Sander Mölder, Timo Steiner, Jonas Kaarnamets – Concerto for an Intersection and an Electric Guitar (Birdname, 2019)

Jorge Luis Borgese „Täpsusest teaduses” võrdleb ühe lõigu jooksul maakaarti sellel kujuteldava reaalsusega, kulmineerudes kartograafide loodud elusuuruses üks ühele kaardiga.

★★★☆☆

Justkui absurdini viidud idee simulaakrumist ja selle valmistajate ambitsioonidest võib kanduda üle ükskõik millisesse kunsti – miks mitte ka muusikasse. Pikaltmängiv „Concerto…” on justkui mõtteharjutus samast vaatevinklist: mis on ambient-muusika mõistlik piir, kui võrrelda seda selle inspiratsiooniga? Plaat on jagunenud kaheks osaks: peaaegu pooletunniseks lindistuseks Tallinna ühe südamagistraali igapäevaelust ning seda imiteerivateks etüüdihakatisteks. Tahtlik muusikaloome moodustab seega väiksema osa kui inspiratsioon, mida see ammutab.

Kuigi ei saa vaielda vastu mõttele, et igapäevaelus, eriti niivõrd paljusid erinevaid sisendeid koondavas kooslusvormis, nagu seda on linn, leidub muusikat ja rütmi, ei tundu paslik siiski pidada plaadi esimest poolt millekski rohkemaks kui huvitavaks helide kogumiks. Õnneks võtab teine pool need helid ette ja mängib põnevalt ümber selgemalt musikaalsele maastikule, tõlgendades teisiti, ent siiski äratuntavalt kõiksugu katkeid bioloogilisest tehnoloogiliseni, inimkilkest diiselmootorini. Kiitust väärib mitmežanriline lähenemine linnakõlade imiteerimisel, vältides levinud johnadamslikku närvilist minimalismi ja eelistades otsida igale helile oma turvalise kodu, olgu see pungis, džässis või kus iganes. Teisalt on aga raske leida sellises lähenemises nauditavat jätkusuutlikku väärtust, taandades (või just tõstatades) kogetu mainitud mõtteharjutuse tasemele. Väärib kindlasti kuulamist, kuid vast ei poe kellelegi pöördumatult südamesse.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Liblikas – Unholy Moly (2017)

Liblikas – Unholy Moly (2017)

Kauamängiva kokkupanek on korralik töö. Kõige muu juures (lindistamine, miksimine jne) tuleb algul kompositsiooniliselt nelikümmend minutit huvipakkuvat muusikat kokku mõelda.
Kuidas kõlavad hüppamine ja vägivald
1993. aasta arvutimängu „Doom” tunnusgraafika

Kuidas kõlavad hüppamine ja vägivald

Igavesest ajast igavesti pähekulunud „Super Mario” tunnusmuusika või „Doomi” sünged helid on mõeldud rohkemaks kui kaasaümisemiseks.
Sunn O))) – Pyroclasts (Southern Lord, 2019)

Sunn O))) – Pyroclasts (Southern Lord, 2019)

Hiljuti Tallinna väisanud Sunn O))) on arvamust lõhestav muusikagrupp. Küüniliselt ja lihtsustatult võiks väita, et 21. sajandi üliühendatud maailmas on Sunn O))) lämmatavalt isoleeriv drone-muusika juba eos hukule määratud.
Müürileht