatab küsimuse, kellel on õigus kelle nimel ja nime all sõna võtta.* Minu jaoks jääb peamisena sõelale empaatiaprobleem. Astuda esseed kirjutades kellegi teise kingadesse või pugeda lausa tema nahka on ju empaatiline žest?

Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.

Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub.

Möödunud aasta oli Iisraeli apartheidirežiimiks tunnistamise arengus märgiline, sest Palestiina okupatsiooni kuulutas palestiinlaste suhtes diskrimineerivaks ka Rahvusvaheline Kohus. Nüüd aga peame rääkima juba genotsiidist. 

Kuidas peegeldub meie keelekasutuses maailm, kus me parasjagu elame?

Genialistide Klubi kogukonna- ja arendusprojektide juht Paul Lepasson kirjutab, kuidas subkultuurimaja sulgemine uuristaks haigutava augu ka Tartu kultuurielu motivatsiooni- ja ideedekukrusse. Algselt sotsiaalmeedias ilmunud postitus ilmub autori loal muutmata kujul.