Sami Seppänen on Elisa juhatuse esimees, kelle sõnul on Soome näiline rahulolu lühinägelik, tekitades rohkem probleeme kui lahendusi. Helena Tamm vestles Metsaülikooli jaoks Seppäneniga Soome tööjõuturu seisust.

Sami Seppänen. Foto: Rene Suurkaev (Eesti Päevaleht)

OECD riikidest on Soome kõige jäigema tööjõuturuga, st riiklik palgatase ei muutu peadpööritava kiirusega, aga palganumber tõuseb püsivalt. Riigi majandusele tähendab see suurt koormat, sest ühes kasvava palgarahaga kasvab ka riigivõlg. Teisalt säilivad töökohad ja palgad ka surutise ajal.

Soomes kehtivad iga valdkonna ameti kohta kollektiivlepingud, kus on kindlaks määratud ametiaste, puhkuserahad, palgamäärad ja teised töötingimused. Standardsete lepingute muutmine on keerukas ja aega nõudev protsess.

Vähem kontrollitud tööjõuturu pooldajad, sh suur hulk Soome ettevõtjaid on veendumusel, et fikseeritud kollektiivlepingud on bürokraatia ja koos kõrgete maksudega peamised töötuse ja ebamõistlike hindade põhjustajad. Praegused lepingud takistavad ka struktuurimuutusi, sealsamas on Soome üks kõrgemate ja rohkemate oskustega tööjõuturg maailmas.

Nigel olukord ja muudatused Soome majanduses

Seppänen sõnul ei ole muudetavad asjad suured. Suur on suunamuutus. Siiani on kõik nn vihmapäevatasud, puhkusetasud, lisad ja mitte lisad olnud standardiseeritud lepingutes kirjas. Nüüd on aru saadud, et Soomel tuleb tootlikkust tõsta 5–15%, ent tööjõuturu jäikus takistab seda.

Mõtteviisi ja arusaama muutumine on pikk protsess, kus poolel aastat rohkem või vähem ei ole enam vahet. Las läheb aega, kui rahvas seda vajab, leiab Seppänen. Kriisiteadlikkus iseeneses võtab juba aastaid. Niikaua kuni inimesed kaasa tulevad, peab ka valitsus ühte teemat käsitlema ning muudatuste elluviimine lähebki üle kivide ja kändude.

Demokraatias teisiti ei saa. Pead andma inimestele aega mõista, aga ka riigivõlg kasvab iga päevaga ja see on karm reaalsus. Hetkel süüakse rohkem kui teenitakse. Ühelt kogutakse makse, teisi aidatakse, näiteks üürihinnad on kõrged, sest üüritoetused on kõrged. Korjatakse raha, et toetada üürikorterite omanikke. See on ebaõnnestunud süsteem, kui riik maksab maksu edasi kellegi teise tasku, on Elisa juhatuse esimees kriitiline. Tükkaega on käinud ping-pong, kus tööandjad ja -tegijad üritavad suurte ametiühingutega juba läbi rääkida ja uutes tingimustes kokkuleppele saada. Nii pole see siiski läinud ja nüüd on peaminister otsustanud seaduse muudatuste abil asju muuta.

Tööandjate esindajad peavad aru saama, et olukord on halb. Soome konkurentsivõime on nullilähedane, aga muudatusega ei saa kaotada ka töötajaid, kelle jaoks tööturu paindlikkus võib tähendada muutlikku sissetulekut.

Seppänen ei ole naiivne: „Juba kümme aastat teame riigi tasandil, et asjalood on halvad. Vahet pole, kes on võimul – riigivõlg kasvab.” Ta selgitab, et Soome poliitikud on olnud selgrootud ja valijate seas populaarsuse saamise nimel ei julgeta teha vajalikke samme muutuste elluviimiseks. Kõigi 10–15 aasta jooksul valitsuses olnud parteide maksimaalne perspektiiv on olnud üks valitsemisaeg. Eestis peab eelarve tasakaalus olema. Jah, peab ka valusaid otsuseid tegema, aga ei lükata seda valu tulevastele põlvedele – Soomes lokkab ses mõttes moraalne defitsiit: raha valitsemiseks võetakse n-ö laste taskust.

Ametiühingud on põhjus, miks tööjõuturg paindlik ei ole

Kümme aastat tagasi oli Eestis töötuse protsent 7,8 ehk praktiliselt töötuid ei olnud. Palgad tõusid kiiresti, aga siis tuli majanduskrahh ja palgad läksid alla, tööjõupuudus tõusis 20%-ni. Sealt jõudis majandus n-ö pohmelli, ning seejärel kainenes ja inimesed hakkasid jälle tööd leidma. Nüüd oleme jälle buumieelses olukorras. Tööjõuturg seega toimib!

Ametiühingud tähendavad seda, et palgad lähevad üles, aga ei paindu sealt majanduskriisi korral alla. Tööturg jällegi kolib sinna, kus palk paindub – Soomest ära, sest seal ei tasu tegutseda. Pikas perspektiivis ei tegutse ametiühingud palgalise heaks, sest kaovad ka töökohad. Poliitikud ja ametiühingud ei suuda kahjuks selles perspektiivis mõelda..

Tänapäeval on Soomes inimese palkamine kallis ning raske on temast fikseeritud lepingute tõttu ka lahti saada. Oletame, et see on toimiv firma, mille väärtus kasvab ja oleks vaja töötajaid juurde, aga kohustused, mis sellega kaasnevad, on suured. Seega ei julgeta riski võtta. Kui see barjäär saadakse madalamaks, siis hakkab ka töökohti tekkima, sest julgetakse neid luua.

Seppänen selgitab, et Elisas on 550 töötajat individuaalsete töölepingutega, mis vaadatakse kaks korda aastas läbi. Soomes seda pole, ametiühingud teevad kollektiivlepingud ja kõik. Palgatõsu otsustab ametiühing. Kümne inimesega ettevõttel peaks kogu energia äritegevusse minema, et konkurentsi suurendada, aga aeg ja ressursid kuluvad hoopis ametiühingute reeglitega võimlemiseks. Töölepingu muutmine on raske protsess. Sellepärast on noortel raske leida püsivat tööd. Tööandja eelistab tähtajatu lepingu asemel tähtajalisi ja hooajalisi, mida Soomes kutsutakse sõnaga pätkätyö.

24/7 töötamine ei õigusta end

Tulemuslikumad inimesed on need, kes oma aega hästi juhivad – kes teevad tööd tööajal, nende tööpäevad ei veni. Elisas sellist mentaliteeti pole, et ületunnid hinnas on, ütleb juhatuse esimees. Kui päevad lähevad pikaks, siis esimesel võimalusel peab töötaja selle eest kompensatsiooni saama. 24/7 töötamine on lühinägelik, inimese kurnamine ja kiire läbipõlemine. Pigem otsi kvaliteeti, mitte kvantiteeti, leiab Seppänen.

„Oma karjääri alguses tegin ma ka pikki päevi, sest mul oli suur himu õppida ja tegin seda hea meelega,” meenutab Seppänen. „Tööandja peab arvestama, et väga head, kogenud ja targad inimesed teevad pikki päevi ainult siis, kui nad ise tahavad. Kui pikad päevad on tingitud liiga suurest töökoormusest, lähevad sinna, kus on normaalsed tööpäevad. Samas vahel kõik pingutavad natukene rohkem, aga sellele peab järgnema lõdvem aeg.”

Majandusele on kasulik muutustega kohaneda

Eesti majandus on väike ja väga dünaamiline. Muutuste kiirus mõlemas suunas on kõva, aga see on pigem omadus, mitte viga. Võimekus reageerida toob kaasa ka dünaamika ja see on parem kui paigalseis, võib kokku võtta Seppäneni seisukohti.

„Ettevõtluse tähtsaim omadus on adapteeruda. Kuidas ennast muuta, parandada, kõikidest oludest lähtuvalt (tarbijad, seadused, ilmastik jm) uus suund seada? Ettevõte, mis suudab adapteeruda, võidab ja majanduse kõikumised just seda eeldavadki. Ettevõtted, kes Eesti dünaamikaga hakkama saavad, saavad hakkama ka globaalselt. Muutused ei ole ohud. Iga muutus on võimalus, et uus uks avaneb. Kui sa ei kaitse end nende eest, ei võitle vastu, vaid kasutad olukorda ära, vaid muudad ennast selle asemel, tuled igast olukorrast välja.”


Metsaülikool (MÜ) ajalugu sai alguse 1968. aastal Kanadas. Eestis on igasuvist MÜd korraldatud Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel alates 2005. aastast. Igal aastal on MÜs käsitlusel erinev teema, tänavu on selleks tervis. Metsaülikoolis on ettekannetega üles astunud mitmed Eesti ühiskondliku ja kultuurielu seisukohalt olulised inimesed, teiste seas näiteks Marju Lauristin, Maarja Kangro, Hans H. Luik, Ott Karulin, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Leelo Tungal, Ilmar Raag, Tõnu Viik, Kaarel Tarand, Marek Tamm, Signe Kivi ja Anzori Barkalaja.

Tänavune Metsaülikool teemal „Infoinimene” toimub 24.–28. augustil Käärikul. Tutvu programmiga siin.