Müürileht

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Seekord uurime lähemalt prantsuse filoloogi ja vabakutselise tõlkija Maria Esko raamatukappe.

1970. ja 1980. aastatel kerkis kohalikku kirjanduspilti kurikuulus olmekirjanduse žanr, üks neid, mida lugejad lugesid, kuid kriitikud põlgasid. Kas Andra Teede ja Kristiina Ehini 2024. aastal ilmunud romaanide puhul võiks olla kohane – või üldse sünnis – rääkida olmekirjanduse elementidest ja kui, siis kas õnnestub hoiduda kunagistest negatiivsetest konnotatsioonidest?

Kultuurikriitik, -ajakirjanik ja -korraldaja, fotograaf ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrant Johanna Roos avaldas märtsis oma debüütteose – luulekogu „Tsükkel”, mis sündis autori soovist vaadelda ja tunnetada menstruatsioonitsüklit läbi kirjanduse.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile. Sedakorda külastame kirjandusteadlase Indrek Ojami kodust raamatukogu.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Rubriigi avame kirjaniku, tõlkija, kultuuriteoreetiku, japanisti, publitsisti (jne) Rein Raua kodust riiulit uurides.

...Maia Tammjärv külas Rein Raual, kes leiab muu hulgas, et palju lugevate inimeste protsent elanikkonnast...

Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Rääkida surmast tähendab peaaegu alati rääkida ka elust ning küsimus inimese lahkumisestki algab elu väärtustamisest. See, kuidas kohtleme vanemaid inimesi, kuidas toimime inimese lahkumise korral ning kuidas mälestame eelkäinud põlvkondi, näitab meie ühiskonna kohta paljutki.

...Maia Tammjärvele: „Minu kadunud vanaema sünniaasta oli 1890 ja kui siis kuuekümnendatel telekas majapidamisse tuli,...

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

...Maia Tammjärv. Foto: Heikki Leis Mul juhtus eelmisel suvel nii, et lõin endal akent pestes...