Kaugel Kremlist ja matrjoškadest leidub meie idanaabri piiride vahel mitmeid rahvaid, kellel on vähe tegemist grandioossete punaste väljakute ja lahtivõetavate nukkudega. Just nende rahvuste kinokunsti tähistati Kino Artise talvistel rahvusvähemuste filmikultuuri päevadel.

Eestist kuuskümmend kaheksa korda suurema pindalaga Sahha Vabariigis (teise nimega Jakuutia), kus elab vähem inimesi kui meie niigi hõredalt asustatud maalapil, paistab rahvast ühendavat toimiva infrastruktuuri asemel hoopis õitsema hakanud filmitööstus. Uue aasta algul linastus Kino Artises talvistel rahvusvähemuste filmikultuuri päevadel kuus hiljuti valminud filmi Venemaa rahvusvähemustest, millest pooled on osa nn Sahhawoodi fenomenist. Need sahha filmitegijate Sahha Vabariigis ja sahha keeles loodud linateosed on „vene” filmid enam-vähem sama palju, kui „Kevade” on Nõukogude Liidu film. Festivalil tutvustati lisaks sahha filmidele ka tšuktši kultuuri mängufilmiga „Vaalapüüdja” ja burjaadi skulptorit dokumentaalfilmiga „Isa Baikal”.

Need sahha filmitegijate Sahha Vabariigis ja sahha keeles loodud linateosed on „vene” filmid enam-vähem sama palju, kui „Kevade” on Nõukogude Liidu film.

Õudusfilmi sugemetega draama „Hirmutis” jäädvustati vaid 16 000 euro ning üheteistkümne võttepäevaga. Film räägib ekstsentrilise sahha külaravitseja ennasthävitavast elurutiinist. Näitlejadebüüdi teinud sahha rahvalaulik Valentina Romanova-Tšõskõõrai särab sellise vaimse ja füüsilise võimekusega, et isegi kui ta otseses mõttes imeb inimestest haigusi välja ja käib hiljem nurga taga oksendamas, on temalt raske pilku eemale pöörata. Ta on joodik, keda enamik külaelanikke põlgab, aga ka ravitseja, kelle võimed on külale hädavajalikud. Huvitaval kombel on see ainus festivali linateostest, kus ei leidu ühtegi kaunist üldplaani Siberi eluvaesest, aga lummavast maastikust. Kaamera on keskendunud alati peategelasele ega lase ilutsevatel stseenidel vaataja tähelepanu hajutada. Filmitegijad pole kartnud näidata siin Sahha külaelu tundlikke valupunkte. Teos mõjub kui appihüüd, et kurnava vaesuse käes kannatavaid Jakuudi külarahvaid talvisesse tundrasse ära ei unustataks. Leidub siiski ka omajagu huumorit. Peategelase harvade, kuid otsekoheste sõnavõttude üle saab korralikult muheleda, isegi kui ta nende järel ebakindlate külameeste käest peksa saab.

Ääremaade õudus

Paistab, et Sahhawoodis armastatakse õudusfilme vaadata ja nende suurim žanrifilmide guru Stepan Burnašev armastab neid veelgi enam ise teha. Festivali kõigis Sahhawoodi teostes leidub õudusfilmi tunnuseid, kuid kõige selgemini liigitub sellesse žanrisse „Neetud maa. Saatus”. Kunstitudeng Aljona naaseb kodumaale, et otsida üles oma kadunud ema, kuid üsna varsti hakkavad tema püüdlusi takistama kurjad üleloomulikud jõud. Nagu kõik teisedki programmi linateosed, süveneb Burnaševi uus kinotükk spirituaalsesse maailma.

Suur hulk Siberi rahvusvähemustest praktiseerib tänapäevani šamanismi ja see kajastub ka nende filmides. Osalt pakub šamanism põnevaid filmilikke võimalusi, teisalt moodustab see lahutamatu osa nende kultuurist. Filmi „Neetud maa. Saatus” meeldejäävaimad hetked illustreerivadki just rituaale. Mõjuvaimas stseenis uputab peategelane trummimänguga vaimusilmas üht paati. Kahjuks kannatab valdav osa linateosest hoopis ebasobilike läänelike õudusfilmikujundite küüsis. Ehmatav kass ja riidenagi, mis meenutab esmapilgul kurjakuulutavat inimkuju, ei paku erilisi üllatusi ega püsivaid emotsioone. Ka B-kategooria filmina jätab „Neetud maa. Saatus” pigem külmaks, põnevust napib ja nalja ei saa.

Kahjuks kannatab valdav osa linateosest hoopis ebasobilike läänelike õudusfilmikujundite küüsis. Ehmatav kass ja riidenagi, mis meenutab esmapilgul kurjakuulutavat inimkuju, ei paku erilisi üllatusi ega püsivaid emotsioone.

Kui „Hirmutis” oli appihüüd, siis Mihhail Lukatševski „Kopter” on suur lumme joonistatud „SOS”. See vesterni tunnustega ellujäämislugu on kolmest sahha linateosest kindlasti ambitsioonikaim. Nagu ka festivali teistes filmides, mängivad siin suurt rolli perekondlikud väärtused. Pea kõikide lugude aluseks on lapse ja vanema vaheline suhe, mis ühelt poolt peegeldab programmi kokkupanijate taotluslikku valikut ja teisalt moodustab esmatähtsa osa Siberi kultuurist. „Kopter” räägib noorperest, kelle külaskäik vanemate juurde osutub traagiliseks, kui elektrikatkestuse tagajärjel otsustab isa Vanja ohtliku jõe ületada, et haigestunud pisitütrele abi otsida. Ainuke võimalus, kuidas sinna eraklikku asulasse pääseda, on helikopteriga. Sild, mis viib lähimasse linna, on tormi tõttu koost lagunenud. Neil pole muud valikut kui liikuda jala või hobusega ning elektrikatkestuste ajal ei saa nad ka helikopterit kohale kutsuda. Kõik osatäitjad vanaemast väikese pojani mängivad oma rolle nii ehedalt, et neile oleks raske mitte kaasa tunda. Lugu toetab ka filmi tehniline külg. Kõigis kolmes sahha linateoses leidub palju stseene, mis on filmitud vaid ühe staatilise kaameranurga alt, kuid siin loovad filmitegijad operaatori-, näitleja- ja kunstnikutööga kompositsioone, mis panevad lausa imetlema.

Eluks vajalik seotus

Jakuutia piirist tsipa kaugemale Beringi väina äärde liikudes leiame eest kasvamisloo „Vaalapüüdja”. Sahha kino erakliku külaelu motiiv jätkub ka selles filmis, kuid erinevalt jakuutidest on sealsetel tšuktšidel ligipääs internetile. Vaalapüügist tüdinud 15-aastane Leška avastab pornoleheküljel veebikaamera ees esineva tüdruku Hollysweet999, kellesse ta armub esimesest pilgust. Hoogne montaaž, värvikas pilt ja sajad algustiitrites tutvustatud produktsioonifirmad annavad mõista, et tegemist on korraliku rahvusvahelise filmiga. Geograafilise asukoha ja põliselanikest osatäitjate põhjal seda seega lihtsalt tšuktši kinoks aga pidada ei saa. See on ametlikult Vene, Belgia ja Poola koostööfilm, mille režissöör Philipp Yuryev ja enamik kaameratagusest kaadrist on pärit Venemaa pealinnast. Mitme eri rahva koostöös on valminud südamlik portree ühe rumala teismelise esimesest armumisest. Peategelase tahe üle Beringi väina armastust otsima minna tundub küll veidi ebausutav ja sunnitud, kuid vaatamata sellele muutub sündmustik just teekonnale asudes eriliselt kaasakiskuvaks.

Programmi ainsa dokumentaalfilmi „Isa Baikal” tegevus toimub Beringi väinast lõuna pool asuvas Burjaatias. Moskvast pärit režissööri Maria Marina Melniku käe all valminud portreefilm räägib sellest, kuidas rahvusvaheliselt tunnustatud skulptor Daši Namdakov loob oma elu tähtsaimat skulptuuri, soovides tõmmata sellega tähelepanu ökoloogilisele katastroofile läheneva Baikali järve seisundile. Filmi iseloomustab hektiline montaaž, mis hoiab vaatajat alati põnevuses, ja üksikud kauakestvad kaadrid mõjuvad seetõttu veelgi emotsionaalsemalt. Ühes stseenis selgitab Namdakov, et skulptuur on kujundatud alateadlikult tema isa näojoonte järgi, millele järgneb pikk kaader tundmatust vanamehest. Sõnagi ütlemata on selge, et tegemist on kuju nähes pisarat poetava Daši isaga. Film näitab, kui oluliseks peavad burjaadid oma päritolu ja loodust, mis on andnud neile elujõu.

Sahhawoodis valmib aastas üle kahekümne filmi, mis on väidetavalt kohalikes kinodes edukamad kui suured välismaa kassahitid.

Suur osa jakuutidest elab eraklikes ja raskete tingimustega väikekülades ning paistab, et nende filmid ei häbene kujutada seda filtriteta, pigem emmatakse oma kultuuri sügava uhkusega. Sahhawoodis valmib aastas üle kahekümne filmi, mis on väidetavalt kohalikes kinodes edukamad kui suured välismaa kassahitid. „Vaalapüüdja” ja „Isa Baikal” pole otseselt tšuktšide ja burjaatide vändatud, kuid need tähistavad vastavaid kultuure siiski suure austusega, osutades samas sügavatele süstemaatilistele probleemidele.

„Vaalapüüdjat” saab vaadata praegu tasuta Jupiteri portaalis.

Matiias Viiking Ojaveski on Balti Filmi- ja Meediakooli lõpetanud stsenarist, kellele meeldib tobedate lugude kirjutamise kõrvalt ka filmide kohta tobedaid arvamusi jagada.