21. sajand lausa kutsub riigist tehnokraatlikult mõtlema. Millistest klotsidest hakkaks üks süsteemiarhitekt riiki kokku panema?

Andres Kütt. Foto: Erakogu

1648. aastal tõmmati Westfaali rahuga joon alla Euroopa ususõdadele ning üksiti pandi alus rahvusriigi mõistele. Ilmsesti on sellest ajast päris palju muutunud. Meie inim-, äri- ja juriidilised suhted on enamasti rahvusvahelised, on tekkinud terve rida mõjukaid riikideüleseid organisatsioone ning suurettevõtted ei ole alates Ida-India Kompaniist nii võimukad olnud. Maailm on tundmatuseni arenenud, aga ka riik ei ole püsinud muutumatuna. Sadu aastaid on tema olemuse üle mõtteid mõlgutatud, vigadest õpitud ja uusi juurde tehtud.

Sedalaadi olukord on kõigile tootearendajatele tuttav. Klientide vajadused ja tehnoloogiline kontekst teisenevad ajas, asjapulkade põlvkonnad kerivad tootele ümber üha uusi täiendusi. Nii jõutakse sammhaaval natuke arusaamatu pusani, mille seos kliendi hetkevajadustega ei ole enam kuigi selge.

Sellises olukorras kutsutakse enamasti appi arhitekt. Alati ei ole visiitkaardil just selline ametinimetus, kuid mõte jääb samaks. Tema töö on siduda toote eri aspektid omavahel mõtestatud tervikuks, luua korda ning sõnastada põhiprintsiibid edasiminekuks. Olgu see Steve Jobs telefoni või Elon Musk auto puhul või lugematud vähem kuulsad, kuid sama nutikad insenerid, kes toimetavad inimloodu ümber – tegu on süsteemiarhitekti igapäevatööga.

Kas arhitektist võiks olla abi ka riigi puhul? Usun küll. Siit edasi jagan lugejatega katset rakendada üht arhitektide paljudest tööriistadest rahvusriigi näitel. Vaatleme objekti funktsiooni (milleks see hea on), vormi (millest see koosneb) ning kontseptsiooni (kuidas sellest mõelda) ja uurime nendevahelisi seoseid.

Funktsioon

Inimese kätetööl on alati mingi funktsioon. Kohvitassi ülesanne on pakkuda ohutut viisi kuuma joogi nautimiseks, pliiats jätab paberile joone, auto viib meid ühest kohast teise. Otstarve on olemas ka siis, kui see pole väga selge: kunst võimaldab väljendada abstraktseid ideid, mõne asja eesmärk on peletada tegija igavust. Kuid mis on riigi funktsioon? Mitmesuguse taustaga teoreetikud on kokkuleppest kaugel: mõne jaoks on riik klassirõhumise vahend, teisele viis võimule jääda, kolmandale konfliktide lahendaja ning neljandale Suur Võrdsustaja. Nii nagu on küllalt erinevate funktsioonidega autosid, leidub vägagi erisuguse otstarbega riike. Mõelge näiteks lahknevusele Araabia Ühendemiraatide ja Soome Vabariigi funktsioonis. Kuidas ka ei oleks, arhitekti vaatenurgast on oluline, et funktsioon väljendab väärtust kliendile. Keegi ei osta kasutut kruvikeerajat või kohvitassi ega ole nõus panustama ühiskonda, mis talle midagi tagasi ei anna. Eesti on muide selles mõttes üsna eripärane, sest tema funktsioon on kirjas põhiseaduse preambulas. Minge ja lugege!

Muidugi on asjadel enamasti funktsioone rohkem kui üks, aga kõik neist ei ole sugugi soovitatavad ja nende esilekerkimist ei pruugi olla võimalik ennustada. Kööginoaga saab lõigata nii leiba kui ka tappa inimest, joonlauaga saab tõmmata jooni, anda vastu näppe ja teha muusikat. See, millist neist funktsioonidest pidada peamiseks ja millist kõrvalsaaduseks, sõltub vaatenurgast. Eks iga riik teenib lisaks kõigele muule mingil määral ka seal toimetavate ametnike ja poliitikute huve, tegeledes paraku vahel ka rõhumisega. Mõni ostab labida iluaiandusega tegelemiseks ja teine kaevab sellega kulda. Nii riigi kui ka labida puhul on tähtis, et nad pakuksid võimalikult suurele hulgale tarbijatele võimalikult palju väärtust.

Kontseptsioon

Siit jõuame edasi kontseptsiooni juurde. Kontseptsioon vastab sellele, kuidas funktsiooni täita. Kohvi soojana hoidmise funktsiooni saab täita nii vedelikku keskkonnast isoleerides, seda soojendades kui ka näiteks keskkonna temperatuuri tõstes. Pange tähele, et neist viimane ei ole eriti nutikas mõte. Kes oleks nõus ostma vaid saunas mõistlikult toimivat kohvitassi? Üldiselt nii ongi. Kui funktsiooni puhul on piiranguks vaid fantaasia ning kõik valikud on olemuslikult võrdsed, siis vormis hakkavad rolli mängima füüsilise maailma ja ühiskonna toimimist kujundavad seaduspärad.

Riigi puhul tuleneb kontseptsioon paljuski filosoofilisest lähenemisest, kuid ka poliitilistest valikutest. Rahva tervise edendamise funktsiooni saab täita nii keeldude, maksupoliitika kui ka avalike kampaaniate kaudu. Mingi piirini on valikud võrdsed ja tegemist on poliitilise eelistusega, mingist punktist edasi astub mängu alaline tujurikkuja reaalsus ühes oma vääramatute seadustega.

Kontseptsiooni kujundamise juures on tähtis roll loovusel. Steve Jobs oli edukas, sest ta suutis läheneda telefonile uuel viisil, ning siit võib aimata ka meie digiedu juuri. Maailmas on vähe riike, millest mõeldakse sel määral kui infotöötlusvahendist. Sellest vaatenurgast muutub infosüsteem riigi lahutamatuks osaks, võimaldades pöörata süsteemide ümber toimuva innovatsiooni riigi arenguks. Loovusel on paraku omad piirid, mille seavad oskused ja harjumused. Kodak, erinevalt Fujist, ei suutnud vabaneda keemiainseneri mõttemallist ja kadus, kui liiga palju häid lahendusi kivinenud arusaamade taha kinni jäi. Oma osa mängivad muidugi ka ajalugu ja kultuur. Brittide lähiminevikus on väga kulukas, kuid ebaõnnestunud ID-kaartide projekt, mistõttu nad mõnda aega ilmselt sel viisil oma probleemidele ei lähene. Ka kultuur ning väärtused annavad oma olulise panuse mõtteviisi kujunemisse. Veel sajand tagasi oli probleemide lahendamine kodanike „tõupuhtuse” kontrolliga nii mõneski paigas täitsa aktsepteeritav ning alles mõne aasta eest peeti mõeldamatuks demokraatliku riigi käsitlemist kellegi pärusmõisana. Vähem drastilisi muutusi toimub pidevalt, eilseid tõekspidamisi ei tasu täna enam puhta kullana võtta.

Vorm

Kolmandaks komponendiks on vorm. Vorm on see, millest asjad kokku käivad. Miski, mille valmis ehitamisel on lootust, et funktsioon saab täidetud. Siin on meil veel vähem mänguruumi kui kontseptsiooni puhul. Kohvitassi soojana hoidmine selle kütmisega eeldab, et kuskil on patarei ja küttekeha, ning rahva tervise parendamiseks maksude kaudu vajame üsna vältimatult maksuametnikke. Kui patareid või ametnikke lisada ei soovi, tuleb minna tagasi mõttemudeli juurde.

Kui funktsioonist sõltub väärtus, siis vormist tuleneb kulu. Meie kohvitassi eest ollakse nõus maksma, sest see täidab mingit funktsiooni, kuid kõik sellega seotud kulud tootmisest kuni prügiveoni on tingitud füüsilisest vormist. Neid kahte kombineerides saame lisandväärtuse. On oluline mõista, et kõik probleemide lahendamise viisid ei vii positiivset lisandväärtust andva vormini. Põhimõtteliselt oleks ju võimalik luua näiteks keskkonnast täiesti isoleeritud kohvitass või palgata igale kodanikule personaaltreener, kuid raske on ette kujutada nii tekkivat lisandväärtust. Siin tuleb esile arhitekti roll. Mida paremini ta oma tööd teeb, seda suurem on lisandväärtus, seda rahulolevam on maksumaksja.

Erinevalt kahest eelmisest on riigi vorm tavaliselt üsna selgesti hoomatav ning seega suurepärane juhtimisobjekt. Kes ei tahaks panna kulude kärpimiseks kinni seda kontorit ja vähendada tolle asutuse koosseisu! Äärmisel juhul ollakse isegi nõus möönma, et nende tegevuste tagajärjel tuleb ka mõnest funktsioonist loobuda. Väga harva aga näeme, et keegi kutsub üles riigist või mõnest selle osast teisiti mõtlema. Samas on vorm meie mudeli ülejäänud komponentidest palju inertsem. Vahel piisab mõtteviisi muutuseks juhi vahetumisest ja riigiasutuse funktsiooni saab muuta minister oma allkirjaga. Aga inimeste vallandamine võtab aega ja on raske, lepingud kestavad päris kaua, kontoripind tahab müümist jne.

On öeldud, et kõik mudelid on valed, kuid mõned mudelid on kasulikud. Kahtlemata ei ole ka kirjeldatud funktsioonist, kontseptsioonist ja vormist koosnev mudel täiuslik. Nii mõeldes on ehitatud väga keerulisi ja edukaid süsteeme, kuid miks on see vajalik riigi puhul? Eks ilu on ikka vaataja silmades, kuid kindlasti on kasulik võimalus rääkida riigist, jättes kõrvale isiklikud eelistused ning lisades kunstile teaduse. Inimene ehitas teid ja sildu väga kaua vaid vaistule tuginedes, kuid tõeliselt pikka silda või kõrget maja ilma teaduseta ei püstita – nagu ka 21. sajandisse sobivat riiki.

Andres Kütt on arhitekt, kes on ehitanud kõikvõimalikke infosüsteeme era- ja avalikus sektoris pankadest poodideni ning maksuametist Skype’ini. Praegu tegutseb ta Proud Engineersi ridades India digiühiskonna hüvanguks.