Jorge Luis Borgese „Täpsusest teaduses” võrdleb ühe lõigu jooksul maakaarti sellel kujuteldava reaalsusega, kulmineerudes kartograafide loodud elusuuruses üks ühele kaardiga.

★★★☆☆

Justkui absurdini viidud idee simulaakrumist ja selle valmistajate ambitsioonidest võib kanduda üle ükskõik millisesse kunsti – miks mitte ka muusikasse. Pikaltmängiv „Concerto…” on justkui mõtteharjutus samast vaatevinklist: mis on ambient-muusika mõistlik piir, kui võrrelda seda selle inspiratsiooniga? Plaat on jagunenud kaheks osaks: peaaegu pooletunniseks lindistuseks Tallinna ühe südamagistraali igapäevaelust ning seda imiteerivateks etüüdihakatisteks. Tahtlik muusikaloome moodustab seega väiksema osa kui inspiratsioon, mida see ammutab.

Kuigi ei saa vaielda vastu mõttele, et igapäevaelus, eriti niivõrd paljusid erinevaid sisendeid koondavas kooslusvormis, nagu seda on linn, leidub muusikat ja rütmi, ei tundu paslik siiski pidada plaadi esimest poolt millekski rohkemaks kui huvitavaks helide kogumiks. Õnneks võtab teine pool need helid ette ja mängib põnevalt ümber selgemalt musikaalsele maastikule, tõlgendades teisiti, ent siiski äratuntavalt kõiksugu katkeid bioloogilisest tehnoloogiliseni, inimkilkest diiselmootorini. Kiitust väärib mitmežanriline lähenemine linnakõlade imiteerimisel, vältides levinud johnadamslikku närvilist minimalismi ja eelistades otsida igale helile oma turvalise kodu, olgu see pungis, džässis või kus iganes. Teisalt on aga raske leida sellises lähenemises nauditavat jätkusuutlikku väärtust, taandades (või just tõstatades) kogetu mainitud mõtteharjutuse tasemele. Väärib kindlasti kuulamist, kuid vast ei poe kellelegi pöördumatult südamesse.