Nõukogude ajal sai eesti muusikamaastik tunda nii piitsa kui ka präänikut. Samal ajal kui rokile ja pungile vibutati näppu, tantsiti esimestes diskoteekides funk-muusika ja disko saatel, seda nii Moskva ettekirjutustest lähtuvalt kui ka nende kiuste.

Laulja Els Himma ETV vana-aasta õhtu programmis. Foto: Heidi Maasimets/ERRi arhiiv

Mida paremini tunned reegleid, seda edukam oled mängus. Kui mäng ei käi peaauhinna, vaid mänguilu nimel, kiputakse reegleid nihutama, et mäng saaks jätkuda. Koos sõprade ja kaasmõtlejatega asustatakse vabadusesaareke keset hädamerd. Tundub, et sellist mõtteviisi harrastasid mitmed Nõukogude Eesti heliloojad, kultuurikorraldajad ja artistid. Riskiti kõige tähtsamaga, panuseks isiklikud väärtused ja nii enda kui ka lähedaste vabadus, astuti julgeid samme, et korraldada džässi- ja rokifestivale ning põrandaaluseid diskosid. Riikliku tarifitseerimiskomisjoni kiuste leiti muusika salvestamiseks võimalusi öösiti. Eesti Raadios olevat olnud keegi lahkem tädi, aeg pandi kinni, helirežissöörile maksti mustalt ja nii sai eesti funk-, disko- ja popmuusika ühe teenekaima helilooja Mikk Targo sõnul linti 90% 70ndate bändimuusikast. Vestlustest jääb siiski kõlama, et pribaltika (Läänemere-äärne – toim.) Eesti oli justkui näidisvälismaa, kus oli natuke rohkem lubatud.

Plahvatab funk’i-pomm

Funk-muusika sünd jääb 60ndate lõppu, samasse aega, kui USAs puhkesid mustanahaliste vastu toime pandud vägivallast tingitud ülestõusud. Pärast Martin Luther Kingi ja Malcolm Xi tapmist sai mustanahaliste visiooni esindajaks James Brown, kes võttis enda missiooniks suunata viha ja enesekehtestamisvajadus kultuuri. Funk mitte ei imbunud 70ndatel ainult muusikasse, vaid omandas laiema tähenduse nii moe- ja elustiili kui ka poliitilise jõuna. Protesti ja vaenu õhutamise asemel asetati rõhk vabadusvõitlusele muusika ja kuulaja, bändi ja publiku, pillimängu ja tantsu üheks saamise kaudu. Soul ei kõnetanud enam mustanahalisi, kuna see oli nende jaoks liiga populariseeritud, äraleierdatud ja valgetele suunatud. Uue suuna tekkes mängis rolli ka džässi keerustumine, s.o toore, improvisatoorse ja higise keldrijämmi põnevuse hülgamine matemaatilise täpsuse kasuks. Vähem poliitilise, ent sellegipoolest tähenduslikuna jõudis see muusika ka Nõukogude Eestisse.

Džässipealinn Tallinn

Funk’i algeid leidus siingi varakult levima hakanud džässipisikus, mille ilmekaim avaldus oli Uno Naissoo algatatud Tallinna džässifestival (1949–1967). Tallinn võitis endale NSVLi džässipealinna tiitli. Üle liidu tuntuks saanud üritus leidis oma lõpu, kui esinema toodi USA bänd Charles Lloyd Quartet. Lubatud esinejate kinnitused ning regulatsioonid lavalise käitumise, esinemise sisu ja välimuse kohta tulid Moskvast. Sealt ei olnud aga keegi luba küsinud ja kui toonane nomenklatuur sai asjast haisu ninna, hakati kartma läänemaailma mõju. Räägitakse, et bändiliikmed mängisid Hirve pargis korvpalli ja veetsid neli päeva otsust oodates. Organisatoorse poole eest vastutanud Heinrich Schultz on hiljem arvanud, et kinnitus saabus, kuna kardeti jätta muljet, et mustanahalisi diskrimineeritakse. Hulljulgeks peetud Schultz oli džässilaeva tüürimees, kirjavahetuse ja dokumentatsiooni eest hoolitseja. Aastatel 1961–1967 kandis ta täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja mütsi ja andis Valter Ojakääru sõnul allkirju projektidele, mida keegi teine poleks julgenud kinnitada. Temast saigi peasüüdlane, kes tagandati positsioonilt ning keda ei lubatud enam kõrgema otsustaja rolli võtta. Aasta pärast Charles Lloydi esinemist Tallinnas toimus Tšehhis kurikuulus Praha kevad, mille järel muutus kontroll idablokis karmimaks ja stagnatsiooni juured veelgi tugevamaks.

Tallinna džässifestivali plakat näituselt „Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu”. Foto: Henrik Ehte

Funk on OK

Kui džässiaktivisid sattusid kõrgendatud tähelepanu alla ja rokkmuusikat tauniti algusest peale, siis funk’i, souli ja disko ilminguid pigem tervitati. Annaalides me tegelikult neid žanrimääratlusi ei kohta. Seda kõike tõlgendati kui estraadi, mis oli NLi soosituim levimuusika vorm. Õitses funk-souli supergrupp Teravik (1974–1977). Gunnar Graps pöördus oma Magnetic Bandiga (1976–1983) funk-roki suunda. Collage’i (1965–1979) loomingus näeme Aarne Vahuri juhatusel džäss-funk’i jooni rahvaviiside töötlustes. Need läbisid ka tolleaegset Apelsini (alates 1974) ja Tõnu Aare loomingut. Margus Kiis arutleb kogumikalbumi „Groove of ESSR” saatetekstis selle üle, miks võidi funk-muusika ilminguid pigem isegi soosida:

Funk võimaldas tuua popkultuuri tagasi džässi, andis sellele tantsulisuse, samas jättis alles kõik peamised džässi eripärad. Paradoksina soosis funk’i ka nõukogude võim, sest selles nähti eelkõige „vaevatud” USA mustanahaliste muusikat ning 70ndatel tahtis Nõukogude Liit näidata ennast kui tagakiusatud mustanahaliste kaitsjat. Seega olid afroameerika popmuusika voolud Nõukogude Liidu silmis „head”, samas kui „valged” stiilid nagu hard rock ja punk ei olnud oodatud.”

Vabariigis sündinuna kujutlen eestlase kultuurilist vastuhakku 70ndatel umbes nagu keedumuna pigistamist läbi viilutaja. Ehkki teravik läbistab muna, jõuab peaaegu kogu maitsev kraam ikka taldrikule. Selline tunne võib küll olla tingitud ka teadmatusest, kui palju on hävinenud, kui palju on siiani peidus kuskil Meloodia keelatud lintide riiulitel või kui palju mööndusi tehti artistlikus nägemuses. Samas näeme, kuidas keelatud bändide asemele kerkisid visalt sarnased uute nimedega kooslused. Tekste kirjutati ridade vahele ja üritusi korraldati edasi.

Kui ihkasid täielikku vabadust

Korralduslike vägitegude alla käivad Elva (1972) ja Viljandi (1976) rokifestivalid, mis olid platvormiks paljudele neil ridadel mainitud tegijatele ja said mõnele neist ka saatuslikuks. Džässipealinna au kaitsti 1974. aastal, kui siia toodi maailmakuulus džässpianist Oscar Peterson, kes andis Estonia teatrisaalis kolm kontserti täismajale. Kontserti salvestas sarmikas Raivo Tammik, helilooja ja Tallinna džässiklubi üks looja (1966). Tammik oli erakordselt andekas klaverimängija, helilooja ja organiseerija, kes käis ka palju Eestist väljas. Tema vinüülikogu olevat olnud nii suur, et sealt käis kursaõde Anne Erm isegi raadio jaoks plaate laenamas. Levisid kahtlused koostööst KGBga. Tammiku endise naise Kristi Tammiku raamatust „Piirilkõndija tee” ja haruldasest raadiointervjuust aastast 1990 selgub, et KGB tõepoolest survestas teda infot koguma. Taheti, et ta astuks parteisse. Sellest keeldudes fabritseeriti Tammiku vastu kaasus, millega oleks viimase tegevusele piir pandud. Selleks et jätkata, pidi ta põgenema. Saksamaale pageti 1975. aastal, kusjuures vahetult enne salvestati veel pala „Mälestuste teel”, mille instrumentaalsaate kurblik alatoon justkui ennustanuks kodumaa seljataha jätmist. Nii Raivo kui ka Kristi nimed määriti, ehkki kõiki linte ei hävitatud. Paariaks tembeldati ka funk’i-, souli- ja džässivõlur Marju Marynel Kuut, kes lindistas enne Rootsi emigreerumist 1980. aastal üle 500 loo. Ehkki pärast Rootsi pagemist korjati tema plaadid poelettidelt, paigutati lindid arhiivis keelatud sektsiooni ja neid ei hävitatud.

Diskoteegid ja peosarjad

Kuigi siinses funk-muusikas puudus konkreetne protestimuusika vaimsus, sillutasid nii artistide kui ka taustajõudude tegemised omal moel teed vabadusele. Funk’i, souli ja disko populariseerimises mängisid keskset rolli Gulfi ja Sagadi diskod (alates 1976), mida korraldasid Urmas Gulf Pedra ja Marius Sagadi. See rändav peosari oli üks esimesi, kus DJd mängisid muusikat tantsuks. Gulf oli käimatõmbaja, emcee, mikri taga ja Marius opereeris suurte lintmakkidega tagapool. Poolpõrandaaluste pidude info levis suusõnaliselt. Toimumispaikadeks olid vanalinna keldrid, Sakala klubi ruumid, Sinine Baar, peda saal. Legendaarne administraator Ari Dubin oli uksel, „karvased” ehk pillimehed said tasuta sisse. Mängis 100% ameerika muusika, kusjuures üks viis plaatide saamiseks olid postipakid USAs elavatelt sugulastelt. Merekoolis õppis ka mustanahalisi, kes kutsuti peole. Tundub uskumatu, et aastatel 1976–1979 tantsisid siin pidudel mustad mehed koos valgetega laval Lääne muusika järgi. Õhtud algasid 19 paiku ja lõppesid südaööks.

Jaak Joala ja Mikk Targo 1988. aastal saates „Head uut aastat”. Foto: Heidi Maasikmets/ERRi arhiiv

Nõukogude võimuorganitega tuli ajada asju rehepaplikult ka esimese klubi loomisel. Eesti esimese diskoteegi pidamist omistatakse promootorile ja mänedžerile Ari Dubinile. Selle saamisloos mängis rolli aga ka laulja ja näitleja Tarmo Urb. Sakala kohvikus iganädalast kohvikuõhtut korraldanud Urb sai ametlikult palka Kreenholmi tehase kudujana. Tegelikult pidi ta ideoloogilise töö raames viima läänest siia toodud noortegruppe kokku kohaliku kultuuriga. Uks keerati aga kinni, vein ja kitarrid käisid käest kätte. Võimalus n-ö ametlik dabroo (luba– toim.) saada tuli aastal 1980, kui Komsomolskaja Pravda tähistas 55. juubelit. Urbi sõnul sätiti plaate keerutama klassikalise keskkomitee töötaja välimusega naine: must maani kleit, paksu musta raamiga prillid, pärlkaelakee. Repertuaar oli turvaline, à la James Last ja muu „suhkrupopp”. Samal ajal moosis Urb parteiliikmeid: „Ei pea palkama 60 rubla eest mingit noorte tehasebändi, kes ei oska isegi laulda; saame maailmakultuuri lintidelt ja vinüülidelt lasta, praktiliselt ilma tasuta.” Kui küsiti, mis sellise värgi nimi on, siis vastus oli „diskoteek”. Dabroo saadud, võis Sakala kohvikus sündida NSVLi esimene ametlik diskoklubi. Kui Urb lavakasse astus, andis ta järje üle Ari Dubinile, kes viis asja järgmisele tasandile: diskorid hakkasid saama akrediteeringuid ja ametlikku tasu. Räägitakse, et igal mõjukamal artistil oli enda KGB agent, kes hoidis silma peal repertuaaril ja esinemistel. Urbi agent, olles lummatud oma jälgitava loomingust, hoiatas aga Tarmot ette, et tulekul on arest. Selle vältimiseks põgenes Tarmo koos venna Toomasega USAsse. Enne veel saadi aga venna ja bändiga Vanemõde linti isaachayeslik bluus-funk’i pala „Välgud peeglis” (1988).

Andekatele lubatakse rohkem

Laiemalt läbilöömiseks pidid tarifitseerimiskomisjonile meeldima. Ihaldatud A-kategooria staatus võimaldas esineda üleliiduliselt ja isegi „metsikus läänes”. Els Himma sõnul pidi olema selle saamiseks professionaalne ja andekas, aga sinus pidi olema ka midagi erilist. Nii võime tuua näiteks lapsstaari Tiiu Variku põneva tämbri ja Heidy Tamme bravuurika persona. Igakülgselt võimekas Els Himma sai rahus oma asja ajada. Viimase hõbekõrist pärineb näiteks Demis Roussosi „Midnight Is The Time I Need You” kaver, diskoballaad „Kesköö” (1977). Kusjuures Lääne muusikast kaverite tegemine oli Himma sõnul lubatud: „Niikuinii seda kuulatakse Soome raadiost, miks mitte lasta kohalikel staaridel see enda omaks laulda.” Siiski oli väga selge vahe profil ja amatööril, otsustajaks oli tihtilugu pigem kalestunud fondikomisjon, kes pidi bändi profiili, laulusõnade sisu ja esinemislaadiga seoses ettekirjutusi jälgima. Funk– ja diskomuusika võtmes tundub, et Tõnis Mägi ja Music Seif nautisid laialdasimat, üleliidulist edu. Repertuaari kuulus originaalloomingut, eesti- ja venekeelseid palasid, aga lauldi ka näiteks James Browni „This Is a Man’s Worldi”. Lugusid „Metsaneid” ja „Sa haara kinni mu käest” teavad ju küll paljud. Tekstid olid pigem romantilised ja meeleolu orienteeritud rohkem peole, nautlemisele. See on joon, mis oli omane funk-muusika järglasele diskole. Võib oletada, et seetõttu soosiski saatus ja nomenklatuur Mäxi ja Targo kombinatsiooni, samas kui Gunnar Grapsi Magnetic Bandi tegemistele tõmmati 1984. aastal kriips peale nii „ebasobiva lavalise käitumise kui ebakorrektse käitumise tõttu hotellides”. Kunstiline juht Gunnar Graps polnud juurutanud oma bändis „artistismi ja enesekultuuri”.

Liidukoondise tasemel sulgpalli mänginud Mikk Targo jaoks muutsid Gulfi ja Sagadi diskod elu. Gulf pani talle lauale Earth, Wind & Fire’i kasseti ja andis sellega tõuke astuda Otsa kooli Uno Naissoo avatud rütmimuusika osakonda löökpillide erialale. Kümme kontserti nädalas, seljataga kokku umbes 6000–7000 ülesastumist, räägib Targo, kuidas pärast Mäxi läbilööki kesktelevisioonis moodustati bänd Music Seif. Esineti istuvale publikule tüüpilistes spordisaalides, staadionitel. Põhiliselt käidi Venemaal ning tehti pikki, 1–2 kuud kestnud kontserdituure 6–7 tuhande pealistele publikutele. Nooruk poleks tollal eales uskunud, et kirjutab oma eluajal pala Earth, Wind & Fire’ile. Tänu Moskvas 1989. aastal toimunud laulukirjutamislaagrile see uskumatu lugu siiski juhtus ja temast sai üks „One Worldi” kaasautoritest.

Väga raske on saada sotti maailmast, kus kõik on ühel ajal lubatud ja keelatud. Vabadusesaareke, mille eespool mainitud tegelased asustasid, paistis olevat veelgi ihaldusväärsem, kuna selle kättevõitmine polnud kerge. Muusikat tehti kirega ja professionaalselt, lavale pääsemiseks polnud muud varianti. Vajalike korralekutsujate seas oli õnneks mõistvaid inimesi, näiteks Valter Ojakäär, kelle igapidist panust antud muusikasse pole võimalik lühidalt kokku võtta. Õnneks seda pärandit väärtustatakse ning säilitatakse Eesti Muusika Kuulsuste Kojas ja arhiivides; seda taasavastatakse ja tutvustatakse helikandjatel repress’ide ja esmakordselt avalikkuse ette pürgivate arhiivileidudega. Lippu hoiavad kõrgel kõik tänapäeva ja siiani tegutsevad möödanikud bändid, kel gruuv sees!

Henrik Ehte on Estonian Funk Embassy algataja ning funk-, soul- ja diskomuusika populariseerija, juhib samanimelist raadiosaadet, plaadifirmat ja artistiagentuuri ning korraldab kontserdi- ja peosarja. Tegutseb ka programmijuhina Tallinna Erinevate Tubade Klubis ja administreerib mitmeid bände.

Maikuus ilmub Estonian Funk Embassy alt Nõukogude Eesti funk-, disko- ja džässmuusika kogumikalbum „Groove of ESSR”.