Rahvarohke inimketiga tipnenud vastuseisust Emajõe äärde tselluloositehase rajamisele on saanud uus maamärk Eesti kodanikuaktivismi ajaloos. Pikka aega parketikõlbmatuse hirmus ennast ise taltsana hoidnud vabakond julges näidata argumendi asemel viimaks ka küüsi ja hambaid. See oli ühtaegu ootamatu ja edukas.
Kunstimaailmas tegutsevate inimeste puhul on üsna tavaline, et neil on samal ajal käsil mitu tööd ja tööotsa, tuleb suhelda erinevate tööandjatega ning töötegemine on muu eluga nii tihedalt põimunud, et enese täielik väljalülitamine kujuneb raskeks, kui mitte lausa võimatuks.
19. jaanuaril teoks saav ülemaailmne naiste marss juhib tähelepanu naiste õigustega seotud küsimustele. Eestis toimub üritus esimest korda ning selle eesmärk on olla solidaarne naiste ja teiste tõrjutud gruppidega ning näidata, et nende mured ja tulevik on olulised.
Möödunud aastal hakkasid vaimse tervisega seotud ühiskondlikud eelarvamused tänu erinevatele kampaaniatele, kogemuslugudele ja noorte seas tehtud teavitustööle murenema. Põhimõttelisemateks muutusteks oleks tarvis aga mõtestatumat riiklikku poliitikat.
Suured protsessid liiguvad aeglaselt – imikute vaktsineerituse globaalselt kõrge tase või elurikkuse hävimine maailmas ei ole kohale jõudnud üleöö. Samamoodi võiks öelda, et üleöö, st aastal 2018 ei juhtunud midagi eriliselt raputavat ka arengukoostöö vallas.
Äreval ajal on inimõiguste osas varasemalt saavutatud rahvusvaheline konsensus hakanud murenema. Positiivse poole pealt astuti aga oluline samm internetikasutajate õiguste reguleerimise suunas.
Neoliberalismi vundamendiks on Ida-Euroopas zombisotsialism ehk nõukogude võimuga seostuva ajaloolise trauma teadlik meenutamine turupõhise majandusmudeli ülimuslikkuse tõestamiseks. See hirmunarratiiv summutab vajalikku arutelu kapitalismi kitsaskohtadest.
Uuenenud püsiekspositsiooniga Vabamut võib nimetada julgelt Tallinna kõige filosoofilisemaks muuseumiks, kus vabadust mõtestatakse üksikisikute tegude summana.
Täna, 5. septembril kell 18 esitletakse Raamatupoes Puänt Francisco Martineze uut raamatut „Remains of the Soviet Past in Estonia” („Nõukogude aja säilmed Eestis”).
Kuidas feministid saaksid osutada vastupanu parasjagu Ida-Euroopa riikides tõusvale natsionalismilainele? Kuna meie ajalugu on seotud ning ühiskondlikud retoorikad on tihtipeale sarnased, on viljakas üheskoos luua ka strateegiaid, et olukorda parandada.
Elu tundub sedavõrd iseenesestmõistetav, et oma igapäevatoimetustes me väga tihti selle algusele ja lõpule ei mõtle. Seevastu leidub palju inimesi, kellel tuleb nende sündmustega tööalaselt pidevalt rinda pista.
Ebaõnnestunud Pepsi reklaam pakub meile kajakambrite ühiskonna teravaima konflikti metafoori.
