Sel kevadel on Tartus võimalus osaleda lugemisrühmas, mille fookuses on soouuringud kohalikus postovetlikus ühiskonnas. Järgmine kogunemine toimub sel pühapäeval, 26. märtsil kell 18 aadressil Jakobi 2-337 ning lugemisele võetakse Anu Naruski artikkel „Eesti naised ja ratsionaalsed valikud”.

Lugemisrühma korraldaja Mirt Kruusmaa. Foto: Lauri Kulpsoo

Lugemisrühma korraldaja Mirt Kruusmaa. Foto: Lauri Kulpsoo

Lugemisrühmas vaadeldakse kriitilis-analüüsivalt probleeme, millega Eesti naised ja Eesti feministid muutuvas postsovetlikus ühiskonnas on kokku puutunud. Eesmärk pole anda pelk ülevaade naisuuringute hiljutisest arenguloost, vaid mõtestada hindavalt, miks on feministlik diskursus taasiseseisvunud Eestis kulgenud just nii ja mitte teisiti. Millele pöörati vähem tähelepanu (vihje: Eestis elavatele vene naistele) ja miks? Mida erinevat paistab silma võrreldes tänasega?

Arvestades angloameerika meedia ülekaalu feminismi olemuse ja tähenduse mõtestamisel, on üks lugemisrühma siht panustada arutelu mitmekesistamisele ning teravdada teadlikkust kohalikest, meile lähimal olevatest probleemidest. Tekstid (nt Raili Marlingult, Redi Koobakult, Barbi Pilvrelt) ilmusid valdavalt eelmisel kümnendil väljaandes Ariadne Lõng. Teemadering on avar: naiste osalus poliitikas, töö ja perekonna tasakaal, muutuvad hinnangud nõukogude pärandi pinnal, ida ja lääne feminismi perspektiivide põrkumine, naised traditsiooniliselt maskuliinsetel erialadel ning naiste kujutamine avalikkuses. Arutamata ei jää ka meeste rolli muutumine kiirelt pehmemate väärtuste poole edenevas ühiskonnas. Näiteks on kavas Mari-Liis Tomingu 2007. aasta artikkel „Isarolli muutumine – isa lapsega kodus”.

Esimesel kohtumisel loeti Katrin Kivimaa artiklit „Teise tootmine – Ida-Euroopa ja feminism” (2000), mis püüdis kaardistada ägeda feminismivastasuse põhjuseid vastselt kapitalismi rüppe hüpanud Ida-Euroopas. Nigela vastuvõtu ühe allikana nimetas Kivimaa lääne ja ida feminismi vahelisi pingeid, mida kasutas ära siinne antifeministlik propaganda, nimetades feminismi oma kultuurile sobimatuks võõrtoodanguks. Kusjuures liberaalkapitalistliku ideoloogia vastuvõtt polnud rahvuskonservatiividele sugugi problemaatiline, paljastades, et impordil ja impordil on vahe. Lõppeks leiab Kivimaa, et sügav antifeministlik sentiment ühiskonnas, kus nõukogude ajal justkui toetati soolist võrdõiguslikkust, peegeldab ennem meie omi hirme uute väärtuste ja tuumikpere lagunemise ees ebastabiilses üleminekuühiskonnas.

Sel nädalal arutatakse lugemisrühmas, miks eksisteerib Eesti naiste hulgas toetus traditsioonilistele soorollidele ja perekonnamudelile. Anu Naruski artikkel “Eesti naised ja ratsionaalsed valikud” küsib, miks naised vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist on pidanud stereotüüpide alalhoidmist kasulikuks nii sotsiaalsel kui ka isiklikul tasandil. Narusk kõrvutab tajutud kasu niisuguse toetuse tegeliku hinnaga. Vastanduse lääs-ida asemel on pigem luubi all naiste ja meeste valikuvõimaluste erinevus. Arutlemata ei jää ka traditsioonilisest peremudelist kinnihoidmise mõju meestele.

Lugemisrühm toimub igal pühapäeval kell 18 filosoofia ja semiootika instituudis aadressil Jakobi 2 klassiruumis 337. Osalemiseks liitu Facebooki grupiga „Lugemisrühm soouuringutest taasiseseisvunud Eestis”.