Üks suurimaid kaotusi Tartu akadeemilisele rahvale on ülikooli raamatukogu. Esimeste kursuste tudengeile tundub see kui müüt kunagisest kuldajast, muinasjutt – kauge ja kättesaamatu. Aga on neidki, kes veel mäletavad.

Tartu Ülikooli raamatukogu. Foto: Wikimedia Commons, kasutaja Mandariina

Kui ma 2011. aastal Tartusse ülikooli tulin, oli mul kindel kavatsus kõik kirjanduse ja kultuuriteaduste õppekava ained ülima hoolsusega läbida. Vaatasin võõristavalt sama eriala õppima tulnud sõpru, sest nemad ei olnud akadeemiast sugugi nii suures vaimustuses kui mina. Tahtsin gümnaasiumis omandatud (või mitteomandatud) teadmised võimalikult kiiresti ära unustada, sest ülikool tundus olevat Kõige Olulisem Asi Elus, ja need, kes siia vabatahtlikult ei tulnud, pidid ikka päris tohlakad olema. Ahmisin loengutest kõike, esitasin kodutööd õigeaegselt ja hoolikalt. Veel enne esimese semestri lõppu olin jõudnud arusaamale, et lasen niisuguse hooga kuni doktorantuurini välja, pole probleemi!

Umbes kuu aega pärast üliinimeseks saamise teele asumist julgesin esimest korda Tartu Ülikooli raamatukokku (edaspidi „Utlib”, „ramps”) sisse astuda. Minu esmamulje oli, et küll on alles kuiv. Igav. Näeb välja nagu Ujula Konsum. Kuhu istuda, kuhu astuda? Kas raamatukogutädid ongi kurjad või ainult näevad sedamoodi välja? Miks garderoobitädid ei naerata? Miks turvaväravate juures olev lävepakk nii kõvasti kriiksatab? Kes seal 3. korruse individuaalputkades üldse toimetavad? Akadeemikud? Professorid? Mul läks peaaegu kuu aega, et Utlibi võludele pihta saada, omaenda õppimiskoht leida, toonasest veel Rein Kilgile kuulunud Gaudeamusest (Gaudekast) lemmikroog välja valida (pannkook kanatäidisega, 1.60 €). Lõpuks olin rampsiga nii harjunud, et õhtul oli lausa kahju koju minna. Turvalised riiulid. Pehmed põrandad. Soe, lausa umbne õhk. Vahekoridorides telefonidega kädistavad kaaskannatajad. Aegapidi pähekuluv kataloogisüsteem. Sirutasin oma jalad 3. saali etnoboksis välja, põrnitsesin pisut teisi, peaaegu-juba-noogutamistuttavaid ja asusin õppima.

See on minu Utlibi-nimelise tordi esimene kiht. Tummine, annab tervele tordiampsule tugeva maigu. Järgmist kihti võiks aga tinglikult kreemiks nimetada, sest see koosneb rampsis loodud ja rampsis hoitud sõprussuhetest. Selle magusust hakkasin tundma esimese kursuse teisel semestril, kui ülikoolis õppimise nipid olid juba selgeks saanud ja ma julgesin pilgu raamatust pisut kõrgemale tõsta.

Nii muutusin tasapisi minagi julgemaks – koridoris tuttavat nähes asusin juttu veeretama, mõnikord läksin isegi suitsupausile kaasa, kuigi ma suitsu ei tee, erilisel juhul söandasin lausa tuttava juurde lõunalauda istuda (see pidi olema siis, kui Gaudekas 2012. aasta aprillis jälle lahti tehti ning seal asus teenust pakkuma DuNord, mille menüüst ma suutsin tarbida ainult nelja toodet: marja-kohupiimakorvikest, lihapirukat, sõrnikuid ja teed).

Raamatukogus said minu sõpradeks Märten, Kadri, Evelin, Tõnis ja teised. Märten istus peaaegu alati kohvikus ja krõmpsutas suhkrukuubikuid, mida talle riiulisse raamatute vahele jäeti. Kadri oli alati pisut piinatud näoga, sest artikkel ei edenenud. Lõpuks sulas ta rampsiga nii palju kokku, et see hakkas talle sealviibimise eest lausa palka maksma, sama juhtus ka Eveliniga. Tõnis istus alati meediasaalis ümmarguse laua taga ja tegi minule üllatuseks päris-, mitte koolitööd. Tuttavaid tuli aina juurde ja juurde ning lõpuks võisin ma terve õppimisele planeeritud päeva hoopis suhtlemise peale ära kulutada. Soov aega mitteakadeemiliselt mööda saata kasvas koos ülikoolis pettumise tundega, ning 2015. aasta sügisel ei roninud ma enam kordagi 3. korruse treppidest üles etnoboksi, millest oli vahepealse remondi käigus usuteadlaste sektsioon saanud. Enamasti piirdusingi Gaudekas lahja tee, magusa marja-kohupiimakorvi ja huvitavate vestlustega.

2016. aasta sügisel olid Tartu kohvikud ja linnaraamatukogu täis ehmunud nägudega endiseid Utlibi püsikliente, mina nende seas. Kus olla, kuidas olla?

Utlibi tordis on üks kibe kiht ka, ja see kiht maitseb igaühele erinevalt. Minu jaoks mekkis see nagu sassis juuksed, uimane pilk, väsinud aju, meeleheide, liigne palavus, liigne jahedus, mantra „Pagan, miks ma jälle Fesarit skrollin?”, õudustunne järgneval päeval saabuva tähtaja ees. Aga – ja see, mida ma nüüd kirjutan, on väga oluline! – Utlibis kogetud meeleheide on väljaspool Utlibi kogetud meeleheite kõrval tühiasi. Sest selle meeleheite taga paistis (küll pärast pikka ja vaevarikast päeva) lunastus. Imal sulgemismuusika mängis, essee sai ludinal valmis. Õhtul lauanurgale jäetud raamatud olid hommikul veel alles ja juba see innustas tööd jätkama. Doktorantuuriplaani jätsin juba magistrantuuri alguses kus seda ja teist, aga magistri kavatsesin ikka ära lõpetada. Ja Märten ja Kadri ja Tõnis ja Evelin ja Joosep olid kah veel alles.

Juunis 2016 läks raamatukogu remonti. Plaanid olid vägevad: ööpäevaringne ligipääs, uus ventilatsioon, originaalparketi taastamine… Sama aasta oktoobrikuuks pidid esimesed lugemissaalid valmis saama. Ei saanud. Ei saanud ka hiljem. Ega ole saanud praegusekski. Tolle aasta sügisel olid Tartu kohvikud ja linnaraamatukogu täis ehmunud nägudega endiseid Utlibi püsikliente, mina nende seas. Kus olla, kuidas olla? Lutsus on liiga lärmakas, Liivi tänava pop-up-raamatukogus liiga kõle (no mis raamatukogu see ilma raamatuteta on?!), kohvikus peab maksma… Aga ülikool lõpetas senise ehitajaga lepingu ära ja uut hanget veel välja ei kuulutatud. Nii saabuski raamatukogunostalgia minu Facebooki voogu kiiremini kui uusaastatervitused. Veel hoiti Utlibis nii hoolikalt loodud sõprussidemeid, veel jagati üksteise rõõme ja muresid. Ja nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem… Nüüd on Märten Tallinnas ja Kadri ka. Joosep on Kiviõlis. Evelin töötab endiselt raamatukogus. Tõnis pole kah õnneks kuhugi ära kadunud, aga kas ta mind üldsegi mäletaks, kui me praegu koos ei töötaks.

Utlibi tordi viimane kiht moodustubki tühjustundest. Midagi on puudu! Kus kirjutada esseed, kus lugeda artiklit, kus uurida tundide viisi potentsiaalset (kasutatud) kirjandust? Kus tuttavale sõbralikult noogutada, kus pisut liiga kõvasti lobisevaid Erasmuse tudengeid altkulmu passida? Kus jõuda järeldusele, et magistritöö kirjutamine ei ole maailma kõige õudsem asi? Kus seda üldse kirjutada?

Kõnnin vahel Vallikraavi treppidest üles (võtab lõõtsutama). Enne viimast trepimadet hakkab süda kiiremini lööma – äkki täna?! Aga maja ees ei sekeldagi suitsupausile tulnud õppijad, vaid hoopis suitsupausile tulnud tunkedes töömehed. Piilun klaasuste vahelt sisse – põrand on maas, seinad on püsti, trepp on paigas, isegi lambid põlevad kohvikus. Hoidlast tellitud raamatud saab kätte Akadeemia tänava poolt – tuleb kitsukesest trepist üles minna, et veelgi kitsamas endises individuaaltööruumis kaart läbi lasta. Vasakule jääb koridor, selle taha kunagine juurasaal. Klomp tuleb kurku… Pisarad silmis, torman ühtlaselt ehitustolmuga kaetud trepist alla õue. Näikse, et jäängi nagu Marcel Proust igavesest ajast igavesti oma kaotatud aega otsima. Või vähemalt seni, kuni mind jälle raamatukokku lastakse.

Hanna Linda Korp on Värske Rõhu kriitikatoimetaja ja Tartu Ülikooli raamatukogu püsiklient aastail 2011–2016.