Hannele Valkeeniemi, Soome suursaatkonna pressinõunik Tallinnas, kes on töötanud YLE televisiooni aktuaalsaadete toimetaja ja produtsendina üle 20 aasta, kirjutab käesolevas Metsaülikooli artiklis vihakõne levikust Eestis ja Soomes. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Hannele Valkeeniemi. Foto: erakogu

Tõde ja vale läksid koos ujuma. Mõlemad jätsid oma riided rannale. Vale tõusis esimesena veest välja ja võttis tõe riided endale. Kui tõde vargust märkas, otsustas ta, et ta ei saa riietuda vale riietesse. Sellest ajast peale on tõde olnud alasti ja vale liikunud ringi tõeks riietatuna. See Horatiuse tähelepanek on praegusel sotsiaalmeediaajastul aktuaalsem kui ta oleks 2000 aastat tagasi võinud ette kujutada. Tõe pähe müüakse viha, vastandumist ja valesid.

Olen märganud muudatusi meedias ja inimeste kommunikeerumise viisides, seda nii Soomes kui Eestis. Jälgin seda kui ajakirjanik ning suursaatkonna ametnik ning olen märganud, et viha õhutamisest on saanud igapäevane nähtus. Mõned asjad on meil samamoodi, mõned jällegi hoopis teisiti.

Mida saab lugeda lehest, on tõde

Paarkümmend aastat tagasi sai Soomes olla päris kindel, et see, mida uudistes räägiti, pidas paika. Faktid olid kontrollitud mitmest erinevast allikast, uudiseid ei tehtud sellise häda ja kiiruga nagu praegu.

Soomlased kasvasid teistsuguses ühiskonnas kui eestlased. Nad said usaldada ajakirjandust ja ametivõime, eestlased, kes elasid 50 aastat Nõukogude Liidu info manipuleerimise all, mitte.

See on üks põhjustest, miks soomlastel on olnud raske aru saada infosõjast, millega Vene meedia kaudu rünnatakse. Umbes 10 aastat tagasi hakati Vene meedias kasutama laste hooldusõigusjuhtumeid relvana soomlaste vastu. Olukord tipnes 2009. aastal diplomaatilise tüliga peale seda, kui kaaperdati Antoni nimeline poiss.

Vene meedia levitas Soomest kujundit, kus riik võtab oma russofoobia pärast lapsed ära seal elavatelt vene päritolu emadelt. Soomlased ei teadnud, kuidas olukorras käituda, sest poldud harjutud võitlema valedega. See oli aga alles eelsoojendus praegusele põgenikearutelule, kus valed on saanud oma haaret tugevdada.

Vihakõne piirid määratleti kohtus

Pole teada, kui palju rassistlikku kõnet oleks Soomes esinenud, kui sotsiaalmeedia oleks eksisteerinud juba 90ndate alguses, mil Soome tulid esimesed Somaalia põgenikud. Vähemalt oli välismaalastega juba pisut harjutud, enne kui igaühele tekkis võimalus oma viha neti kaudu välja elada.

Vihakõnet pole Soomes eraldi kriminaliseeritud, seevastu on seadusega keelatud viha õhutamine rahvagrupi vastu, ebaseaduslik ähvardamine (tapmisähvardus), auhaavamine ja religiooni praktiseerimise takistamine. Aastal 2009 sai nende seaduste toimivust katsetatud, kui keeleteadlane ja blogist Jussi Halla-aho mõisteti süüdi religiooni praktiseerimise takistamise ning viha õhutamise eest vähemusrühma vastu. Hiljem valiti Halla-aho Soome parlamenti ning ka europarlamendi Soome saadikuks. Kohtuotsus aga vaigistas vestlusfoorumite kõige räigemad rassistlikud kommentaarid.

Ikkagi tekkis internetti uusi saite, mis vahendasid n-ö libauudiseid, kus teatati, et need räägivad „tõde”. Antud võrgusaite ühendas usk peavoolumeedia, poliitikute ja eliidi vandenõusse. Osa nendest olid juudivastased, osa selgelt välismaalaste vastu. Tähelepandav on see, et need netilehed näevad välja nagu tavaline uudisportaal, aga nende lood on tihti kuulujuttudel põhinevad, väljamõeldud või väga tugevalt moonutatud.

Taolised võrgulehed said eksisteerida ja areneda üsna vabalt – nende üle avaldati lihtsalt vaikselt imestust, kuni Anders Breivik 2011. aastal Norras massimõrva sooritas. Siis selgus, et netis esitatud sõnad võivad saada teoks ka pärismaailmas – internetis näidatud viha ei jäänudki ainult virtuaalseks.

Pärast seda algas Soomes vihakõne üle uus, palju tõsisem arutelu. Selgus, et see suunati ka laialt seksuaalvähemuste, rootsikeelsete ja feministide vastu. Eraldi võib välja tuua Venemaa kritiseerijad – neid ründasid netitrollid, neid häiriti ja ähvardati kohtusse kaebamisega.

Aastat 2015 võib pidada veelahkmeks, olenemata sellest, et Süüria sõda oli kestnud juba neli aastat. Põgenikke hakkas massiliselt Euroopasse tulema ning Soome saabus neid aasta jooksul rekordarvuliselt – 32 000 varjupaigataotlejat, Eestisse aga praktiliselt mitte ühtegi.

Eestis tekkis suur põgeniketeemaline arutelu, kui riik nõustus vastu võtma Euroopa Liidu määratud kvoodi kohaselt 500 põgenikku kahe aasta jooksul. Vestlus oli suures osas samasugune nagu Soomes 90ndate alguses, aga selle erinevusega, et praegu oli viha ja hirmu levitamiseks tekkinud täiesti uued kanalid. Vihakõne oli räigem kui Soomes, isegi poliitilisel areenil esitati selgelt rassistlikke sõnavõtte. Eestlaste arutelus on märgata ka Nõukogude Liidu okupatsiooni tekitatud traumasid. Võõras on alati vaenlane, kirjutati tabavalt ühes kolumnis.

Kuna turvalisus on üks inimese põhivajadustest, on ka meedias hirmu lihtne müüa. See on parim viis saada palju klikke. Eestis hakati näiteks Soomet kasutama näitena sellest, mis probleeme põgenikud tekitavad. Vastuvõtukeskuste vägivallajuhtumeid ja kahtlusi sisserändajate sooritatud vägistamistest kajastati Eesti uudistes märgatavalt.

Soomes asutati Odini sõdalaste patrullimisgrupp, et tagada rahu tänavatel, eriti varjupaigataotlejate poolt oodatava naiste vägistamisohu vastu. Osa asutajatest kuulub Soomes vastupanuliikumisse nimega Suomen Vastarintaliike, mis on Põhjamaades tegutsev uusnatside võrgustik.

Miks laienesid Odini patrullid 2016. aasta alguses ka Eestisse, isegi kui riiki polnud veel EL-i kvoodipõgenikke saabunud? Põhjused ongi ilmselt teistsugused: Odinite nime kandev uusnatside vastupanuliikumine püüab tugevdada haaret ka Baltimaades.

Propagandasõja üks põhiprintsiipe on, et valeinfot levitatakse nii kaua ja nii laialeulatuvalt, et vastuvõtja ei tea enam, mis on tõde ja mis mitte. Lisaks sellele on uudised tihtipeale koostatud nii, et osa selle infost on tõene, aga tervik sisaldab valesid.

Vene informatsioonisõjas ja migratsioonivastastes aruteludes kasutatakse samu tehnikaid. Tulebki küsida, kas selle taustal on ka samad mõjujõud. Teada on, et Venemaa teeb koostööd mitme Euroopa migratsioonivastase populistiliku ühinguga, seal hulgas ka Soome Vastupanuliikumisega.

Sotsiaalmeedia on muutnud radikaalselt ka inimeste meediatarbimise viise. Suheldakse ainult sama meelt olevate inimestega, mistõttu saavutavad võltsuudised oma eesmärgi. „Teeme uudiseid, mida inimesed tahavad lugeda”, põhjendas vene rassistliku MV-lehe peatoimetaja Ilja Janitskin. Viha on lihtne õhutada vale kaudu, sest lugu kinnistab seda, mida lugeja juba eelnevalt arvab. Eestis tegutseb mitu taolist libameediaväljaannet ning tavaliselt tunneb nad ära sellest, et nad rõhutavad end esindavat tõde ja sõnavabadust.

Soomes alustas kevadel 2015 Kremli-meelne ja soomekeelne propagandakanal Sputnik. See „tõde”, mis seal kirjutati, oli ilmselt soomlastele liiga läbipaistev. Publikumi ta ei saanud ning lõpetas tänavu aasta märtsis tegevuse. Samal ajal alustas Sputnik tegevust Eestis, kinkides eestikeelse propagandakanali selle aasta vabariigi aastapäevaks.

Vale on saavutanud tõe üle võidu, kui inimene ei usu enam midagi

Sõnavabaduse tähenduseks on õigus avaldada infot, ilma et keegi seda eelnevalt takistaks. See ei tähenda aga õigust paisata ringlusesse midagi sellist, mis on seadusevastane, solvav või rassistlik. Sõnavabadust mõistetakse tihtipeale valesti.

Vale on võitnud tõde ka siis, kui inimene on ebakindel selles, mis on tõde. See ongi üks propagandasõja eesmärkidest. Kui usaldus korrastatud ühiskonda kõigutab, siis on inimesi kergem manipuleerida. Sealt edasi on kergem kutsuda appi isegi totalitarism.

Eesti ja Soome on arenenud erinevaid teid pidi samasse etappi. Vihakõnest on saanud tavaline nähtus ja need, kes näevad välismaalase moodi välja, peavad kartma. Hirmude vastu on raske võidelda. Hirm sünnib jõetusest. Ainus jätkusuutlik viis on tugevdada demokraatiat, garanteerida töökohti ja usku tulevikku.

Üks viis on ka õpetada, kuidas meediat tarbida, kuidas eristada vale ja tõde. Seda vajatakse praegu rohkem kui kunagi varem. Meedia lugemisoskuse puudus on suurimaid ohte demokraatiale. Seda tuleks õpetada koolis nii Soomes kui Eestis. Õpiksime tuvastama valesid ning aru saama sellest, kui meid püütakse üksteise vastu üles ässitada.

Tõde on alasti ehk läbipaistev, selle motiivid ja taustad jäävad samaks, isegi kui neid täpsemalt uurida.


Metsaülikool (MÜ) ajalugu sai alguse 1968. aastal Kanadas. Eestis on igasuvist MÜd korraldatud Mare ja Rein Taagepera eestvedamisel alates 2005. aastast. Igal aastal on MÜs käsitlusel erinev teema, tänavu on selleks tervis. Metsaülikoolis on ettekannetega üles astunud mitmed Eesti ühiskondliku ja kultuurielu seisukohalt olulised inimesed, teiste seas näiteks Marju Lauristin, Maarja Kangro, Hans H. Luik, Ott Karulin, Jan Kaus, Igor Kotjuh, Leelo Tungal, Ilmar Raag, Tõnu Viik, Kaarel Tarand, Marek Tamm, Signe Kivi ja Anzori Barkalaja.