Meelelahutusmaailmas leidub küllalt näiteid muusikutest, kes vanust trotsides ikka lavalaudadele ronivad. Mõned jaanipidudel, teised väljamüüdud staadionikontsertidel.

Iggy Pop. Foto: Aaron Rubin / Wikimedia Commons (CC BY-SA 4.0)

Au tuleb anda neile, kes suudavad läbi pikkade aastakümnete muusikabisnisis (suuremalt jaolt) elujõuliste ja relevantsetena püsida. See tähendab tuuritamise ja loovuse vahel tasakaalu leidmist, raskete karakterite sallimist (või ise üks nendest olemist), kokku- ja lahkuminekuid, tüütuid fänne poeskäigul või pargis, ebaõiglaseid ja halastamatuid plaadifirmabosse, tihti märkimisväärset ületarbimist ja kindlasti nii mõndagi muud vähem või rohkem etteaimatavat. Lihtne oleks alla anda ja loorberitele puhkama jääda, aga leidub igiliikureid, kes ajavad kõigest hoolimata omadel tingimustel oma asja. Need, kes ei lase end heidutada vanusel või ajastul ega karda end uuendada, muuta või taasleida. Paul McCartney on rebinud end välja biitlite varjust ning hoidnud oma loomingut pika karjääri jooksul alati huvitava ja ajakohasena. Bruce Springsteen andis aastal 2019 üle 30 aasta välja oma parima albumi ning vaatab ühtlasi ajas tagasi ja elus edasi. Alati kelmikas Sparks on suutnud tagada 50 aasta jooksul vendade vaimuka ja geniaalse dünaamika värskuse. Marju Kuut on uuel kogumikul „Groove of ESSR” üks lahedaimaid gruuvijaid ja jätkab samas hipsterite lemmiku Maryn E. Coote’ina. Pikka iga!

Mitte nii väärikad vananejad

Ma ei süüdista teid, kui mõtlesite kohe Madonnale. Kas Madge’i viimane korralik album oli tõesti 2005. aasta „Confessions on a Dance Floor”? Ülim püüd end aktuaalsena hoida ja noortega nii muusikas kui ka imagos sammu pidada ei pruugi kuuendas elukümnendis hästi mõjuda. Pead kratsima panev ülesastumine Eurovisionil tänu ühe miljardäri rahapakile, millele järgnes lühidalt öeldes segaduses vaevlev „Madame X”, on vaid viimased murekohad popikuninganna laguneval troonil. Kaasa peab tundma ka üliandekale popiduole Pet Shop Boys, kellel õnnestus hea kümme aastat tantsupopi intelligentsemal äärel laineid murda ja „Fundamentali” kujul umbes samal ajal, kui Madonna oma viimase korraliku albumi välja andis. Pärast seda on asjad Neil Tennanti ja Chris Lowe’ jaoks loovuslikust aspektist aina allamäge läinud, ent see ei tähenda, et nad ei jätkaks sarnaselt Madge’iga järjepidevalt edasi üritamist.

Hiiglased meie hulgas

Paljude jaoks on lihtne neid elavateks fossiilideks lahterdada, kuid proovi ise järele teha ja 50+ aastat vankumatult oma lippu kõrgel hoida, mis sellest, et see on täis kuuliauke ja rebendeid. Kui punkarid võisid seitsmekümnendate keskel The Rolling Stonesi südamepõhjani vihata, siis praegu ei saa vast keegi salata, et tegu on kordumatu, austust nõudva saavutusega ainulaadsest generatsioonist. Jah, seal võib olla vahepeal väike „Dirty Work” ja „Steel Wheels”, aga selle vastu on võtta terve ports „Aftermathisid” ja „Let It Bleede”. Tuuritamine ei peatu, nagu ei peatu ka aeg-ajalt uute albumite tootmine. Sääraselt trotsivad oma inimlikke võimeid ka The Who sinipunavalget lippu lehvitavad Pete Townshend ja Roger Daltrey. „Mis on selle püsivuse saladus?” küsiti ajakirja Mojo ühes tänavuses numbris Keith Richardsilt, kes oli kihlveokontorites 70ndate algusest pea 21. sajandini kõige tõenäolisem järgmine manalateele minev rokkstaar. „Ma ei tammu tühja,” oli inimrifi mõte kokkuvõetuna. Jagger hoiab end samal ajal vormis eratreenerite ja erirežiimidega – igaühele oma. Ja kui keegi ei viitsi Bob Dylani või Bryan Ferry viimaste aastate härdaid ja väsinud džässisoigumisi kuulata, siis pole mõtet kobiseda, vaid vali ükskõik milline neist tosinatest vanadest albumitest. See on Bob Dylan, ta teeb, mida tahab, ta on mõjutanud kõiki generatsioone 60ndate algusest! Ja Ferry hakkas tegelema väärikalt vananemisega ennetavalt juba kaheksakümnendatel. Siia saab tuua võrdlusmomendina Ivo Linna viimase albumi Raimond Valgre lauludega – ükskõik mis generatsioonist sa oled, can’t hate the Iff!

Ka pensioniealine võib tööl käia

Võib-olla Jaagup Kreemil või Erich Kriegeril polegi teha muud kui müdistada Amigo ja Pühajärve jaanitule vahet ning Kroonika kaanel lisakopikaid napsata, et arveid maksta. Ja see, et Uriah Heep käib Eestis tihedamini, kui meil valimised toimuvad, tähendab, et ka iga Haapsalu elanik on vähemalt ühe rokiklassiku ära näinud. Aga isegi vanade fännide ustavust pannakse proovile ei-tea-mitmenda The Moody Bluesi või Rushi juubelikontserdi Blu-ray-eriväljaandega, kui pauku pole luuavarrest tegelikult juba ammu tulla ähvardanud. Eriti ere õppetund tuleb isegi mitte nii vanadelt meestelt, nagu seda olid indie-kangelased The Stone Roses, kes jäid aastateks oma ühe albumi loorberitele puhkama, kuni keegi enam üksteist ei talunud. Siis tuldi suure hurraaga tagasi uue muusika lubadustega, mis lõppes mõned aastad kukruid raskendanud staadionituuride ja ühe kohutava singliga.

See, et Uriah Heep käib Eestis tihedamini kui meil valimised toimuvad, tähendab, et ka iga Haapsalu elanik on vähemalt ühe rokiklassiku ära näinud.

Comeback „kid”

Siis on veel täielikud vastandid tuimadele vana rasva tassijatele. Poksiringis nurka nüpeldatud ellujääjad, kes tõusevad muusikalise relevantsuse tuhast ja löövad mahalaitjad vanemas eas pahviks. Kujuta ette hinnatud kultusartisti, kes mängib väikestel lavadel, suur plaadifirma on ta hüljanud nagu ka tema mees. Ta pole mitte ainult halvas füüsilises vormis, vaid peab käima ka Anonüümsetes Alkohoolikutes. Bändi kokkupanekuks ega ülalpidamiseks pole raha. Klišeesid täis B-filmis peaks see olema karjääri kurb lõpp, kuid sellises seisus oli bluus- ja Americana-artist Bonnie Raitt kaheksakümnendatel, kui ta ootamatult oma viis miljonit eksemplari müünud 1989. aasta albumiga areenile naasis ja erinevate auhindadega üle kuhjati. Raitt oli siis 40 ja ta pole tänini tagasi vaadanud. David Bowie tegi pärast 12-aastast eemalolekut ühe võimsaima tagasituleku albumiga „The Next Day”, mis kõigepealt üllatas ja siis vaimustas maailma, rääkimata tema elu viimasest kunstitööst „Blackstarist”. Ja kui bändidel on vaja kokku tulla, siis põhjusega. Need on küll noorema ea näited, kuid The Stone Rosesi laiskusele on mustervastandid Suede ja Pixies, kellest kumbki on andnud pärast taasühinemist ilma igasuguse kärata välja kolm stuudioalbumit.

Hiline küpseja

Kunagi ei ole hilja alustada. Pole vahet, milline on su taust. Need on südant soojendavad näited pabistajatest muusikutele, kes arvavad, et kui sa pole kolmekümneselt albumit välja andnud, siis su rong on läinud. Ainult et väga pikaks ei pruugi karjäär sellisel juhul muidugi venida, see aga ei tähenda, et sa ei võiks seda nautida ning tuhandetele inimestele rõõmu pakkuda, nagu tegi hiljuti meie seast lahkunud soulipapi Charles Bradley. Tennessee habemik Seasick Steve elas päris hobo elu, kuni alustas kuuekümnendates professionaalset muusikukarjääri. Nüüdseks on tal üle maailma terve fänniarmee ja ta mängib endiselt isetehtud kitarridega. Vietnami veteran Robert Finley oli kogu elu siin-seal esinenud. Kuuekümnendate eluaastate keskel naeratas aga õnn ja ta andis Black Keysi kuttide abiga välja oma esimese albumi. Mis oli albumi pealkiri? Muidugi „Age Don’t Mean a Thing”.

Iggy Pop on supervõimetega olend, kes hüppab seitsmekümnendates ikka särgita lavale ja väänleb oma arme täis kummist kehaga igas suunas.

Iggy Pop

Teose „Hirm ja jälestus Las Vegases” lõpus on ajatu tsitaat Hunter S. Thompsoni sulest: „Seal läheb üks jumala enda prototüüp. Mingit tüüpi ülevõimendatud mutant, kes pole mõeldud massiliseks tootmiseks. Liiga imelik, et elada, liiga haruldane, et surra.” Need on need haruldased mutandid, keda ei saa korrata ega imiteerida. Paljud ongi liialt imelikud, et elada. Ja siis lõi jumal Iggy Popi. Prototüüp, keda ei saa massiliselt toota (jah, tal on ka lugu „Mass Production”). Supervõimetega olend, kes hüppab seitsmekümnendates ikka särgita lavale ja väänleb oma arme täis kummist kehaga igas suunas. Kuhugi ei ole kadunud Iggy primaarne raev ja võlu. Tema karakteris ei ole midagi surutud, ta võtab kõike kerge huumoriga. Seda, mida ta on teinud ja läbi elanud, pole mõtet paari lõiguga kokku võtta, vaadake filme, lugege raamatuid. Ta kõnnib meie seas.

Sander Varusk on Raadio 2 saatejuht, juhib popmuusika ajaloo saadet „Popikroonikad” ja alternatiivmuusika saadet „Indie-Disco”, lisaks teeb ta ETV2-s lugusid „R2TV” jaoks. Juhatab plaadipoodi Terminal. Üks peosarjade Indie-Disco ja Northern Soul All Nighter organiseerijaid.