Mitmed tänapäeva maailma ebakohad saaksid lahendatud, kui inimesed aktsepteeriksid iseenda surelikkust. Alles siis saame päriselt iseendaks ja muutume oma valikutes julgemaks.

Foto: pixabay.com

Kui ma olin laps, oli minu lemmikraamat Astrid Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed”. Mulle väga meeldis mõelda, et surres ootab meid Kirsiorus üks Rüütli talu ja kui sealne seiklus läbi saab, jätkub elu järgmise pilve taga. Kuid siis otsustas minu isa surra. Ma olin 15. Pool aastat möödus nagu udus ja ma ei mäleta, kuidas ma põhikooli lõpetasin, hinded head ja väga head. Ei meenu, et keegi oleks soovitanud juhtunust mõne professionaaliga rääkida või pakkunud võimalust arutleda surmajärgse elu üle. Meie pere oli usuleige, et mitte öelda täiesti külm, nii et paradiisi ja põrgu küsimus ei olnud aktuaalne. Kes suri, see maeti, ja elavate elu läks edasi. Mäletan, et kandsin Lindgreni raamatut tihti ühes. Elu justkui tõesti läks edasi.

Meie esivanemad ei kartnud surma. See oli sama loomulik kui sünd. Elu paratamatus. Valdav uushoiak, et surm on hirmus ja parem on teemat mitte puudutada, selmet suhtuda surma kui meid kõiki vältimatult eesootavasse paratamatusesse ja näha seda tegelikkuses hoopis jõustava võimalusena, on tarrutanud meid elust ja reaalsusest lahus olevasse igavest noorust ihalevasse mulli. Vananeva elanikkonna kiuste soositakse siiani noori ja siledaid ning elukogemuse väärtustamise asemel lükatakse veel pikalt võimekad vanainimesed ebavajalikena kõrvale. Vananemine on meie edu ja maiseid rikkuseid kummardavas maailmas sama suur tabu kui surm ja vana inimene kui surma võrdkuju, mis heidetakse ebamugava memona meie endi tulevikust kuskile alateadvuse prügikasti. Hiljemalt keskikka jõudes väljendub aga senine vananemise ja surma eitamine vaimse tervise häirete, alkoholismi ja muude tuimastite ületarbimisena.

Täiskasvanuks saades hakkasin mõistma, mida teismelisena kogetu oli minu ja mu pere jaoks tegelikult tähendanud. Kõik pereliikmed arvasid toona, et ainus viis on hambad ristis edasi minna, sest selline on elu ja nii on alati tehtud. Ja kuigi meie lein oli päris ja kurbus aus, jäi kogetu meisse alles ning lahendamata traumaatiline kogemus väljendus veel ka aastaid hiljem ennasthävitavates eluvalikutes ning terves plejaadis vaimse tervise probleemides. Eestlaste suitsiidide ning muude traagiliste surmade statistikat arvesse võttes võib järeldada, et sarnane lähedase surmast põhjustatud raske vari saadab meist paljusid. Kuid isegi hiljem töö tõttu surmaga regulaarselt kokkupuutumine ei tähendanud, et oleksin nii juhtunu kui ka surma vältimatusega üldiselt rahu sõlminud. Alles hiljuti põhjalikult läbi põledes ning raskelt haigestudes iseenda surelikkusega tõsiselt silmitsi seistes sain aru, et surma aktsepteerimiseks ei piisa vaid mõistmisest, et ühel hetkel on aeg otsas ja kõik, lugu läbi.

Lahendamata traumaatiline kogemus väljendus veel ka aastaid hiljem ennasthävitavates eluvalikutes ning terves plejaadis vaimse tervise probleemides.

Perfektsionisti paralüüs

Kuid miks on surmahirmust ülesaamine ja surelikkuse aktsepteerimine olulised? Mis siis, kui me ei teagi, mida oma eluga peale hakata? „Ma istun siin ja ootan inspiratsiooni,” ütles Agnes Martin, maailmakuulus maalikunstnik oma voodil istudes. See oli tema loomeprotsess. Elu tervikuna võib käsitleda samuti kui loomeprotsessi ning mõnes mõttes me kõik ootame inspiratsiooni, et siis ilusas eluvoos seilates midagi endale olulist korda saata. Sellist inspireeritud elu takistab aga paljusid tabav igavest prokrastineerimist põhjustav perfektsionisti paralüüs, mille lahtikodeerimisele on Brené Brown pühendanud terve raamatu „The Gifts of Imperfection”. Minuni jõudis arusaam sellest lõputöö kirjutamise ajal, mil nähtamatu ideaaliihas pidur hoidis mind pikki nädalaid ridagi kirjutamast. Kogu fookus oli lõputöö kirjutamisel, kuid eluratas seisis. Täieulatuslik full stop. Võimetuse tõttu osaleda täisväärtuslikult kummaski protsessis tabas mind sügav depressioon, mis hakkas lahtuma alles pärast päästva tähtaja saabumist. Motivatsioon kool lõpetada sai lõpuks võitu hirmust ebaõnnestuda, kirjutada midagi keskpärast. Siis mõistsin, kuidas olin elanud oma elu sarnases paralüüsis. Kuidas oma surelikkust eitades võivadki meist saada igavesed edasilükkajad. Mis siis, kui tähtaega ei ole? Meie suurimatel unistustel see tihti puudub, kuid neil võib olla „parim enne” kuupäev, mis jääb hallis elupöörises kahe silma vahele. Homme on ju ka päev. Sedasi mööduvad nädalad ja aastad, sest meil oleks justkui igavesti aega, kuid see ei ole nii.

Veelgi enam, „Tiibeti raamatus elust ja surmast” tõdeb Sogyal Rinpoche, et oma surelikkuse eitamine on põhjus, miks suur hulk inimkonnast on eemaldunud looduskesksest eluviisist ja võtnud suunaks keskkonna lõputu ekspluateerimise. Egopõhised eluvalikud põhjustavad omandikuhjade akumuleerimist ning kihutavad samas järjest ulatuslikumat hävitustööd tegema. Kuid alles lõpu eel oma akumuleerimisaastaid kahetseda on hilja. Varalahkunud multimiljardär Steve Jobs kutsus oma surivoodil kirjutatud essees üles loobuma rahast kui edukuse mõõdupuust juba eluajal, sest haigevoodis surma oodates ei ole midagi kallimat tervisest ja ajast, mida on võimalik veel lähedastega veeta. Nii kerge on seda sügavat tarkust oma igapäeva oravarattas unustada, kuid automatiseeritud olmerutiini asemel mindfulness’i ehk hetkes elamist praktiseerides võib elukvaliteet märgatavalt tõusta. Meenub Ricardo Semleri TEDi kõne, kus ta muude pärlite keskel tutvustab oma „terminal day” ideed, mis tähendab, et kahel päeval nädalas keskendub Semler tegevustele, mille ta võtaks ette, kui ta saaks ravimatu haiguse diagnoosi ning saabuks kindel teadmine väga piiratud päevade hulgast. Tundub esiti erakordse, kuid lähemal vaatlusel lihtsalt ääretult eluterve suhtumisena. Milleks elada tulevikus, kui Surm võib saabuda järgmisel hetkel, Elu aga on siin ja praegu?

Oma surelikkuse eitamine on põhjus, miks suur hulk inimkonnast on eemaldunud looduskesksest eluviisist ja võtnud suunaks keskkonna lõputu ekspluateerimise.

Surmahirmu vähendab elujulgus

Samas, kas kõik peaksidki tahtma kogu aeg nii „sajaga” elada, et elu meenutaks märulifilmi? Usun, et ei pea, aga võib-olla tähendab täiel rinnal elu elamine viiuli- või tantsutunde, millest juba ammu unistad. Või väljendub see julguses kutsuda kohtingule keegi, kellest juba ammu salamisi und näed. Või tähendab see lihtsalt seda, et lülitad telefoni õhtul välja ja mängid oma lapsega koos „Minecrafti”, mis sest, et see pole sinu teema, aga on tema oma. Võib-olla tähendab see natuke rohkem kohalolu, natuke rohkem märkamist, natuke enam tähelepanu. Me ei tea, millal meie kell kukub ja vigade parandus enam ei õnnestu. Kas surivoodil hoolime oma kaalunumbrist või sellest, et automark oli naabrist parem? Heidegger väitis, et alles oma surma aktsepteerides vabaneme surmaärevusest, elu väiksusest ning saame päriselt iseendaks. Et alles siis algab päris Elu, sest oleme oma valikutes julgemad. Kui elame julgemalt, ehk oskame siis ka julgemalt surra? Andsime kõik, mis meil anda oli, ja siis – pakaa.

Lugu Surmast muutub looks Elust, kui otsustame sellest tõeliselt osa võtta ja saabub mõistmine, et meil puudub garantii, et saame jätkata oma seikluslikku lugu Kirsioru Rüütli talus nagu vennad Lõvisüdamed. Ja ehk tasubki suhtuda surma veidi lapselikuma uudishimuga, sest võib-olla ei ole surm nii kole. Kes teab, kuhu me teel oleme? Kes teab, mis tuleb pärast elu? Mul tekivad külmavärinad, kui meenuvad Steve Jobsi päris viimased sõnad: „OH WOW. OH WOW. OH WOW.”

Merilin Tamm on ema, meedik, kogukonna aktivist. Kurat ja ingel, nõid ja naine. Looduse oma. Maailmade rahust unistaja. Õnne agitaator. Kaasteeline. Kaaskannataja, -rõõmustaja, kaasahõiskaja.