Müürileht

Algas see siis 2019. aastal või varem, aga igal juhul võib öelda, et oleme igapäevase verbaalselt vägivaldse poliitilise sfääriga juba harjunud, võib-olla isegi leppinud. Leidub sellest ehk väljapääs; ons vägivallatsejate rünnaku alla sattunuil üldse võimalik ohvripositsiooni vältida?

Vägivald vaatab meile vastu kodus, koolis, tööl, tänaval, internetis, meedias jne. Pea liiva alla peitmine ei aita. Muutuseks on vaja esmalt kollektiivselt tunnistada, et päris halvasti on.

Ajakirjandus ei saa jätkata süüdimatult tulevikust rääkimist, justkui seal ei terendaks keskkonna- ja kliimakriis. Ei piisa sellest, kui neid teemasid käsitletakse erisaadetes või lehelisades. Meedia keskpõrand peab muutuma.

Kumb tuleb enne: kas sulle müüakse maha „toode”, mis hakkab vaikselt su isiksust ümber vormima ja laiendama, või valid oma eluetapile, isiksusele ja väljakujunenud eelistustele vastavalt selle „toote” ise?

Jätame kõrvale pilkupüüdvad üksikjuhtumid (olgu need siis Hiltonid või Helmed) ja nende tekitatud vimma. Selle asemel kritiseerigem laiemalt seda, kui ebaühtlaselt on võimalused ja vabadused Eestis jaotunud.

Erakond Isamaa poolt ellu kutsutud reformid ja ettepanekud meenutavad liigagi palju Viktor Orbáni valitsuse rahvastikupoliitikat.

Pikas ajaloolises plaanis pole kõik ümberringi sündiv kuigi eriline. See kõik tuleb ja läheb jälle, võtab uue kuju ja ilmub justkui eikusagilt, kaob sama kiirelt, kui tuli, jääb talveunne, ärkab taas.

Iga kuju püstitatakse vist selleks, et see tooks möödakäijale midagi mõttesse. Küllap on nii ka Konstantin Pätsi skulptuuriga, mis on Tallinnas juba paar kuud vaatamiseks väljas olnud. Ometi toob see mõttesse peamiselt ikka küsimuse, miks ja kellele seda õieti vaja on.

Tänavuse kliimakonverentsi suurimaks töövõiduks kuulutati fondi loomine, millega rikkad lääneriigid lubasid korvata kliimamuutuste all enim kannatavatele riikidele keskkonnakatastroofidest põhjustatud kahju.

Murettekitava sõltuvuse tagant leiame enamasti mõne hingehäda või ühiskondliku probleemi. Vastastikune sõltumine perest, sõpradest ja kogukonnast on aga loomulik ja tervitatav.

Iga nelja aasta tagant korduv mikropoliitiline spordisündmus ehk jalgpalli maailmameistrivõistlused on täies hoos ning staadionid ja teleriesised täis fänne. Seal ei ole aga kunagi endale siiralt eetilisi eesmärke seatud.

Juba mõne päeva pärast kogunevad sajad miljonid jalgpallijanulised ja isegi need, keda see mäng muul ajal külmaks jätab (kaasa arvatud mina), ekraanide ette, et saada osa Kataris toimuvast jalgpalli MMist.