Ehe ei ole pelgalt lihvitud kivi meie südame lähedal. „Ehe võib olla inimelu pühitsus,” ütleb ehtekunstnik Kadri Mälk, kes räägib Urmas Lüüsile suhetest oma töödega ning sellest, kuidas ta kive kui armsamaid valib ja vastvalminud ehetega isegi unne heidab.

Kadri Mälk. Foto: Tanel Veenre

Professor Kadri Mälk on ehtekunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala juht. Selle aasta septembris ja oktoobris oli võimalik külastada Niguliste kirikus ja Tallinna Portreegaleriis tema näitust „Testament”. Järelkajana säilib sama pealkirja kandev mahukas raamat. Kuna näitust pole nüüdseks enam võimalik oma silmaga näha, otsustasin vestelda Kadriga tema loomingust ja ümbritsevast laiemalt. See pole niivõrd intervjuu kui just kahekõne. Mõtete ja tunnete hilisöine pingpong.

Urmas Lüüs: Kui mul paluti teie loomingust Müürilehte artikkel kirjutada, pakuti võimalust ühildada see detsembrinumbriga, mille peamine fookus keerleb esoteerika ümber. Esoteerilised teemad on ehtekunstis viimasel ajal üha jõulisemalt taas aktuaalseks saamas. Pool aastat tagasi andis nüüdisaegset ehtekunsti populariseeriv Hollandi ajakiri Current Obsession välja kevadnumbri, mille tuumaks valiti ingliskeelne sõna „supernatural”.

Võiks öelda, et teaduskeskse maailmapildi vanus pole religioosse müstikaga võrreldes eriti pikk. Teaduslik meetod on keskendunud pigem detailide spetsialiseeruvale uurimisele ning inimese tervikpilt enesest on hakanud mõranema. Teadusliku maailmapildi aluseks on mõõtmine. Me oleme leiutanud läbi ajaloo lugematul hulgal seadmeid ja tehnikat, millega maailma mõõdistada. Suure Paugu teooria, universumi kuju, maavälise elu olemasolu. Need kõik on vaid õhku ehitatud hüpoteesid, mille tõestamiseks on inimkond teinud suuri pingutusi. Alles siis, kui saame objekti mõõta, võime olla kindlad selle olemasolus. Niipea kui suudame lisada millelegi juurde pikkuse või kaalu, muudame me paranormaalsuse tavanormaalsuseks. Paranormaalsust on võimalik mõõta vaid inimliku kogemusega. Inimlik kogemus seevastu pole aga piisavalt veenev või püsiv väärtus, et end teaduslikus maailmapildis kehtestada. See on kohati irooniline, sest siiani pole teaduslike meetoditega täpselt aru saadud, kuidas konstrueerub teadvus. Me lihtsalt oleme kõik seda vähem või rohkem kogenud. Piisavalt abstraktne paranormaalsuseks kuulutamiseks.

Kadri Mälk: See teema on saatnud mind tõesti kogu mu loomingu vältel, kord vähem, kord rohkem intensiivselt. Kunstiülikooli lõpetamise järel läinud sajandi lõpus vabakutselisena tegutsedes kaldus mu huvide fookus suunas, mida nimetati tollal okultismiks (ld occultus, „peidetud”), salajaste praktikatega seotud õpetusteks. Seal oli siis nii looduse, sh vääriskivide, kui ka inimpsüühikaga seotud ainest. Kaevusin sellesse esmalt iseseisvalt ja siis juba targemate toel.

Lugesin erinevaid lapidaariume. Marbodiuse „De lapidibus” (avaldatud ca 1090. aastal) kujunes tollal mu käsiraamatuks. Tegemist on Marbodiuse kuulsaima tööga, ja kuigi selle on kirjutanud piiskopiseisuses mees, on see läbinisti paganlik. Tema õpetuse kese seisnes selles, et inimese meeleseisund mõjutab ta keha seisundit. Ja siin on vääriskivid suureks toeks.

Teine autoriteet oli Albertus Magnus, 13. sajandi skolastik. Tema teos „Liber mineralium” näitab, milline oli tee mineraloogia kui tõelise teaduseni. Ma ei ole väga ratsionaalse mõtteviisi austaja, kuid seekord, Albertuse tööde puhul, olin hämmastunud, et seal puudus igasugune konflikt teaduse ja religiooni vahel (13. sajandil!). „Liber mineralium” on skolastiline käsitlus, kus otsitakse asjade algpõhjust. Mulle oli see väga köitev. Ahmisin siis neid allikaid, nii kuis jaksasin. Tahtsin minna sügavuti ja läksin ka. Ja hakkasin omal käel praktiseerima. Suhtusin kõigesse ikka kui kunstnik. Komberdasin ränikivikestega märgistatud teel. Uskusin, et selgus saabub me juurde, kui oleme ta väärilised.

„Kassitapp” detail. Foto: Tiit Rammul

Tagantjärele mõeldes on see koomiline, kuid teatud põhjahoovuse tunnetuse see andis. Olen mõelnud ka Marbodiuse kartusele, et vulgariseerimise, salateadmiste laiale ringile laialipuistamise kaudu on oht kaotada kivide sisemine vägi. Ega ma väga ei kipu sellest teemast kõnelema. Sapienti sat. Üldse tahaksin viimasel ajal vähem kõneleda, enam teha. Tahaksin jääda talveunne nagu karuott ja siis kevadel ärgates luua ühe tärkava teose, mille sees on kogu see uni.

Ma ei arva, et esoteerika on alles nüüd päevavalgusse astunud. See on alati ja kõikjal olemas olnud. Märgatav on vaid see, kes, millal ja mille järele küsib. New age’i soust mind ei häiri, näen sellest läbi. Segastel aegadel, konfliktide ja ärevuse situatsioonis on ehk vajadus varjatud teadmiste ja ka rituaalide järele suurem. Rituaalid annavad teatud kindlustunde, et maailm on paigas. Kuid jällegi, teadmatus ja juhuslikkusetunnetus on korrelatsioonis. Mida vähem inimhing teab, seda saladuslikum, juhuslikum tundub teda ümbritsev maailm. On asju, mis on meile, surelikele, liialt eredad ja polegi vaja neid liig lähedalt puudutada.

U.L.: See on huvitav, et ka tänapäevane kõrgtasemel ehtekunst on kantud pigem modernistlikust piiride ületamise lainest. Paljud noored on tupikus. Pole enam kuskile tungida. Horisontaalid on end ammendanud ning rituaalse sügavuti tungiva vaimsuse hääbumine takistab vertikaalset liikumist. Esoteerilised küsimused on muutunud udujutu sünonüümiks. Paljud veel säilinud rituaalid muutuvad pigem formaalsuseks. Halloween matab hingedeaega. Samas on just rituaalid need, mis hoiavad ühe rahva eneseteadvust alles. Takistavad kogukonnast tugevama õigusega ülesõitmist. Juudid on selle hea näide. Ka teie üle on palju naerdud, et ülikooliprofessor tegeleb hookuspookusega. Tuletame meelde, et ka Newton, üks füüsika esiisa, oli hingelt tarkade kivi otsingutele pühendunud alkeemik. Kui vaadata inimkonda esimestest tekkinud asustustest ühtse tervikliku ajajoonena, siis riigitüüri hoidmine ja hingekarjase amet polegi nii kaua üksteisest lahus seisnud. Religioon oli varem põhiline ühiskonda organiseeriv mudel. Ma julgen väita, et kultuurne inimkond pole olnud kunagi sedavõrd ateistlik kui praegu. Põhjamaades on igatahes kirikud tühjad. Jumala pagendamisega tuli inimestel ise oma pattude ja tegude eest vastutust kandma hakata. Mäletatavasti laulis Patti Smith „Glorias”: „Jesus died for somebody’s sins but not mine.” Samas on hakanud koos selle pagendusega lagunema koost ka inimese vaimsus.

„Ingel kimbatuses”. Foto: Tiit Rammul

K.M.: Usk on isiklik asi ja ma soovin, et see ka jääks nii. Ka tühi kirik võib olla kellelegi päästev. Kuidas pole kuhugi tungida? Iseendasse saab alati sügavamale tungida. Kuid seda peljatakse. Ei tea ju, mis sealt välja võib voolata. Peljatakse olla naeruväärne.

Eks väljanaerjad on enamasti leerist, kes on ise oma loominguga põõsas. Karm hinnang teistsugususe pihta on kui enesekaitse tulemüür, kui hinges on tühjus. Olen märganud, et teiste suhtes kriitilisemad on need, kelle enda looming on hale ja hõre. Kel soon jookseb, sel pole kurtmiseks aegagi.

U.L.: Teie aknalaual lebab suur kivi. Ütlesite, et sellest tulevikus ehteid ei valmi. See on pigem ravikivi, juhtkivi, abistajakivi. Kui kividel on tõesti ümber inimest mõjutav energiaväli, siis on see ju meeletu vastutus. Teadmatu meister võib oma loomingu kandja hoopis hukule saata. Nagu kiiva keeratud kiiluga laev, mis lükatakse reisijaga koos ulgumerele.

K.M.: Valin kive nii nagu armsamaid – käte, suletud silmade, tunnetusega. Nii lihtne see ongi. Olen püüdnud kõik omandatu hinge sügavustesse salvestada ja siis – unustada. Ent täielikult unustada ei saa me seda iialgi. Meie maatriksisse jääb see alati alles. See on nagu intuitsiooni kontsentraat. Kuid mis on intuitsioon? See on segu kogemusest, praktikast ja tunnetusvõimest. See ei kao, ja kui seda pidevalt kasutada, siis see tugevneb. Pead seda töös hoidma ja toitma justkui lihast.

Töötasin mõnd aega ühe Saudi Araabia kividiileri teenistuses ja see kogemus andis mulle palju. Kividest ei kõnelda, kivi tunnetatakse.

Kivide päritolu, leiukoht on mulle samuti oluline. Mitte et ma ühineksin selles pseudoeetikute nutukooriga, mis on minu meelest tihti asendustegevus, vaid mitmel põhjusel. Juba genees määrab midagi – kas purskekivim või settekivim. Maavälise päritoluga kivimeid kasutan samuti meeleldi.

Ja näiteks gagaat, mis on ju tegelikult söetükk. Söestunud orgaanika, mikroskoobiuuringud näitavad okkalist struktuuri, ilmselt okaspuude süsi. Elu kogenud kivi. Samuti šungiit. Gagaati leidub maailmas hulganisti, kvaliteedilt parimad palad pärinevad väidetavalt Whitbyst Inglismaalt, ent ma kasutan ja lihvin ise peamiselt Siberist pärit gagaati. Must on ikka must, brittide gagaat on pruunika tooniga, Siberi gagaat lillakas. Siberi kivi tolmul on lihvides isegi teistsugune lõhn. Ja lisandub veel täiesti isiklik kontaktimaagia. Mu küüditatud vanaisa Leo heitis hinge peatselt, kui ta Siberisse kohale toimetati. Sinna karmi mulda ta jäi. Ja ma mõtlen gagaati lihvides, et lihvin oma vanaisa säilmeid…

U.L.: Olen kuulnud teid tutvustamas end vana nõiamoorina. Kuigi tänapäeval võiks seda väljendit pidada halvustavaks, siis arhailiselt on see väga vääristav tiitel. Nõiad on olnud alati n-ö teadjad. Maailma eri kihtidest läbinägijad. Kunstnikku võiks vaadelda omamoodi silmale nähtamatu maailma tõlgina, kes kannab emotsioone, tundeid ja sõnulseletamatut visuaalsesse keelde.

K.M.: Siinkohal oleks ehk targem vaikida. Otto Künzli on öelnud: „Mina teen, teie otsustate.” Vahel mõtlen, et vilumus tähendab hukatust, peaksin sellest hoiduma. Kuid kas suudan?

Ent jah, nõiad, apteekrid, sepad – neil on see kurikuulsus küljes, nad teavad teadmata. Kunstnikud ehk samuti. Ja ehe – ehe võib olla inimelu pühitsus.

U.L.: Tavatsete vastvalminud ehetega koos magada. See on justkui valmimistsükli viimane etapp. Und on alati peetud alateadvuse kantsiks. Kunagi valmistasin ühele erilisele inimesele sõrmuse. Kuna mul polnud võimalik seda ise üle anda, otsustasin proovida muid otseteid. Kolmel õhtul järjest läksin, sõrmus näpu ümber, magama. Kolmandal õhtul ta saabuski ja andsin ehte üle. Ärgates tundus see olemuselt nagu mõni vana muistend.

K.M.: Magan tihti ka äsja omandatud kividega. Kui on kahtlusi. See on väga diagnostiline. Hiljuti oli mul eriline kogemus tsessiidiga, mida ma varem ei tundnud. Pöörane kivi. „Mao tee kivi peal, mehe tee naise juurde” on see kaelaehe, kuhu ta lõpuks maandus.

Uni mõjutab mind tugevasti, uni on tavaelu umbsõlmede lahtisõlmimise võimalus. Ent taaskord – liig isiklik, et seda laiali voltida.

Vastvalminud ehetega magamine on mul juba ammu tavaks ja mitmel põhjusel. On ikka juhtunud, et panen töö mõneks ajaks seisma, laagerduma ja siis vaatan, kas teen ringi, matan maha või…

Elu liuväljad on ettearvamatud.

„Duende”. Foto: Tiit Rammul

U.L.: Usun, et oleme mõlemad tajunud ühe või teise meie seast lahkunud kunstniku teost vaadates külmavärinaid. Tajunud loomingu laetust. Õõva haaret, nagu see kunstnik ise seisaks me ees. Teie näituse ja raamatu pealkiri on „Testament”. Testament ei ole lõpp. Lahkumine areenilt. Testament kujutab minu jaoks seda, kuidas inimene soovib, et tema pärand edasi elaks. Sedasi on testament elu jätkuvuse ülistusdokument. Kunstnik paneb oma loomingusse kogu hinge ja armastuse. Ehtekunstniku teosed on nagu osa looja hingest, mis end kandjatega kaasa veab. Kandjaid kummitab. Rändvaimud. Ühe oma lahkunud sõbra loodud prossi pole ma kunagi kandnud. Ja arvatavasti ei kanna ka kunagi. Aeg-ajalt võtan selle karbist ja vaatan. Liiga väärtuslik. Kardan kaotada. Nagu ehtega koos kaotaks taas ka sõbra.

Briti ehtekunstnik Mah Rana kohtas pargis istudes naist, kes oli käinud haiglas oma meest vaatamas. Kui ta oli kummardunud suudluseks voodi kohale, avanud abikaasa pihu ning kinnitanud värisevate kätega talle kaela ümber kee. Järgmisel päeval meest enam palatis polnud.

K.M.: Kontaktimaagial on tõesti mõju. Teadmine, et just see inimene on seda ehet, seda kivi puudutanud. Millegi puudutamine, kas või pilguga, annab juba laetuse. Ja mõnikord tekib justkui gravitatsiooniväli ümber ehte. Ega ei saagi aru, millest see just täpselt tekib. Kas materjalidest? Laetud kividest, mis ehtes on, või hoopis inimestest, kes seda vaatavad, või mõlemast koos, koos tuumkomponendiga, mis ehte sütitas? Olen mõelnud, miks soovib mõnd mu ehet oma kogusse korraga mitu kollektsionääri (kel on teadagi teravdatud ja treenitud vaist) ja teist jälle mitte. Millest see kirg oma toitu saab, kus peitub see varjatud loom?

Oma verd puhtaks ei pese. Teen oma ehteid graatsilise tusameelega ja olen tänulik saatusele, kui olen saanud mõnd inimhinge aidata.


Maailm on hiiglaslik keemiliste ainete mass. Laavalamp, kus eri värvides klombud üksteist mõjutavad. Mingit klompu nimetatakse Urmas Lüüsiks ning mingeid tema teosteks. Kust üks lõpeb ja teine algab, on raske määrata. Eristatavad, kuid mitte eraldatavad.