„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.

Airi Triisberg

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Olin pandeemia puhkedes just lülitunud uurimise ja kirjutamise lainele, nii et minu elukorraldusse see suuri muutusi ei toonud. Pigem on ümberringi aeglustunud elutempo soodustanud keskendumist.

Kõige suurem erinevus mu tavapärase eluga on see, et ma pole juba aasta aega Eestist ära käinud. Tavaolukorras veedaksin pea poole igast aastast kuskil mujal. Märkan, et olen seetõttu hakanud siinset kultuurielu mõnevõrra tähelepanelikumalt jälgima.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Ma olen vabakutseline kultuuritöötaja ja teen oma tööd enamasti kodus arvuti ees. Seetõttu on minu elu olnud sel aastal suhteliselt harilik, mul ei ole näiteks vaja olnud kodukontoriga harjuda.

Majanduslikus mõttes oletan, et raskemad ajad on veel ees. Saan palju vähem tööpakkumisi välisriikidest ja see jääb ilmselt pikaks ajaks nii. See asjaolu sunnib mind nüüd aktiivsemalt võitlema paremate töötingimuste eest Eestis.

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Sain esimese laine ajal loometoetust. Õnneks jõudsin seda õigel ajal taotleda, mäletatavasti said eelmise aasta kriisiabi vahendid juba sügisel otsa. Mul on vedanud, et ma praegu loometoetusest ei sõltu, muidu ootaksin seda juba jaanuarist saati. Tänavu sai loomeliitu mittekuuluvate loovisikute toetamise eelarve kultuuriministeeriumis otsa aasta esimestel minutitel. Valitsus eraldas küll aegsasti lisaraha, kuid juriidilistel põhjustel pole seda siiani laiali jagatud, sest enne tuli seadust muuta. Riigikogu kiitis seadusemuudatuse alles aprillis heaks, raha jõuab vajajateni vist mais. See käib üle mõistuse aeglaselt.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Aasta aega arvutiekraani küljes elamist on mõjunud väga halvasti mu silmade tervisele, ma ei saa enam nii jätkata. Seoses nägemislangusega hakkan just neil päevil katsetama kõnesüntesaatoreid ja muid tehnilisi abivahendeid. Tahan saada paremaks küborgiks.

Lisaks püüan muuta oma kultuuritarbimise harjumusi – kuulan varasemaga võrreldes palju rohkem muusikat, olen hakanud hindama raadioteatrit ja avastama erisuguseid podcast’e. Varem olin liiga kannatamatu, et lugeda luulet. Aga nüüd on just vastupidi, sest luuletekstis on vähe tähemärke ja palju mõtlemisainet.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Tundub, et midagi helget tulevikult oodata ei ole. Kardan seda aega, kui lõpevad kriisiabi paketid ja algavad kärped. Kaardistan sel kevadtalvel vabakutselise perspektiivist kunstivaldkonna töötingimusi ja analüüsin kultuuriministeeriumi poliitikaid möödunud kümnendi vaates. See pilt teeb jõuetuks, sest pika aja jooksul polegi eriti muutusi toimunud. Seni olen arvanud, et vabakutseliste loovisikute olukord on halb, sest huvikaitseorganisatsioonid teevad nõrka tööd ja loovisikud ise ei osale aktiivselt poliitikakujundamises. Olen näiteks tuvastanud hulga väikseid interventsioonipunkte ja võimalikke muudatusi, mida oleks üsna lihtne ellu viia, kui keegi selle töö ainult ette võtaks. Aga suures pildis olen aru saanud, et vabakutseliste kultuuritöötajate sotsiaalkaitseprobleemide osas ei ole märkimisväärset paranemist loota, sest selleks puudub poliitiline tahe.

Varem arvasin, et ratsionaalne valik on osaleda poliitikakujundamises. Vabakutselisena mõistsin, et süsteemsed probleemid vajavad süsteemseid lahendusi. Mõtlesin nii – selleks, et olukord saaks muutuda paremaks minu jaoks, peab see muutuma paremaks ka teiste kolleegide jaoks. Nüüd arvan, et ratsionaalne valik on minna palgatööle. Hetkel murrangi pead, kas suudan ennast mõne Eesti kultuuriinstitutsiooni töötajana üldse ette kujutada või kaasneks sellise sammuga pigem eriala vahetamine, teise riiki kolimine vms.

Kas sooviksid pandeemia-aastast välja tuua positiivset?

Mu liikuval eluviisil on üks suur varjukülg – ükskõik, mis linnas ma elan, suurem osa sõpru on ikka kusagil mujal. Tavaliselt ei ole ma kaugete sõpradega eriti järjekindlalt ühendust hoidnud. Olen oodanud silmast silma kohtumisi, hoidunud veebisuhtlusest ja püüdnud korraldada oma sotsiaalse elu selles linnas, kus ma parasjagu olen. Kui koroonapandeemia alguses nihkus suhtlemine veebi, siis korraga ei olnud enam vahet, kas rääkida sõpradega Tallinnas, Kaunases, Méxicos või Berliinis. Hakkasin tihedalt suhtlema sõpradega, keda varem nägin ainult kord või paar aastas. Mul on selle üle väga hea meel. Kahetsen, et nendega varem liiga harva veebis suhtlesin, sest see annab elukvaliteedile üüratult palju juurde.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Sellele küsimusele on väga lihtne vastus. Toimetuleku parandamiseks pole radikaalseid muutusi tegelikult üldse vaja. Piisab sellest, kui hakata kultuuritöötajatele normaalselt palka maksma. Kui vabakutselistele loovisikutele makstakse õiglast palka – mitte stipendiumeid või litsentsitasusid –, siis lahenevad väga suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Edastan oma silmaarsti soovituse iga poole tunni järel natuke aega aknast välja passida.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mis sa ütleksid?

Proovi vähem töötada ja rohkem elu nautida.

Airi Triisberg on kriitik, kuraator, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Ta on tegelenud kümmekond aastat vabakutseliste kultuuritöötajate huvikaitsega ning tegutseb sageli kunsti, teooria ja liikumispoliitika kokkupuutekohtadel.