„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord astusime skulptor Sarah Nõmme stuudiosse.

Näen puu tagant kellegi valgetes sukkpükstes ja botastes väljasirutatud jalgu. Sarah on mulle Raja tn 11 maja ette vastu tulnud. Ta avab oma käed ja kallistab mind tugevalt – teate küll, nagu oleksime vanad sõbrad. Varsti tuleb välja, et me ei kohtu esimest korda. Mäletan Sarahit EKA 2018. aasta vabade kunstide katsetelt, kus me koos olime, tema kindlameelsust ja usaldust oma intuitsiooni vastu, mis ta töös juba siis kajastus. Mäletan kõikide inimeste tööde hulgast vaid mõnda üksikut ja selgub, et üks neist oli tema oma.

Sarah viib meid maja tagant hoovi, kus keegi parasjagu lõõskava päikese all kivi raiub. Astume sisse avarasse monumentaalateljeesse, mis reedab, et on viimased viis kümnendit tohutult väsinud käsi ja hiliseid öötunde näinud. Ruumi tagaosas on ladustatud Kris Lemsalu äsja Viini linnaruumis avatud skulptuuri „Chará” plastvorm. Tõmbame mõlemad käega üle tolmuse pinna ja nuusutame sõrmeotsi. Räägime plastivalust ja sellega pikaajalises kontaktis olemisest tulenevatest terviseriskidest, astmast kui paratamatust kutsehaigusest, vähist, mis on mürgiste materjalidega töötamisest paljude kunstnike kehadesse tunginud. „Plast on rõve küll, aga tulemus on nii ilus,” tõdeb Sarah siiski.

Sarah juhatab mind kõrvaluksest stuudiosse. Ühes suuremat sorti aknalahmakatega ruumis tegutsevad peale tema veel Anselm Oja ja Zody Burke. Tema osa toast pole eriti raske ära tunda – Sarahi soft-girlie-girl-esteetika torkab oma pehmuse ja nunnususega silma. Istume laua taha maha, räägime juttu, Sarah pakub Kinder Buenot ja võtan oma kotist Mamma pannukaid. Käin silmadega üle töönurga: lühter akna ees, valged ja heleroosad küünlad, hiiglasliku prao ja metsmaasikapildiga klaaskann, juustest vilditud tanu, fotod tema töödest, käreoranži käepidemega saag, näpitsad, punased kunstroosid, plastist maasikakujuline – täielik mammu – kell, seinal rippuvad piitsad. Raamatute hulgas on laual Margit Lõhmuse „Sterne”, mis mõjub kogu kupatuse keskel väga loogilisena. Sarah võtab järjestikku asju ja teeb mind nendega tuttavaks: selle leidsin prügimäelt; see nööbikarp lihtsalt lebas keset parki, ma pidin ta kaasa võtma. Ta jutustab mulle loo, kuidas ta pargist suure metallkarbitäie nööpe leidis. Selles oli midagi. Küsimise peale, kas see on küpsisekarp, vastab Sarah naerdes: „Vot see on trauma.” Leitud esemed on justkui orvud, kelle ta koju viib ja siis neile hoolt pakub. Toas olev roosasus annab valgetele pindadele koduse kumu, mis hoiab. Panen tähele, et kõige selle nännu sees on ka üksjagu maandatut, pruuni ja maist.

Ausalt öeldes olin ette kujutanud, et Sarahil on stuudios palju rohkem kraami – Müürilehe asjade numbris mainis ta, kuidas ta kõiksugu kohtadest tavaari kokku kogub. Saab selgeks, et ka kaltsukates käimine on osa tema kunstnikupraktikast, ta kulutab teise ringi poodide uksi hea mitu korda nädalas. Küsin Sarahilt, mis on need tema kohad. Ta mainibki just kaltsukaid, erootikapoode, postitantsustuudiot, sauna ja raba. Lisaks räägime mahajäetud majades hulkumisest – sellest paeluvast hobist, mis on saanud tohutult populaarseks ja mille ümber on tekkinud suur kogukond. Spekuleerime, mis see on, mis selle juures võlub – ajakapsel, hääbumine, kaduvus? Sarah tõdeb, et see on ta enda jaoks suuresti lahti mõtestamata.

Suved on Sarahil kujunenud pigem enesekogumise ajaks, mis on igati tervitatav, kuna paljude loomeinimeste jaoks on suvi aasta töörohkeim periood ja juhet polegi võimalik seinast tõmmata. Talvel satub ta vaatamata kesistele tingimustele stuudiosse sagedamini. Sarah mainib tilkuvaid radikaid ja viitteist kraadi, puhvaikade raskuse all töötamist, rasvast rotti, kes on korduvalt ta õunad ja šokolaadid nahka pistnud, aga kellesse ta suhtub siiski suure helluse ja austusega nagu mõnda majavaimu. Küsin, kuidas ta Lasnamäe tagaotsas elades üldse siia jõuab, mispeale ta vastab, et 15-kilomeetrine teekond suviti ratta ja talviti bussiga on tema jaoks oluline puhver ja mahalaadimise aeg.

Kas juuksed lähevad bioprügikasti?

Ta räägib mulle üksikasjalikult vormi võtmise tehnikatest, näitab, mis materjale ja kuidas ta kasutab. Lauanurgal on paras kotitäis pruuni massi – lähemal vaatlusel selgub, et tegu on lõngaga, mille Sarah on inimeste juustest kokku kedranud. Ta jutustab mulle heldimusega, kuidas ta leidis Pärnust ühe naise, kellega ta mitu nädalat koos aega veetis ja kes õpetas talle erinevate tehnikate, näiteks ketramise ja kanga kudumise põhitõdesid. Nad kraasisid ja katsetasid koos, kuidas inimjuustest lõnga keerata, ja töötasid selle kahekesi välja. Kujutan Sarahit ette kuskil hämaras ruumis, ees tumedast puidust vokk, aga ta ütleb, et kasutab hoopis nüüdisaegse väljanägemisega vokki: „Sellist näputööd teen pigem pimedal ajal ja kedrates tekkis küll connected to my roots tunne.” Muide, juuksed peaksid olema tugevamad ja hoidma isegi rohkem soojust kui lambavill. Sarah tajub võimaluses kaduvaid praktikaid õppida suurt privileegi ja on tänulik, et saab proovida ja mängida, aga lausub kiiresti, et mängu osa tööst ei tohiks töö väärtust devalveerida.

Sarahi loomingus on üksjagu pehmust ja helgust, aga on ka marrastusi ja brutaalsust, mida meid ümbritsevad elemendid reedavad. Seinal oleval riiulil on tal õrnroosa hakklihamasina kõrval kaks fotot tema tööst „Embraced”, mis kujutab shibari sidumistehnikat alasti kehade peal, ainult et seegi nöör on tehtud inimjuustest. Ta mängib juuste tähendusliku välja, kontrolli ja haprusega. Sarahi loomingus ja tööprotsessis on oluline koht folklooril, mida ta on üksjagu uurinud. Räägime eesti kombest lõigata pulmade ajal naisel elus viimast korda juukseid. Ta toob välja selle rituaali repressiivsuse, samas leiame ka teisi tähenduskihte – jätad koos lõigatud juustega maha vana elu ja ehk ka valu. Kui küsin juuksesabaga ümara peakatte kohta riiulil, võtab Sarah selle kätte ja tutvustab seda tanuna. Ta räägib, kuidas ta märgviltis võõrad juuksed sooja vee ja seebiga suureks materjalilahmakaks ning pani selle siis hiljem vormi.

Küsimise peale, kust ta sellises koguses juukseid saab, ütleb Sarah, et suur osa on sõpradelt, aga tal on ka oma juuksuritest diilerid, kes teda varustavad. Ta näitab mulle kogukat kotti järjekordse massiga. „Ma täpselt ei teagi, mis juuksed inimeste jaoks nii õõvastavaks teeb – kui need on peas, on pehme ja ilus, näiteks kui paitad kallima pead, aga kohe kui need on maha lõigatud või duširuumi äravoolus, on neis midagi jälki.” Ta tajub selles ka ressurssi, mida kogu maailmas iga päev tohutul hulgal raisku läheb. Inimjuustest tehtud kampsun tuleb küll kare, aga vildiks tehtud juuksemassi saaks kasutada kas või veereostuse korral. Sellest saaks teha nööri ja kõike muudki – teda häirib, et kasutame materjalina kõiki loomi peale iseenda. Aga samas jälle on juuksed memorabiilia, midagi hingestatut, seal on DNA. Ennevanasti, võib-olla praegugi, oldi väga ettevaatlikud, et juuksed ula peale ei läheks, muidu sai nendega igasugu nõidust korda saata.

Paradoksaalsel kombel on ainukese ruumis oleva peakuju otsas hoopis kumjas moodustis, mitte juuksed. Küsimise peale ahhetab Sarah valulist grimassi tehes ja räägib loo sellest, kuidas ta kunagi oma peast vormi võttis. Kui aga kipsitükk tuli kuklast ära võtta, selgus, et ta oli vormi sisse kinni jäänud, ning see nõudis üksjagu aega, kangutamist, juuksetutte ja pisaraid, et kivim juustest välja saada. Samal ajal helistas talle inimene, kellega ta pidi esimesele deidile minema. Nad plaanisid Kalma saunas kokku saada, aga tema oli alles vormi sees. Ta võttis sellest negatiivist veel omakorda „veits nilbe” silikoonvormi, et kibe kogemus kindlasti alles jääks. Arutame õõvaga niivõrd piinarikast asja, nagu on keha pealt vormi võtmine, seda, kuidas kipsi temperatuuri tõustes on nahal halvavalt ja põletavalt valus ning kuidas mõni võib selle pärast isegi minestada.

Titeroosat mannavahtu

Tuleme roosa juurde tagasi, see ei anna mulle rahu. Roosa, roosakarvaline, roosavärviline, roosikarva, roosiline roosiliste põskedega laps, titeroosa, vanaroosa, süüturoosa, intiimroosa, haleroosa, igatsusroosa, pääsusilmaroosa, suitsuroosa, sügavroosa, sumeroosa, eharoosa, karjuv roosa, põrsaroosa.

Sarah võtab roosast tähemustriga kastist välja esemeid: roosa pidemega vispel, beebiroosad arusaamatud massaaži(?)rullikud, helelilla kohviveski. Ta mainib, et miski nende juures paelub ja painab teda, aga ta ei tea veel, mis see on. Ilmselt on need mõne tulevikuprojekti jaoks. Käes tulukestega punane kunstroosikimp, räägib ta hirmust ready-made’i ees – skulptuuri õppinuna on kuklas ikkagi tunne, et käeline protsess on oluline ja materjal peab olema läbi töötatud. Aga ta püüab sellest vabaneda.

Ta roosalembus võib tulla tema sõnul üürikeseks jäänud lapsepõlvest, aga see kindlasti süvenes, kui põhikooliaegu küsis toonane peika, kas ta tõesti arvab, et inimesed võtavad teda tõsiselt, kui ta üleni roosasse riietub. See kasvatas trotsi. Roosa tähendus on ajalooliselt muutunud. Sarahit huvitab, kuidas ühe värvi ajalooline sisu teiseneb, ja ta küsib, mida vastuhakk värvile üldse tähendab. Jutt viib meid edasi roosavihani, mis võib olla märk misogüüniast ja homofoobiast, ning selleni, kuidas välimuses avalduv hüperfeminiinsus mõjub enamiku inimeste silmis kui märk rumalusest ja naiivsusest.

Küsin erinevate projektide kohta ja vestleme pikalt näitusest „Kaunitar koletise kõhus”, kus ta astus üles koos Maria Izabella Lehtsaarega ning mille kureerisid Brigit Arop ja Anita Kodanik. Sellest jutustades kiirgab Sarahist soojust ja ta naljatab, et on ära hellitatud, kuna tal on vedanud niivõrd heade inimestega. Grupi kutsusid kokku Brigit ja Anita, nad ei olnud toona neljakesi tuttavad. Kohtuti üksteise magamistubades, mis aitas kokkuhoidmist kasvatada – üks nende missioonidest ongi normaliseerida familiaarsust ja hoolt professionaalsetes suhetes. Sarah sõnab, et nad ei taha olla kinnine grupp, vaid turvaline süsteem. Näitusest on stuudios ka üks roostes voodipäits, ülejäänud teos on praegu Lasnamäe paviljonis Siim Preimani kureeritud näitusel „Hellalt hoia mind”. 

Sauna eesruumi meenutavas Raja tänava köögis läheb jutt rituaalide peale, mispuhul Sarah teeb sissejuhatuseks järjekordselt märkuse: „Võib-olla see on juba täielik hipipipimambodžambo, aga…” Ja räägib siis täiesti mõistlikku, ehk ainult pisut nõialikku juttu. Ta ütleb, et paljud rituaalid on tegelikult meie enda sees olemas, meil ei ole vaja selleks tingimata tekstilist tõuget. Kusjuures köögi taga ongi laudisega üle löödud leiliruum, mis küll paraku praegu kasutuses ei ole. Sarahil on omad saunas käimise ja loodusesse minemise rituaalid, ta ei võta sinna kaasa ühtegi halba mõtet. Igal hommikul vaatab ta aga otsa oma peegelpildile ja kostitab end heade sõnadega. Ukse peal ta ei kallista ja kotti maha ei pane. Oma kodu renoveerides kirjutas ta seinavärvi alla lausungeid, et kaitsemaagia saaks tagatud. Minu meelest oleks võinud rohkemgi selgeltnägijate tuleprooviks minna.

Kiirelt vihad vette, tuli saunaahju

Sirutame ja ühtäkki ütleb Sarah, et võiksime koos Kalma sauna minna. Ta võttis meile mõlemale kaasa rätikud, šampooni ja isegi juuksemaski. Asume teele ja bussi istudes küsib Sarah, kas mul on bussis ahistamiskogemusi olnud. Enne kui vastama hakkan, saab ta juba aru, mis vastuseks tuleb, ja jagame läbielatut. Bussist maha astudes seame sammud rongile, teel räägime lastest. „Kas sa tahaksid lapsi?” küsib Sarah väga otse. Samal hetkel näeme maas imetillukesi lastepükse. Rongilt maha tulles hakkab meie kannul käima üks mees, kes annab soigudes teada: „Te olete kõige ilusamad tüdrukud, ma tahan, et te teaks. Kuhu te lähete?”

Jõuame Kalmasse, kus oleme ainukesed inimesed kogu naiste saunas. Võtame vaheldumisi leili ja jahutame end külmas basseinis. Sarah näitab mulle leiliruumis oma pahkluul olevat tätokat, mille nad Anita, Maria ja Brigitiga kõik koos endale tegid, et kinnistada näituseprojektidest välja kasvanud sidet ja lähedust. Oleme õnnelikud, et meil on lubatud olla õrnad ja siirad, isegi kui see on vahel raske, oleme tänulikud sõprade eest, kellega on nii lihtne. Harutame lahti isiklikku, noh, nagu vana sõbraga. Aga sellest ja kõigest muust, mis saunas jutuks tuli, juba mõni järgmine kord. 

Kelly Engelbrecht on vabakutseline fotokunstnik ning Instagrami sisu- ja visuaalilooja @reedeshop.