Kümne aasta jooksul on Tartu linnaruumiga palju tegeldud. Samas pole justkui midagi enneolematut valminud. Huvitaval kombel moodustub jooksvatest toimetamistest selge lõpetatud tervik, mis kujunemise ajal kohe ka probleemseks muutus.

Sveta Bogomolova ja Vahram Muradyani teos „Linnamets” Tartu Kaubamaja katusel 2009. aastal. Pilt Maa-ameti kaardirakendusest

Kümnendi jooksul ehitati nii mõndagi, näiteks Tartu piirile Eesti Rahva Muuseum, Maarjamõisas laiendati teadus- ja meditsiinilinnakuid, kesklinna kerkisid Tasku, AHHAA, Kvartal ja teisedki hooned, valmis Vabadussild, korrastati Kaarsilda ja parke, ehitati Idaringtee koos sillaga. Kõlavalt arutati Annelinna lennukaid visioone, avaliku ruumi tähtsust seoses bussijaama kaubanduskeskusesse mahutamise ideega, samuti välituru ja haljastuse vajalikkust kesklinnas. Välja käidi ka Tartusse trammitee rajamise plaan ning kavandati ja ehitati jalgrattateede võrgustikku. Koostati planeeringuid Kesklinna, Supilinna, Ränilinna ja teiste piirkondade kohta.

Ettepanekud miljööväärtusliku pärandi ja kesklinna parkide ning ka loodus- ja mälupaikade kaitse ümberhindamiseks osutavad muutustele kultuuris. Tänapäevasema trendina on edendatud kaasamist, mille näiteks on nii avalikud arutelud, kaasava eelarve suunatus avaliku ruumi objektidele kui ka paljud arhitektuurivõistlused. Selles võib näha püüdlemist parema linnaruumi poole, ent ka linnaruumiteemade kasutamist ühiskonna kujundamiseks. Pea pool kümnendit kestis linna üldplaneeringu koostamine – pikk ja põhjalik protsess, mis raamistab lokaalseid plaane, määratleb linnaga seotud ideaale ning loob tuleviku jaoks enesekirjelduse, mis mõjutab Tartu kui ühiskondliku ja kultuurilise terviku mõtestamist ning toimimist.

Tartu linnatekst

Tehtud ja teoksil on niisiis palju, ent radikaalseid ja ootamatuid pöördeid justkui pole. Kümnendi jooksul jõuab ehitada ja lammutada maju, teid, parke, teisendada tänavapilti ning kõik värske jõuab muutuda tavaliseks ja luitunukski. Linnaplaneerimise jaoks on kümnend ometi lühike aeg. Nagu eespool mainitud kohtade ja teemade puhul märgata võib, jõutakse vaielda vanu vaidlusi, sõnastada uusi suundi, muuta ja viia ellu vanu plaane. Stabiilsus ei tulene üksnes linnaplaneerimise pikast protsessist, vaid selle protsessi valikutest ja olemusest ehk sellest, kuidas planeerimisega mõtestatakse aega ja linna.

Tartu on haldusterritoriaalse üksusena nüüd suvaliselt lõigatud segment linnapiirkonnast.

Linnaplaneerimine on kirjelduslik ja seadustav protsess muutuvas linnas. Terviklikkus ja isegi lõpetatus tekib juba ses protsessis eneses. Semiootika termineis võiks öelda, et ühiskonnas on loodud planeerimisega Tartu linnatekst. See on Tartu mõtestamisviisi tervik, mis kaasab linnaruumi ennast, eluviisi, sotsiaalseid suhteid, kultuurilisi väljendusi ja osalt tehnosüsteemegi. Tartu linnatekst sai valmis mullu lõppenud üldplaneeringu protsessiga, mis raamistas teised plaanid, tegevused, teemad ja ruumid üheks suuremaks tervikuks, Tartu tulevikuvisiooniks. See visioon pakub ka üldisemat korrastust, mudelit, mille kaudu linnast mõelda ning mida kasutada orientiirina, et tagada loogilisus olukordade tõlgendustes, lahendustes ja otsustamises.

Sissepoole suunatud kümnend

Mida sisaldab see Tartu linnaplaneerimistekst? See, millega ja kuidas planeerimisel tegeletakse, lähtub küll levinud planeerimisteooriatest, seadusandlusest, poliitilistest trendidest jms, ent samas määratleb just nüüd ja praegu linna ruumilise arengu all silmas peetavat. Tartu kümnendi dominandiks võiks pidada terviku tugevat sisemist sidustamist – ruumi, liikumise, rohealade, maakasutuse, teenuste, identiteetide ja ka miljööde sissepoole suunatud süstematiseerimist ja pigem piiritlemist kui väljapoole avamist.

Kesklinna puhul on püütud kujundada aktiivset ja õdusat avalikku linnaruumi, mis looks piirkonda ühtlasi eripärase miljöö koos eluviisi ja identiteediga. Samuti on proovitud tuua avalikke teenuseid ja kaubandust tagasi kesklinna ning luua üle linna spetsialiseerunud piirkondade mustrit – „targast” ja tavatööstusest eri elustiilideni linnas. Piirkondlike miljööde süstematiseerimine on käinud kaasas ka planeeringus maakasutusreeglite paindlikumaks muutmisega. Arendatud on üksikutest jalgrattateelõikudest sidusat kergliiklusvõrgustikku kui üht peamist kohalikku transpordisüsteemi. Kuigi rohealade ja linnaloodusega tegelemist on sageli nähtud keskkonnamõjude hindamise ja detailplaneeringute nišitegevusena, on samas mitmekesistunud linnalooduse mõistmine. Selle näiteks võib tuua alles mullu propageeritud suunised sügisesi lehti kevadel muru sisse niita ning samuti parkide mitmefunktsioonilisuse arendamist. Mõlemad osutavad väärtuste ja vaatepunktide paljususe tunnustamisele linnatervikus.

Konkreetsemalt saavad muutused märgatavaks üksikute objektide puhul, mis evivad sümboolset rolli juba eelnevalt või omandavad selle uuenduskuuri tuules. Kaarsilla ja Pirogovi platsi rekonstrueerimine dekaadi lõpus rõhutab kujukalt avalikule ruumile suunatust. Samuti loovad Kvartali keskuse seosed välisruumiga tugeva kontrasti varasemate tööstuspargilaadsete ehitistega naabruses (Kaubamaja, uuendatud Playtechi maja, Tasku, Plasku ja muu Sadama piirkond). Ruumi ja inimeste identiteedi sidumine on toimunud ka nn kaasava eelarve kaudu, mis seob kaasava valitsemise kampaaniana otsustamises osalemise tunde avaliku ruumi suhteliselt väikeste, ent silmapaistvate ja emotsionaalselt laetud objektidega, nagu madalamad äärekivid ristmikel, Emajõe kaldapiire, Aparaadi taskupark jne.

Puidurafineerimistehase eriplaneeringu arutelu on üks võimalus uue Tartu visandamiseks ruumi, keskkonna, kogukonna ja väärtuste joontega.

Üldplaneeringuga raamistatud linnaruumikümnendi tulemusel on kujunenud Tartu linn tihedalt lõimitud ning piiritletud ruumilise, toimelise ja mõttelise tervikuna. Sel on selge vorm, ulatus ja pea üksühene omavaheline vastavus linna eri mõõtmetes – ruum, administratiivüksus, sootsium, selle identiteet, nimetamine ja sotsiaalmajanduslik süsteem moodustavad oma kattuvuses Tartu. See kattuvus ja ühene määratus (millele on tegelikult osutanud juba J. C. Risinghi „Kõnes Tartu linnast” 1637. aastal ja E. Kant 20. sajandil) tagab linna tervikliku identiteedi, ent esitab sellele ka väljakutse. Praktikas saab linnaplaneerimisel loodud ideaalmudeli kehtestamise asemel ülesandeks selle suhestamine muutustega.

Suur-Tartu väljakutsed

Haldusreformi käigus liideti Tartu linnaga Tähtvere vald. Seni keskmesse suunatud ja tihedalt lõimitud linna asemel tekkis kogum, millele polnud keegi senise planeerimise käigus mõelnud. Tartu on haldusterritoriaalse üksusena nüüd suvaliselt lõigatud segment linnapiirkonnast. Uue tervikuna sisaldab see nii linnakeskust ja tööstust kui ka külasid, põlde, metsi ja soid. Võrreldes senise Tähtvere vallaga külgneb linn teistes suundades nüüd pigem tihedamategi seostega, ent n-ö võõra valglinnapiirkonnaga. On väga mugav tegeleda linnaga, kus haldus-, identiteedi- ja geograafilised ruumid kattuvad, ning uskuda selle terviku loomulikkusesse. Ent seni arendatud kontsentrilise linna mudel ei võimalda lihtsaid korrastusi uue tervikuga tegelemiseks, olgu siis praktilise elu korraldamisel või identiteedi otsinguil.

Kujukalt võib märgata katkestust kergliiklusvõrgustiku hajumises linna servas ning paremates ühendustes pigem üle uute omavalitsuspiiride kui kaotatud piiride. Praktiliseks küsimuseks, mis ka identiteeti ja kogukondi puudutab, on koolivõrgu ja -transpordi korraldus kui minimaalsete vahemaadega tiheasustusalaga on üheskoos hajaasustusala oma väiksemate tõmbekeskustega. Tartule on tekkinud ruumiline mõõde, mis on pigem inimgeograafiline kui matemaatiline, nagu on kasutusel koolikohtade jagamise mudelis. Kui varem sai linnapiiriga sätestada relevantsuse, siis nüüd tuleb otsustada inimeste, vajaduste ja väärtuste järgi. Samuti kerkib põhimõtteline küsimus, kas, kuidas ja miks teha eristusi halduspiiride, haja- ja tiheasustusala eripärade alusel.

Vastuseta on ka küsimus linna kesksest identiteedist ja ruumi tõlgendustest. Kas linnaline identiteet on veel eeldatav ja loosungina õigustatud ning kas kesklinna avaliku ruumi aktiveerimine on jätkuvalt ühine väärtus kogu suuremale Tartule? Ning teisalt, kas Tartu identiteet leiab uut sisu, uusi sümboleid ka linnaservast? Kas tugevnevad hoopis kohalikud asumiidentiteedid?

Tartu piirkonna ühiskond seisab niisiis silmitsi liitmisest tingitud vastuolude ja seostamatusega. Need vastuolud tulenevad osaliselt senisest suunatusest piiritletud ja tihedalt lõimunud linnale. Sulgenud ühe peatüki, avab planeerimisvaldkond ka uued võimalused Tartu uuesti mõtestamiseks – puidurafineerimistehase eriplaneeringu arutelu on üks võimalus uue Tartu visandamiseks ruumi, keskkonna, kogukonna ja väärtuste joontega.

Tiit Remm on Tartu Ülikooli semiootikateadur, kes uurib linnaruumi tõlgendamisi ning ruumi ja ühiskonna seoseid.