Müürileht

Ülikool on ruum, kus võrsub lisaks akadeemilisele läbikäimisele ka lähedasemaid suhteid. Kas üliõpilaste ja õppejõudude vaheline intiimne lävimine tuleks ära keelata?

24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Miks ihkab noor moekunst kümneminutise rambivalguse asemel catwalk’il hoopis valgete galeriiseinte vahele? Mis lugusid jutustavad täis oksendatud teksad ja aastaid kapis rippunud pulmakleit?

Ajal, mil moetööstus hoiab maailma kõige saastavamate tööstusharude pjedestaalil teist kohta, on üha enam disainereid otsustanud käised üles käärida ning asunud otsima lahendusi, et kogu meie toodetud pahnale uus elu anda või kasutada ressursse ilma saapajälge tugevalt maasse surumata.

Paju mahitab lugejat oma elu läbi tunnetama ja juuri otsima, kuid lugejale pajatab oma elust samas vähe. Ometi on just autori isiklikumat laadi tekstid ja luuletused antud kogumiku kõige suuremaks tugevuseks.

Ajakirjandus kirjutab ameerika räpparite Kendrick Lamari, Drake’i ja J. Cole’i omavahelisest räigest biifimisest. Regulaarselt tuleb teateid, et mõni sealne räpitäht on narko pärast arreteeritud või maha lastud. Eesti ja Soome noorsootöötajad kutsuvad samal ajal noori räpilaagritesse ja -töötubadesse…

„Oleviku ankeet” on Müürilehe ringküsitlus, mis uurib, kuidas tuksub süda oleviku rinnakorvis. Seekord vastab küsimustele kultuuriuurija Epp Annus.

Öö kui Teine on paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Berk Vaher vaatleb öö tähendust ERMis avatud näituse „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu” näitel.

Maailm – vähemalt sellisel kujul, nagu seda praegu tunneme – on määratud lõppema ja seda eeskätt inimtegevuse tagajärjel. Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida” küsib, millised inimloomuse tahud meile täpsemalt saatuslikuks saavad.

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Kas maailmas on olemas täiuslikku asja, ütleme, mantlit, ja kui sa ta leiad, siis kas ja kuidas on võimalik elada temata?

JT Conceptioni uus album kutsub raskete hetkede kiuste elu paatoslikult jaatama.