Perfektsionism on taak, mida mitmed kunstihinged läbi ajaloo on pidanud kandma, ning erand pole ka Tame Impala nime all tegutsev Kevin Parker.

★★★★★

„The Slow Rush” pidanuks ilmavalgust nägema juba mullu, ent just selsamal põhjusel pidid fännid omal moel kannatama ja neljas stuudioalbum sai täiuslikuks lihvitud alles nüüd.

Mullu kevadel tegi Tame Impala festivalil Coachella kauaoodatud comeback’i. Kui pärast nii pikka pausi võivad kuulajate püstitatud ootused tihti puruneda, siis Parker ei paista olevat oma loomingulisel rännakul veel tupikusse jõudnud. Valminud on kaunis helimosaiik, mida võib nimetada ka läbilõikeks muusikaajaloo viimasest kuuest kümnendist. Oma doosi saavad kätte nii funk’i- ja diskosõbrad kui ka modernse rnb austajad. Laialdase maitsemeelega melomaan teeb näiteks austusavaldusi biitlite legendile Paul McCartneyle, psühhedeelse muusika etalonile Pink Floydile, räppar Childish Gambinole ja isegi elektrogrupile The Human League.

Tegemist on igati sobiliku jätkuga viis aastat tagasi ilmunud „Currentsile”, mis on kõlapildilt küll senistest helgem, ent sõnades peitub varasemast kõvasti sügavamaid teemasid. Mitmes palas lahkab mees keerukaid suhteid oma lahkunud isaga ja plaadil korduvad ka eksistentsiaalsed mõtisklused. Suuresti mängib selles kõiges peaosa täiskasvanuelu ja sellega kaasnevad mured. Mida ma täpselt elult tahan? Kas ma saan kunagi tunda täielikku õnne? Kas ma leian armastuse? Need mõtted painavad seda austraalia multitalenti, kuid tõenäoliselt ka sind, su parimat sõpra ja su naabrinaist. Kuna vastuste leidmise kuupäeva pole kalendrisse ära märgitud, ei jäägi muud üle, kui omas rahulikus tempos kiirustada ja argieluga kuidagi sõprust sobitada.