Ajajärgul, mil töö ootab tegijat rakenduses ega vaja tegemiseks töölepingut, tõstatuvad enneolematul skaalal juba vanad tuttavad ühiskondlikud probleemid ehk lünklik sotsiaalkaitse ning laekumata jäävad maksud. Kas Eestis oleks aeg vaadata ümber senine soosiv suhtumine platvormitöösse?
Keskustest kaugemal elavate inimeste elu pole kuidagi vähem tähenduslik kui jõukal Harjumaal. Piirkondlikul ebavõrdsusel ja kihistumisel on pika vinnaga tagajärjed kogu ühiskonna jaoks.
Kas üliõpilaseluga käib (veel) kaasas mingisugune eriline vaimsus? Seda eriti Tartus, mis peaks justkui kandma endas iseäralikku nooruse vaimuelu fluidumit. Mina ja mitmed mu sõbrad, kellega koos me 2016. aasta suvel Üheteistkümnenda asutasime, uskusime entusiastlikult, et Tartu vaim, kuigi vaikne, on endiselt olemas.
Mida tähendab seksism elualal, kus näeme igal aastal meestega võrreldes aeglasemalt jooksvaid, vähem tõstvaid ja madalamale hüppavaid naissportlasi? Kas on õiglane, et naissportlaste päralt on minimaalne tähelepanu ja minimaalsed ressursid?
Eetilised kaalutlused suunavad juba ammu seda, mida me suhu topime või selga paneme, viimastel aastatel järjest enam ka seda, kuidas me meelt lahutame. Mis ohverdusi tuleks meil teha, et tippsporti iseloomustav fänlus väärtustaks midagi muud kui iga hinna eest võitu?
Haavatavate ühiskonnarühmade suhtes tihedamaid rünnakuid põhjustava vaenukõne ohjeldamiseks on tulnud käibele mõisted „no-platforming” ja „deplatforming”. Kas tegu on sõnavabadust piiravate praktikatega?
2013. aastal pani suur hulk kultuuritegelasi seljad kokku ja avaldas meelt toona Sirbis toimunud järskude muudatuste vastu. Küsisimegi kuuelt toonaselt protestijalt, mis on selle aja jooksul muutunud, kas valitseb tsensuurioht, kas sõna-, kultuuri- ja/või ajakirjandusvabadus on tänases Eestis ohus.
Kuidas suhtuda seadusandlusesse, mis on küll sõnades vaenukõne hukka mõistnud ja peab seda karistamisväärseks, kuid ei suuda seda põhimõtet praktikas rakendada ega soovi seda ministri isikus silmanähtavalt ka teha?
Eluasemete erastamise tagajärjel tekkis Eestis omanikeühiskond. Neile, kes olid eluasemeturule sisenemas, muutus eluaseme ostmine justkui normiks. Nüüdseks aga oleme jõudnud uude ajajärku, kus peame tõdema, et ainult turumehhanismidest ja omanikuasustusest tõhusa eluasemeturu toimimiseks ei piisa.
Kinnisvaraturul varitsevad meid tunnetuslikud karid, mille ümber navigeerimine nõuab kainet meelt ja mõtlemise automaatrežiimist väljumist.
Kolimine ei pea olema alati bahtinlik hetkeline lävekronotoop, ühekorraga lõplik ära, vaid meie esimene ruumivahetus (näiteks vanematekodust ülikoolilinna) on sageli hoopis järkjärguline, mitte-päris(-kohe)-ära.
Viimastel aastatel on kinnisvaraturul sagenenud juhtumid, kus korteri või toa väljaüürimisest keeldutakse inimese nahavärvi, rahvuse või puude tõttu. Karmimate näidete puhul kaasnevad üürileandmisega ette teatamata „kontrollkäigud” või diskrimineeriv sildistamine ja põhjuseta äkiline äraütlemine juba lepingu sõlmimise etapis.
