Kas kapitalism ilma Panamata on võimalik? Hoolimata sellest, et maksuparadiisidest ja offshore-firmadest on saanud kapitalismi pärisosa, mis töötab 1% ülirikaste kasuks, leiavad sellised praktikad ühise hukkamõistu asemel jätkuvalt õigustamist. Kas saabki kritiseerida midagi, millesse ollakse nii palavalt kiindunud?

Anna-Maria Penu. Foto: Dori Romera

Kapitalismi suurim vale lubab, et kui sul läheb vaba konkurentsi tingimustes hästi, võid sa väga rikkaks saada. Vastutasuks pead teistest õige pisut enam ühisesse ellu tagasi andma. Umbes nii võiks kõlada lühidalt ühiskondlik pakt, millele sai kunagi alla kirjutatud. Kapitalismi suurim saavutus on aga see, et kuigi seda pakti on murtud mitmeid kordi, tõestades seega, et globaalse kapitalismi tegelik mudel töötab peamiselt vaid 1% inimkonna heaks, panustab kapitalistliku majandusmudeli eksistentsi veendunult edasi ka ülejäänud 99% inimestest, kes elavad süsteemi äärealadel.

Põhjus ei ole selles, nagu me ei aimaks, mis „tegelikult” toimub. Aimame küll. Kapitalism ei võlu meid niivõrd sellega, mida ta meile annab, kuivõrd sellega, mida ta meile lubab – taolises raamistikus võidab uskumus alati fakte, müüt reaalsust. Hirm kapitalismi kuldsest unelmast väljajäämise ees paneb meid vastuhaku asemel hoidma kramplikult kinni ängistavatest, meid otseselt kahjustavatest elu- ja töösituatsioonidest. Aga seda varjupoolt me ei näe, sest me ei taha seda näha. Paradoksaalsel kombel tekitab 1% väljavalitute ringi – kes naudivad kõiki õigusi ja vabadusi – mittekuulumine mässu asemel hoopis pimedust. Pimedust, mis takistab meid kahtlemast meie ja nii paljude teiste (immigrandid, sõjapõgenikud, multinatsionaalsete korporatsioonide heaks orjavad vabrikutöölised jne) igapäevase prekaarse elu paratamatuses.

Me harjume aina paremini elama halvasti.

Üks asi, muidugi, on süsteemi tegelikku palet aimata, ent hoopis miski muu näha asitõendeid 1% varjatud tegevuste kohta. Panama paberid paljastavad taas, et julmalt ebaõiglane klassiühiskond pole kuhugi kadunud. Rikkad elavad meist täiesti erinevas maailmas. Maailmas, kus kehtib teine, neid ja nende tegevust soosiv seadusandlus, mis mitte ainult ei kaitse püstitatud paralleelsüsteemi, vaid loob eeldusi, õigustusi ning argumente uuteks mööndusteks seni kehtinud piirangutele.

Peaminister Taavi Rõivase, nagu paljude teiste paremliberaalide, meelest ei ole enamik Panama paberites nimetatud isikutest ega ettevõtetest pannud toime midagi kuritegelikku, vaid pelgalt otsinud soodsamat maksurežiimi. See tähendab, et nad on käitunud ratsionaalsete subjektidena, kes kaitsevad oma legitiimset õigust koguda kapitali neis kohutavates (heaolu)ühiskondades, mis „karistavad rikkaid”. Rõivase hinnangul on paberites reaalselt taunimisväärsed teod segamini müraga ehk inimesed on püüdnud legaalseid lahendusi kasutades maksude pealt kokku hoida. Kapitalismi aluspakti, mille kohaselt tuleks ühiskonnale ka tagasi anda, Rõivas enam ei mäleta.

Illustratsioon: Christopher Dombres (CC0 1.0)

Peaministri sõnades ei puudu teatud tõde. Selline ongi kapitalismi olemus: korruptsioon pole kapitalistliku süsteemiga potentsiaalselt kaasnev kõrvalekalle, hälve, juhuslik kaasnähe, vaid on süsteemi sisse programmeeritud. Sest kui kapitalism suudaks ellu jääda ning toimida edasi, kasutamata selleks ebavõrdsust, vaesust, ekspluateerimist ja maksuparadiise, siis ta ilmselt teeks seda. Kapitalismil kui süsteemil pole iseenesest midagi ühiskondliku võrdsuse ja heaolu vastu.

Aga probleem on selles, et ta ei suuda.

Kõigele eelnevale vaatamata pole kapitalism ikka veel meile sobiva süsteemina kahtluse ega küsimärgi all. See-eest on rahvusvaheliste finantssüsteemide ja -tehingute seadusliku ja seadusevastase tegevuse piirjooned aina hägusemad. Otsused selle kohta, millal miski seadusevastaseks saab, on puhtalt poliitilised. Seetõttu ütlebki Slavoj Žižek, et juba globaalse kapitalismi juriidiline süsteem on oma olemuselt seaduslikuks muudetud korruptsioon. Hoolimata sadadest lubadustest ning suurtest sõnadest pole 2008. aasta kriisist alates ei valitsused ega rahvusvahelised organisatsioonid selles vallas sõrmegi liigutanud.

Heaks teemakohaseks näiteks on äsja Euroopa rahandusministrite vahel peetud arutelud Panama paberitest lekkinud saladuste üle. Euroopa Komisjoni suurejooneline ettepanek, et kõik Euroopa Liidus tegutsevad rahvusvahelised suurfirmad, mille käive on üle 750 miljoni euro aastas, peaksid avalikustama, kui palju nad kasumit teenivad ja makse maksavad, pole väga paljudele meelt mööda. Sest see puudutaks ka maksuparadiise. Ettepaneku peale hoiatasid mitmed suurfirmad eesotsas IKEA ja McDonald’siga, et nii detailse info avalikustamine kahjustaks nende konkurentsivõimet, ning paljusid nõudmisi pehmendati seejärel märkimisväärselt. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble on samuti ettepaneku vastu. Tema argument on, et säärase info avalikustamise nõue võib anda tagasilöögi, kuna hakatakse pelgama avalikku häbiposti sattumist. Ka Austria ja Malta rahandusministrid jäid skeptiliseks, arvates, et piisab täiesti, kui info edastatakse maksuametitele.

Žižekil on õigus: globaalse kapitalismi juriidiline süsteem on seadustatud korruptsioon.

Mis veel hullem, globaalsetes finantstehingutes kasutatavad tehnikad ja valemid ei ole aina keerulisemad seetõttu, et seadusi eirata – seda pole, nagu näeme, enam vaja –, vaid põhjusel, et tänapäeval toimiva kapitalismi loogika ajab alati taga maksimaalset ja kiiresti teenitavat kasumit, mis on juba ainuüksi oma olemuselt spekulatiivne. See toob endaga kaasa üha suureneva vaesuse, ebastabiilsuse, riskid ja järjest regulaarsemad kriisid. Samal ajal koondub kasum konkreetse ja väikese grupi kätesse.

Tegemist ei ole enam ainult ebavõrdsuse süvenemisega maailmas, mida kapitalistlik süsteem otse loomulikult toodab, arvab Saskia Sassen, vaid millegi põhimõtteliselt teistsuguse ja kohutavamaga. Ta peab silmas teatud tüüpi majanduspraktikate, mida iseloomustab „vahendite keerukus ja tagajärgede brutaalsus”, intensiivistumist ja levikut, mis viskab süsteemist välja ja vaesustab aina suuremaid rahvahulki erinevates riikides. Meie silme all toimuv kasumi ja vaesuse tootmist varjavate „kapitalistlike suhete süstemaatiline süvenemine”, mis on majanduskriisi käigus üha julmemaks muutunud, meenutab Sassenile kapitalismi algusaegadele omaseid ekstreemseid kapitali kogumise viise[1].

Ja see on põrgu maa peal.

See on pilt, mille Panama paberid paljastavad. Nad asetavad valitseva süsteemi küünilisuse meie silme ette. Me ei saa enam vait olla ning teha nägu, nagu see kõik ei puudutaks meid. Struktuure ei saa eraldada struktureerimise protsessidest. Me ei saa öelda, nagu väidab hispaania filosoof María Jesús Izquierdo, et ühiskond „on” patriarhaalne või „on” kapitalistlik, sest kapitalism tähendab „kapitalismi tegemist” ja patriarhaat tähendab „patriarhaadi tegemist”[2]. Nii kapitalism kui ka patriarhaat on meie (taas)toodang. Tegemist pole millegi meist väljaspool seisvaga, vaid ennekõike on need meie rutiinid ja kiindumused.

Aga ka meie vaikimised ja unustamised.


[1] Sassen, Saskia 2014. Expulsions: Brutality and Complexity in the Global Economy. Cambridge, MA: Harvard University Press.
[2] Izquierdo, María Jesús 1998. El malestar en la desigualdad. Madrid: Cátedra.