Tartu Ülikooli Narva Kolledž tähistas möödunud aastal oma 20 tööaasta täitumist. Seda siis lisaks eestikeelse ülikooli 100 aasta täitumisele. Milleks on üldse vaja, et oleks elu väljaspool Tallinna ja Tartut? Eeldades, et seda on vaja, selgitan, millist rolli mängivad siin regionaalsed kolledžid. Igaüks mõnevõrra omamoodi, aga paljud põhimõttelised jooned on sarnased.

Narva kolledž. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

Mitu aastat tagasi võrdlesime kogemusi Narva ja Kuressaare kolledžite vahel. Lihtne kokkuvõte nii meie võrdluse kui varasemate uuringute põhjal ütleb, et ainuüksi kõrgharidust pakkuva asutuse olemasolu regioonis toetab selle regiooni arengut. Kolledžite konkreetsem roll on kas mingi kohaliku ressursi võimendamine või kohaliku probleemi leevendamine. Narva kolledž loodi riigi ja Tartu Ülikooli kokkuleppel paljuski selleks, et leevendada olukorda venekeelsetes koolides. Õpetajaid nagu oli, aga nad ei olnud Eesti haridussüsteemiga kuigi tihedalt seotud. Ei osanud nad keelt ega teadnud ka Eesti elust laiemalt. Sellised õpetajad ei ole valmis noori toetama Eestis edukalt hakkama saamisel. Niisiis avati õppeasutus, mille peamine ülesanne oli õpetajakoolitus. Hiljem lisandusid veel erialad, mida just selles regioonis vajalikuks peeti. Näiteks minu jaoks olulisim – eriala, mille programmijuht olin – kohaliku omavalitsuse korraldus. Seda eriala enam ei õpetata, sest kriitiline mass sai saavutatud ja nüüd piisab avaliku halduse erialadest Tallinnas ja Tartus. Tegime nii head tööd, et meid ühel hetkel polnud enam vaja. Kõlab ebaratsionaalselt, aga see ongi paljuski regionaalse kolledži olemus.

Sageli ei mõisteta, mille poolest regionaalsed kolledžid teistest teaduskondadest ja instituutidest erinevad. Mõista võiks aga selleks, et olemasolevat ressurssi kolledžite näol nutikamalt rakendada. Seda nii ülikooli, regiooni kui tervikuna Eesti heaks. Kui me teeks kõike sedasama, mida mõni instituut, lihtsalt kuskil perifeerias, siis võiks meid kohe kinni panna. Meilt ei ole mõtet oodata ka täpselt samasuguseid tulemusi nagu mõnelt instituudilt. Midagi saame teha piiratult, midagi muud teeme seevastu paremini.

Kui me teeks kõike sedasama, mida mõni instituut, lihtsalt kuskil perifeerias, siis võiks meid kohe kinni panna.

Ülikooli kolme rollina on sõnastatud teadus, õpetamine ja ühiskonna teenimine. Nende tähtsuse järjekord on ajaloo jooksul muutunud ja piirid kolme osa vahel pole selged. Ka ühiskonna ­teenimisest saab rääkida läbi kõigi kolme. OECD on sõnastatud ühiskonna teenimise tegevuste lahterdamiseks järgnevad dimensioonid: teadmiste loomine, teadmiste ülekandmine ja „muu”.

Teadmiste loomine regioonis

Teadust peab tegema iga akadeemiline töötaja, see on selge. Teadust teha instituudis, kus sind ümbritsevad kolleegid, kes teevad midagi sarnast ja sind mõistavad, on tõhusam. Saab teha koostööd ning vastastikku üksteist rikastada. Narva kolledžis olen ma avaliku halduse valdkonnas üksi. Muidugi saan teha koostööd kolleegidega Tartus, aga füüsiliselt lähestikku olemine annab palju juurde. Regioonides on loomulikum teha just selle regiooni jaoks vajalikke rakendusuuringuid. Kahjuks rakendusuuring ei anna mulle selle klassifikaatoriga publikatsioone, mida on vaja enese tõestamiseks akadeemilises maailmas. Regionaalsetes kolledžites on „päris” teadustöö maht mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus jällegi ühiskonna teenimise erinevad võimalused on selle võrra vähem esindatud. Tuleb meeles pidada, et regionaalsete kolledžite loomine ise on üks osa sellest, kuidas ülikoolid ühiskonda­ teenivad.

Üliõpilastööd ei lahterdu ilmtingimata teaduse alla, aga siin kontekstis on need olulised. Üliõpilastööde puhul pean silmas näiteks lõputöid, mis on selgelt suunatud või seotud kohalike organisatsioonide või teemadega. Lisaks sellele saab lõputööde retsensendiks paluda oma ala asjatundjaid, mis loob erialale tuntust ning kasvatab nende inimeste hulka, kes meie tegemistega kursis on. See on seotud õppekava arendusega. Liitlased, kes meisse usuvad ja meid tunnevad, võivad olla toeks kõige üllatavamal moel.

Teadmiste ülekandmine regioonis

Teadmiste ülekandmine on kõik see, mis puudutab õppetööd. See on õppekava arendus, õpetamise meetodid, õpetamise vormid, õpetajad, õppijad, täienduskoolitused, õpetamise sisu. Õppekava­ arenduses tuleb mõelda situatsioonile tööturul. Meie regioonis näiteks tööpuudusele. Meie erialad ei peaks olema nii teoreetilised, et lõpetajad oma teadmisi rakendada ei oskaks. Samuti ei tohiks erialad olla ülemäära kitsad, mis tööotsinguid piiraks.

Regionaalse kolledži ülesanne on hariduse võimaldamine võimalikult laiale sihtrühmale, sh ka neile, kes nn peamajas ei saaks õppida.

Regionaalse kolledži ülesanne on hariduse võimaldamine võimalikult laiale sihtrühmale, sh ka neile, kes nn peamajas ei saaks õppida. Põhjuseid on erinevaid, enamasti sotsiaal-majanduslikud. Regionaalse kolledži olemasolu ise avab õppimisvõimalusi rohkematele. Lisaks saab õppimis­võimalusi avardada täienduskoolituste ja e-õppega, mis toetab põhiõpet. E-õpe on kolledžis olulisel kohal. Regiooni inimeste majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast tulenevalt meie tudengid töötavad ja elavad pereelu. Tendents, mis esineb sagedamini just Ida-Virumaal ja nõuab paindlikke õppimisvõimalusi, mida kvaliteetne e-õpe kindlasti pakub.

Siinkohal on paslik mainida ka üliõpilaste värbamist. Eelkolledž, koolide külastused, külalistunnid jm tõstavad usaldust kolledži hariduse ja konkreetse eriala vastu. Kohaliku omavalitsuse korralduse erialal andis mõni täiendkoolitus ametnikele mõtte oma õpinguid tasemeõppes jätkata. Avalikud loengud ja üritused, mh valimiseelsed debatid, tõid kokku inimesi, kes olid huvitatud regiooni arengust. See oli nende jaoks võimaluse asju arutada. Mõnikord päädisid needki üritused sisseastumisega vastavale erialale. Lisaks kohalikele, kes meie jaoks kõige loomulikumaks sihtrühmaks, kutsusime siia ka õppureid kaugemalt. Üliõpilaste värbamine teistest piirkondadest on kasulik ka kohalikele õppuritele, sest suureneb võimalus kellegagi eesti keeles suhelda. Mõni kaugeltnurga üliõpilane võib siia jäädagi. Kindlasti paraneb arusaam regioonist, ükskõik kuhu lõpetaja hiljem tööle asub.

Oleme teinud ka palju õppesõite. Õppesõidud aitavad kinnistada õpitut, kuid aitavad vähendada ka tõrget mujale regiooni tööle või praktikale minemiseks. Praktikakohad olid üle Eesti. Ikka võimaliku lõhe ületamiseks ja inimeste paremaks lõimimiseks. Praktika juhendamine polnud tasustatud, aga viimastel aastatel pakkusime omapärast preemiat. Pakkusime juhendajatele võimalust meie täienduskoolitusi või aineid kokkulepitud mahus läbida tasuta. Niiviisi saime partnereid teadmistega toetada.

Erilised nõudmised õppejõududele

Tuleb mõista, et mitte igaüks pole valmis töötama perifeerias. Ja mitte igaüks pole valmis mõistma, et Narva üliõpilastest suur osa õpib emakeelest erinevas keeles. Kolledži õppejõud vajavad lõimitud aine- ja keeleõppe oskusi ja seda oleme jõudumööda arendanud. Õppe sisus ei tohi teha järeleandmisi. Samas, kui tudengitel on liiga raske, võidakse loobuda. Järelikult on vaja toetada. Aga mitte õpitud abituseni, vaid läbimõeldult ja jätkusuutlikult. Toetamine ei ole sama, mis poputamine. Pigem vastupidi, me tagame turvalise keskkonna oma mugavustsooni piiride nihutamiseks. Lisaks aine ja keeleõppe ühildamisele peame pidevalt pakkuma ka õpitu rakendamise oskust, sh kõikvõimalikke üldpädevusi, sest väga paljud siinkandi koolid neid veel väga edukalt ei arenda. Aga neid oskusi on tööl vaja.

Mõnikord peab programmijuht pikalt ja veenvalt külalisõppejõule selgitama, miks ta ei tohi eestikeelsel erialal venekeelsetele üliõpilastele ainet vene keeles õpetada. „Aga nad ei saa ju aru,” ei ole argument. “Nii tore on jälle vene keelt praktiseerida,” ei ole samuti. Kui meie ei pea sõna, et õpetame eesti keeles, kuidas saame eeldada, et tudengid eesti keele selgeks saavad? Mõnikord mõni üksik õppejõud on teinud tudengite keeleoskuse põhjal julma järelduse üldise akadeemilise võimekuse kohta. Nendest õppejõududest ei saa meie liitlasi. Nemad ei mõista, et astuda ülikooli õppima uut eriala teises keeles on julgustükk, mida enamik eestikeeleid üliõpilasi ei pea läbi tegema. See on teadlik otsus oma elu keeruliseks teha. Need tudengid on teinud valiku, et nad tahavad areneda, meie asi on neid selles toetada. Sama kehtib külalisõppejõudude osas, kes on meile käima jäänud. Olgem ausad, neist keegi ei tee seda ainult raha pärast. Ainuüksi sõiduaeg on ratsionaalses mõttes kohutav raiskamine. Aga nad tulevad siia missioonitundest, soovist meid meie eesmärkide saavutamisel toetada ja paremini tundma õppida.

Astuda ülikooli õppima uut eriala teises keeles on julgustükk, mida enamik eestikeeleid üliõpilasi ei pea läbi tegema. See on teadlik otsus oma elu keeruliseks teha.

Kuressaare kolledži näitel jõudsime kunagi tõdemusele, et kui erialaõppejõud on kohalik ja aktiivne, siis tuleks tema õppe- ja teadustöö koormust optimaalsena hoida, et tal jätkuks aega ja energiat ka kohalikku ellu panustamiseks ja partneritega suhtlemiseks. See tõdemus kehtib ka Narva kohta. Suur osa teadmisest kantaksegi üle töötajate kaudu. Mitte ainult koolimaja seinte vahel, vaid ka erinevatel üritustel väljaspool kolledžit.

Mida öelda meie põhikohaga töötajate kohta, kes vaatamata Tallinna või Tartu tõmbele siia tööle on jäänud? Arvate, et siia tullakse või jäädakse parema elu nimel? Mõelge uuesti. Mul tuli reaalselt pisar silma, kui Tartus olles mainis kolleeg soovi kaubamajast läbi minna, sest seal müüakse midagi sellist, mida Narvas ei müüda. Ma kardan, et ei suuda seda tunnet adekvaatselt edasi anda. Siinkohal saaks rääkida kõigist neist kontsertidest, mis toimuvad üle Eesti ja meieni ei jõua. Siin saaks rääkida kinost, kus peab tähelepanelikult otsima, mis päeval ilma venekeelse dublaažita filmi saab vaadata. „А это жизнь, это карма, привет, город Нарва.” Päriselt, see on tõesti meie igapäevaelu siis, kui pidu on läbi, ööbikud koju lennanud ja meie jääme.

Kogukonda ühendavad lisategevused

„Muu” on kogukonnale suunatud tegevused, mis pole väga otseselt erialadega ja põhitegevusega seotud. Kolledž aitab vormida kodanikuühiskonda ja kogukonda. Töötajate endi kompetents levib kõige loomulikumalt kogukondlike tegevuste kaudu. Mingitel perioodidel on olnud nii, et paljudel kolledži töötajatel on olnud n-ö pet project või tööväline lisategevus. Kellel teatrietendused, kellel kirjandusklubi, spordiüritused, keelekohvikud, tandemõpe, kontserdid, väärikate ülikool, mälumängud, linnaekskursioonid, majatuurid, raamatuesitlused, nihelemise töötoad, linna ajalugu tutvustavad trükised. Igaühest endast on sõltunud, kas ta on selleks ka mingi projekti kirjutanud ja natuke lisaraha saanud või on seda puhtalt entusiasmist teinud. Just hiljuti ühel regiooni tuleviku arutelul mainiti, et meie kultuuriüritused ühendavad kogukonda. Ma ise tegin kümme aastat Lasteülikooli. Pidevalt ei jaksa, aga periooditi on see tore. Pidevalt kõike tehes poleks ühel hetkel enam värskust ja ka põhitöö võib kannatama hakata. Narva kolledž on selle poolest super töökoht, et ükski idee ei jää loa saamise taha toppama. Kui keegi tahab midagi teha, pole ükski direktor öelnud, et ei tohi. See isegi kõlab naeruväärselt.

Muide, lasteülikool on olnud hea näide liitlaste kasvatamisest. Lisaks sellele, et Eesti teadlaskond sai võimaluse oma tegemisi arusaadavas keeles ja Narva puhul isegi kahes keeles tutvustada. Mitte ükski lektor kümne aasta jooksul ei saanud lasteülikooli loengu eest raha. Aga tasustada oli võimalik projektijuhi aja ja teadmistega. Tegin väga sageli lektoritele linnaekskursioone. Arusaadavalt on kasu mitmekülgne ja kahepoolne. Meie saime endale inimese, kes tänu mitmetunnisele ekskursioonile meid paremini mõistab ja võib-olla kunagi sobival hetkel hea sõnaga toetab.

On ka lihtsam viis kogukonda toetada. Ülikool saab oma ruume pakkuda. Läbi kõikvõimalike suuremate ja väiksemate ürituste ja ettevõtmiste saab toetada kogukonna ühtsust, arenemissoovi, uudishimu, erksust, kokkuhoidmist. Kõige selle „muu” kohta soovitan lugeda kolleeg Anna Markova magistritööd.

Ülikooli ühiskonna teenimine kolledžites on kõige tõhusam erialade põhiselt. Alates erialade valikust, lõpetades erialaga seotud üritustega, mille vahele jäävad teadus, õppemeetodid, lõputööde teemad, arendusprojektid, täiendkoolitus, koostöö partneritega jpm. Ratsionaalsest vaatenurgast võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonna teenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajutab eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik. Paraku pole ratsionaalsest vaatenurgast regionaalseteks kolledžiteks üldse põhjust. Ratsionaalsem oleks kõike õpetada ühes kohas, mitte mööda väikest riiki laialipaisatult. Ratsionaalne oleks mitte panustada regionaalarengusse, vaid kutsuda kõiki Tallinnasse elama. Regionaalsete kolledžites pole midagi ratsionaalset.

Aet Kiisla on olnud Tartu Ülikooli Narva kolledži avaliku halduse õppejõud aastast 2006, kelle töö ja hobid on omavahel nii läbi põimunud, et piiri nende vahele on raske tõmmata. Õppejõutöö kõrvalt on ta läbi viinud erinevaid projekte, millest vast olulisim on olnud Lasteülikool. Toetab Ida-Virumaa liikuma kutsuvaid koole, korraldab jooksuvõistlusi ja osaleb maakondliku spordiliidu juhatuses.