Müürileht

Nädalavahetusel lahvatanud skandaal Pere Sihtkapitali ümber on tänuväärselt juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, kuidas üks erakond on rahvastikupoliitika tegemise, uurimise ja sellest kõnelemise Eestis põhimõtteliselt omastanud.

Eri kriisides ja eri platvormide elukaartes karastunud inimestel on küllap suurem oskus eristada, missugust sisu mis eesmärkidel luuakse ja ette söödetakse.

Pikk ja kurnav võitlus abieluvõrdsuse eest näib viimaks olevat lõpusirgel.

Viimase aasta jooksul on Eestis korraldatud mitmeid sõjavastaseid protestiaktsioone, kuid mõni protestija võetakse vahi alla, samas kui teine saab kiita. Millest selline erinevus?

On aeg näidata kindlameelset valmisolekut öelda homofoobidele head aega ning seista sõnade, rahakottide ja vajaduse korral kehadega kväärinimeste eest. Ma ei pea silmas täielikku sidemete läbilõikamist, vaid lõpuks selle punase joone tõmbamist: kväärinimeste baasõiguste üle väitlemise aeg peaks läbi olema.

Ei ole olemas halbu asju, vaid loeb see, kuidas me neid kasutame.

Kas sõda Ukrainas tähendab, et vene rahvusest kirjanikel ja kultuuritegelastel, sh nendel, kes on väljendanud selgelt oma vastuseisu ja põlgust Putini režiimi suhtes, jääb üle ainult vaikida, kuni vaikivad kahurid?

Iga festival, ükskõik kui tore ja inspireeriv, saab ükskord läbi ja võib ilmneda, et järgnev argipäev on sama hall ja murelik kui eelnevgi.

Kelle jalas on betoonkingad ning kuhu kolivad kultuur ja ööelu siis, kui tehased, angaarid, külmlaod ja garaažid otsa saavad?

Jätkusuutlikku aktivisti iseloomustab radikaalne protest. Kõige radikaalsem protestivorm tempokas saavutus. Tekst pälvis esseekonkursil „Hoolimise üledoos” teise preemia.

Henri Kõiv jagab keerutamata põhjuseid, miks ta „Savvusanna sõsaraid" vaadates kadedust tundis.

Hiljuti Tallinn Fashion Weeki tabanud kevadtormi valguses arutleb moekunstnik Karl Joonas Alamaa päevakommentaaris selle üle, milline on kohaliku moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk noorte moeloojate jaoks.