Dokumentaalsari „Tiger King: Murder, Mayhem and Madness” (USA, 2020), 7 osa. Režissöörid Eric Goode, Rebecca Chaiklin. Sari on vaadatav Netflixis.

★★★★★★★★☆☆

Kui kümne aasta pärast küsitakse, mis popkultuuri nähe markeeris üleilmse pandeemia algusfaasi, siis vastus saab olla vaid üks: „Tiger King”. Netflixi nüüdseks läbi aegade üks vaadatuimaid sarju sattus lihtsalt perioodi, kus inimestel oli aega ja vajadus saada osa millestki, mis tasakaalustaks oma hullumeelsuses tekkinud kollektiivset ärevust.

Ameerika Ühendriigid on eurooplase jaoks uskumatu riik loendamatutes aspektides alates tervishoiust, relvaseadusest ja kohtusüsteemist kuni va tüviteksti ehk meelelahutuskultuurini. „Tiger King” lööb oma kihvad kõikidesse nendesse kategooriatesse ning määrib need seejärel veel neoonvärvidega üle ja laseb õhku. Me näeme skeeme ja ekstsesse, mis lihtsalt pole siin vanas maailmas sellisel eepilisel skaalal kujuteldavad. Venemaal on samuti inimesi, kes peavad lemmikloomadeks karusid jne, aga sealgi kirjutab riik isikuvabaduse mingil hetkel siiski üle.

Samas markeerib „Tiger King” ilmselt hästi nüüdisaega, kus aferistide laineline esiletõus kas või poliitsfääris kannab endas teatavat idiotismi pitserit. Kloune, nihverdajaid, endisi näitlejaid, püstijalu militaarhulle ja teisigi saadab demokraatlikel valimistel enneolematu edu. Võidab see, kes teeb parima show. Pole siis ka ime, et dokumentaalsarja peategelane, eraloomaaia tsaar ja pullimees Joe Exotic 2016. aastal USA presidendiks kandideeris. See on mees, kes esitleb end tagakiusatud tiigrimärtrina, keda loomaaiaväline maailm tahab mutta tampida, millele ta astub omakorda vastu kantrivideote, revolvri ja veebipõhise ühemehesaatega.

Loomad, kelle hingehoidjana ta end tutvustab, on samas nagu äravisatud jalarätid, kes on sunnitud kugistama roiskunud liha, paarituma liinitööna ja elama mingis suvaliselt kujundatud tehiskeskkonnas. Režissöörid on võtnud tema kujutamisel selgelt sümpatiseeriva positsiooni, mis on inimlikult muidugi arusaadav, kui kohtad kedagi, kes on iseenda obsessioonide ori, methhead ja avalikult homoseksuaalne kauboi. Infot tilgutatakse vaatajale mittelineaarselt ja sedasi ootab igas osas järjekordne nätakas, mis sügavamalt hingama paneb. Filmistsenariste, kes oskaksid tulla välja millegi säärasega, on ehk käputäis ja kui see kõik oleks mängufilm, siis see tunduks liiga ebausutav. Elu on pöörane, aga see tuleb selgelt esile alles siis, kui keegi suunab sellele kaameraobjektiivi.

Kui koroonaviiruse kontekstis räägitakse kui ühest suust, et loodetavasti saame naasta varsti normaalse elu juurde, siis „Tiger Kingi” vaadates saab küsida põhjendatult, milline see nn normaalsus on, mida tagasi igatsetakse. Kas see on lõunamaareis, mille mälestuseks jääb foto elevandi või tiigriga? Kas see on regulaarne juuksurikülastus, et oma mulletit blondeerida? Kas see on metamfetamiiniuimas peaga voodimadratsi õhkulaskmine? Või kas see on sõbralt pärimine, et kui ta peaks olema üks tegelane „Tiger Kingist”, siis kelle ta valiks, vaadates moraalipolitsei rahuldusega, kelle kasuks ta sellest antipaatsete tegelaste lõputust galeriist otsustab?

Esilehe fotol kaader sarjast