Müürileht

Juba mõnda aega maksaks me justkui idaeuroopluse maksu, lisatasu, mida peame siin elades segastel asjaoludel tasuma, kui tahame peale tangu ja kartuli veel midagi osta.

Varakevadel, kui paistis, et oleme sisenenud n-ö Bermuda kolmnurka, kus ühiskonda pigistasid armutult värske Ukraina sõda ning energia- ja koroonakriis, tegime toimetuses võllanalja, et küll elu oli ikka aastal 2019 muretu – palgalõhe, EKREIKE ja metsade lageraie.

Ümberringi toimuvat aktiivset kogukonna-, seltsi- ja miks mitte ka kultuurielu vaadates lubab süda ja meel uskuda, et kväärtulevik tuleb niikuinii, takistatagu seda mis vahenditega tahes.

Eile tuli Apple lagedale uudisega, et lõpetab pärast 20 aastat iPod Touchi tootmise, mis kuulutab omakorda lõppu tervele nende kaasaskantavate muusikapleierite sarjale. Muidugi täitus internet kohe iPodi nekroloogidega ja pani ehk nii mõnegi oma sahtlipõhja unustatud sõbrakest taas välja otsima.

Raha puhul lendab ratsionaalsus tihtilugu esimese asjana aknast välja ja meie käitumist hakkavad juhtima allhoovustena sellised tugevad emotsioonid nagu hirm, kadedus, häbi või süütunne.

Ehkki Prantsusmaa valimisi ei võitnud EKRE märg soovunelm Le Pen, siis küsimusi tekitavad nii madal valimisaktiivsus kui Macroni vähene populaarsus noorte hulgas.

Meie hulgas on kari inimesi, kelle jaoks kaasneb teistele haiget tegemise, haavamise ja solvamisega võimutunne. Nagu vanas heas koolikiusu diskursuses, meeldib ka neile onudele eriti mõnitada ja alandada endast mis tahes skaalal nõrgemas positsioonis olevaid inimesi.

Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

Demokraatliku maailma teeb tugevaks see, et ta ei põhine jäigal jõul ja on seetõttu paindlik. Miks on paindlikkus oluline? Sest inimene ise on muutlik, vastuoluline ja silmakirjalik.

„Õu” on mitmetähenduslik sõna, kihiline nagu sibul. Õu võib olla mõistetud kui aed või hoov. Õu on Õismäel ja taludes majade vahel, õu on aiaga piiratud tükk eramute ümber. Kuid õu on ka kõik see, mis ei ole minu toas või teiste tubades või kontorites või koolides või kaubanduskeskustes, see tähendab kõik see, mis on väljas.

On tähtsamaid väärtusi kui isiklik võim ja need tähtsamad väärtused avalduvad just praegu. Kui on üldse olukordi, kus ei ole vaja isikliku kasu pärast valitsuskriisi mahhineerida, siis see on see.

Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Nüüd, kui majanduslik surve pead tõstab, näeme, kuidas Kesk-Euroopas meie nimel sääraste raskustega ei riskita.