8–15-aastastele noortele pole praegu eakohaseks tegevuseks linnaruumis sobivat kohta. Eestis uudne kolahoovide kontseptsioon pakub noortele võimalust oma tegemistega tagasi õue kolida, seal omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda. 

Põhjuseid, miks lastele ja noortele tuleb kasuks õues olemine, leidub palju. Õu toetab jõudsalt laste tervist ja immuunsüsteemi, kuid ka näiteks kognitiivset võimekust. Võrreldes tubase olemisega on õues rohkem liikumist ja seal saavad avalduda liikumisaktiivsuse rikkalikud mõjud. Lisaks tagab õues liikumine parema une, mis omakorda aitab taastuda nii närvi- kui ka keharakkudel. Õues mängimine parandab emotsionaalset heaolu, vähendades ärevust, depressiivsust ja agressiivsust. Sõpradega õues mängimine on kasulik ka laste sotsiaalsusele, sest kasvab oskus arendada ja säilitada suhteid, teha koostööd, juhtida teisi ja olla ka ise juhitud, lisaks suurendab hulgakesi roheluses viibimine kogukonnatunnet. Tagatippu on viimased uuringud hakanud osutama, et nn roheaeg (looduses, pargis vm looduslikus keskkonnas veedetud aeg, green time) pakub kaitset liigse ekraaniaja arvukate kahjude eest.[1]

Paraku on tänapäevane elukorraldus pannud laste õues olemisele paraja põntsu ja vaid iga neljas 9–17-aastane liigub peaaegu iga päev vabal ajal õues.[2] Sarnane suhtarv iseloomustab ka üldist liikumisaktiivsust, mis on vajalik tervise hoidmiseks ja terviseriskide ennetamiseks – piisavalt liigub iga neljas laps ja noor.[3] Samal ajal pikeneb noorte ekraanide taga veedetav aeg, millega kaasnevad pahatihti nutisõltuvus ja keskendumisraskused ning muud vaimsed ja füüsilised terviseprobleemid. Muredele keerasid vinti peale koroona-aastad, mis on neid probleeme veelgi esile toonud ja võimendanud. Igatahes on nüüd nii poiste kui ka tüdrukute hulgas masendust ja kurbust kogevaid 11–15-aastasi Eestis rohkem kui üheski teises naaberriigis.[4]

Igav mänguväljak või läbikäidav väliruum

Kui lasta silme eest läbi väliruumi osad, millest võiks olla tolku laste õue meelitamisel, siis üks on kindel: mänguväljakuid meil jagub. Neid on meie ühises avalikus ruumis, kooli- ja paneelmajade hoovides, aga ka privaatsetel koduõuedel. Enamasti on sinna mängimiseks üles seatud liumägi, paar kiike ja mõni turnimisseadeldis, vingematel väljakutel ka pehme kattega küngas tõuksisõiduks, batuudike ja need võrgust vigurid, mida mööda kõrgustesse ronida. Küllap panustab mänguväljakute rohkus meie istuval ja tubasel ajastul märkimisväärselt laste õueaega. Vähe sellest, tänu väljakutele saavad ka lapsevanemad võimaluse tundide viisi õues olla ja karussellil lustiva lapse kõrval jalalt jalale tammuda.

Vähemalt osa neist tammuvatest vanematest loodab, et ühel päeval on nende võsukesed piisavalt suured, et iseseisvalt sinna mänguväljakule jõuda, seal omapäi tegutseda, eakaaslastega suhelda ja osavaks saada. See lootus jääb aga täitmata, sest selleks ajaks, kui lapsed iseseisvalt linnaruumis liikuma hakkavad, on suurem osa mänguväljakutest kaotanud oma võlu. Selle vähesed väljakutsed ei paku pinget, võimalusi midagi ise välja mõelda on vähe ja pahatihti segab ka suurte inimeste kohalolu.

Selleks ajaks, kui lapsed iseseisvalt linnaruumis liikuma hakkavad, on suurem osa mänguväljakutest kaotanud oma võlu.

Kooliealiste nappide õuemänguvõimaluste tuum ei asugi lasteaiaealiste mänguväljakutel. Õigupoolest muutub peaaegu kogu meie igapäevane väliruum lapse kasvades nagu võluväel läbikäigualaks. Linnastunud väliruumis (mitte ainult linnades, vaid ka mujal) ongi terav puudus keskkondadest, mis suudaksid pakkuda noorele väljakutseid ja iseseisva tegutsemise rõõmu, olles kõigile kättesaadavad ja põnevuse poolest võimelised päriselt digimaailmaga konkureerima. Nii võibki näha teismelisi gruppidena pargipinkidel ja bussipeatustes istumas, samadel mänguväljakutel tolknemas või heal juhul rulaparkides tegutsemas. Kuskil peab ju ometi elama ja suhtlema ka pärast koolipäeva ning eemal täiskasvanute valvsa pilgu alt.

Jõulise panuse annavad lisaks läbikäidavale väliruumile ka vanemad ise, kui nad on võtnud omaks moodsa kasvatusviisi, kus laste elu on suuresti kureeritud. Pärast koolitunde kooriproovi, seejärel kergejõustikutrenni, siis klaverit harjutama. Miks see nii läheb? Ilmselt tunnevad ema-isa, et laps peab ometi midagi mõistlikku tegema ja end arendama, mitte pargipingil või nutiseadmes päeva õhtusse istuma. Teisalt minnakse vooluga kaasa: kui iseseisvalt (näiteks neil esialgu paljutõotavatel mänguväljakutel) tegutsemise ootused ei saa teoks, on vaja kuidagi ülearust aega täitma hakata.

Organiseeritud tegevustega liialdamisel on aga varjuküljed. Esiteks koormab järeltulija aja jätkuv kureerimine vanemat ja, mis veel olulisem, see ei pruugi olla juhitud lapse enda sisemisest motivatsioonist ega pakkuda enesejuhtimisvõime arengut, piirates nõnda märgatavalt lapse heaolu.

Turvalisust kureeriva kasvatuskultuuri ohud

Laste ja noorte heaolust rääkides ei mõtle me ainult elementaarsele, nagu täis kõht ja katus pea kohal. Laiemas tähenduses, tulevikku vaatavalt on heaolu piiratud ka siis, kui puudub keskkond, kus rakendada võimalikult laialt ja autonoomselt oma sünnipäraseid andeid ja algatusvõimet, tunda end vaimselt ja füüsiliselt toetatuna.

Linnastunud väliruumis on terav puudus keskkondadest, mis suudaksid pakkuda noorele väljakutseid ja iseseisva tegutsemise rõõmu.

Uuringud näitavad, et nii Eestis kui ka mujal on viimaste aastakümnetega vähenenud tunduvalt võimalused struktureerimata vabaks mänguks, seda eriti värskes õhus. Turvaliseks muudetud ja täiskasvanute juhitud maailmas on võimalused õppida tulema toime igapäevaelu riskidega suuresti ära lõigatud. Selle tagajärjeks võib olla abitus, ärevus ja ebakindlus täiskasvanueas.

Veel eraldi üleilmseks mureks, mida pikad isolatsiooniperioodid on süvendanud, on laste sotsiaalsus. Suhteid ja suhtlusoskust taastavad lapsed nüüd küll taas ka koolis ja huviringides, kuid ikkagi toimub see nii, et täiskasvanud suunavad kõnekordi, ja piiratud ajaraamis selgete reeglite järgi. Ei ole aega ega ruumi, et lapsed saaksid vanemate kullipilgu ja sekkumiseta leppida kokku mängureeglites, rollides, juhtimises või lahendada konflikte.

Euroopas on kujunemas üha suuremaks probleemiks noorte passiivsus, milles nähakse ohtu demokraatlikule arengule. Probleemi tõsidust peegeldab asjaolu, et isegi Euroopa Nõukogu on asunud seisma selle eest, et toetataks algatusi ja loodaks keskkondi, mis võimaldaksid noortel vabalt oma initsiatiivi rakendada ning julgustaksid neid mitteformaalsel moel ja mikrotasandil demokraatlikes protsessides osalema.

Kolahoovid lünki täitma

Siin tulevadki mängu kolahoovid – mängualad, mis on loodud põhimõttel, et lastel on hea, arendav ja huvitav tegutseda autonoomselt kõiksugu kola, lauajuppide, torude ja muude ehitusjääkide, samuti kivide, kaigaste, vanade autorehvide, aga ka lihtsalt liiva, savi ja veega.

Esimene kolahoov sündis Emdrupis Taanis II maailmasõja ajal, kui riik oli okupeeritud, ja selle rajamine oli kantud suuresti tollasest ainelisest puudusest. Esimese hoovi kohalikele lastele lõi maastikuarhitekt Carl Theodor Sørensen. Seda sattus 1943. aastal külastama leedi Marjory Allen, briti maastikuarhitekt ning tuline laste ja orbude õiguste eest võitleja, kes vaimustus nähtust.

Turvaliseks muudetud ja täiskasvanute juhitud maailmas on võimalused õppida tulema toime igapäevaelu riskidega suuresti ära lõigatud.

Leedi Allen hakkas Suurbritannias kolahoove jõuliselt juurutama. Esimese kohaliku junk playground’i lõi ta Notting Hilli ning hiljem suutis ta levitada ideed üle kogu riigi. Kolahoovid levisidki II maailmasõja ja sellele järgnenud ajal ning neid rajati sageli näiteks pommitatud aladele.

Leedi Allen töötas välja kolahoovide kontseptsiooni, mis tähendab lihtsustatult kolme asja: 1) kolahoovis peab olema lompe, künkaid, rohelust ning võimalikult vähe asfalti ja betooni; 2) põhilisteks komponentideks sobivad köied, torud, tellised, puitmaterjal, haamrid ja naelad ning võimalikult vähe järelevalvet, et lapsed saaksid ise kiikesid, puuonne, kindlusi jne ehitada; 3) alal peab olema üks keskne varjualune, kuhu vihma korral peituda ja kus koosolekuid pidada.

Miks sellised põhimõtted? Looduslik õuemänguruum võimaldab tänu selle mitmekülgsusele kokkupuudet looduslike elementide ja pinnavormidega. See pakub lastele väärtuslikke kehalisi ja tunnetuslikke väljakutseid, mis aitavad arendada motoorseid võimeid, tunnetada oma potentsiaali ja piire, ohte ja riske ning oskust lahendada probleeme.

Vastupidi kenades värvides ja sätitud mänguväljakutele näevad kolahoovid välja rohmakad ja segamini. Eri sorti materjalide kuhjad, ehitamised, mis vahelduvad ootamatult alanud mängu või hoopis lammutustööga, ühes nurgas on puidujääkidest tehtud lõke, teises suured lombid. See korratus ja virvarr on aga hädavajalik – just vabade vahendite olemasolu muudab laste mängu märgatavalt loovamaks, füüsiliselt aktiivsemaks ja sotsiaalsemaks.

Vastupidi kenades värvides ja sätitud mänguväljakutele näevad kolahoovid välja rohmakad ja segamini.

Taani ja Suurbritannia kolahoovid kõnetasid entusiaste ka mujal ning praeguseks on need levinud eeskätt Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Šveitsis. Üllatavalt palju on kolahoove näiteks Jaapanis. Üldiselt peegeldab kolahoovide hulk seda, kui avatud on ühiskond ideele tutvustada lastele riske juba maast madalast. Hirm pakkuda lastele turvalist riskide võtmist väljendub aga enamasti avalike mänguväljakute regulatsioonides, mis võib kolahoovide rajamisele olulisi takistusi seada.

Demokraatia labor

Oluline on rõhutada, et kolahoovi mäng oli mõeldud algusest peale vaba olema. Praktilises elus tähendas see seda, et täiskasvanutel oli laste mängus minimaalne roll. Kõik tegevused olid laste enda juhitud ning vabalt võis juhtuda, et tööriistakuuri avamine ja lukustamine oli vastutava täiskasvanu ehk Suure ainus põhitegevus kogu päeva jooksul. 

Kolahoovi võiks nimetada tinglikult ka demokraatia laboratooriumiks. Kõige aluseks on veendumus, et väärtusi omandatakse päriseluliste kogemustega. Demokraatlikke väärtusi ei omandata pealesurutud tegevuste kaudu, mida juhendavad täiskasvanud autokraatlikul viisil – see juhtub orgaaniliselt laste omavahelise vaba sotsiaalse mängu käigus, olukorras, kus nad on võrdsed ja igaühel on õigus öelda sõna sekka mängureeglite kokkuleppimisel. Selleks et inimene mängu võetaks või et mängukaaslased ei lahkuks, tuleb austada teiste õigusi ja arvamust.

Üldiselt peegeldab kolahoovide hulk seda, kui avatud on ühiskond ideele tutvustada lastele riske juba maast madalast.

Kolahoovid Eestisse

Eestlastena oleme harjunud mõtlema endast kui õuega sina peal olevast rahvast. Ka kolahoovidest kuuldes ja neist pilte vaadates jõuavad paljud täiskasvanud kähku äratundmiseni, et sedasorti õuenurki lapsepõlves jagus ja täpselt nii ju oma päevi sisustatigi – lähimal ehitusväljakul ukerdades või naabruskonna tagahoovides, metsatukkades, vahel isegi prügimäel ringi kolades. Siiski on statistikale, uuringutele ja oma kogemusele tuginedes paslik tunnistada, et nüüdseks on nii avalik kui ka isiklik väliruum palju korrastatum ja selle võrra vaesem, laste ja noorte mured muutunud ning neid iga päev ümbritsev turvalisust kureeriv (kasvatus)kultuur samuti. Kolahoovide kultuuri juurutades võimaldaksime lastel ja noortel kogeda samasugust vabadust ja isetegemise rõõmu, nagu me ise mäletame.

Eesti ambitsioon võiks olla, et iga lapse ja noore jaoks oleks olemas turvaline ja mõnus kolahoov, kuhu ta on alati oodatud sõpradega suhtlema, koolipingeid maandama, endale uusi väljakutseid püstitama või leiutama kõike seda, mida ta loovus suudab genereerida. Pole põhjust peljata, et kui sedasorti hoove rajama hakata, siis need jäävad kasutuseta. Lapsed ise eelistavadki erilisi ja rohkem väljakutseid pakkuvaid keskkondi turvalistele ja standardsetele. Ka noortekeskustes tegutsevad noorsootöötajad tunnistavad, et tunnevad puudust atraktiivsematest õuealadest, mis toetaksid liikumisaktiivsust, samuti metoodikast, kuidas noori õuetegevustes toetada.[5] Just mitteformaalse hariduse osana, noortekeskuste argistesse tegemistesse ja noorsootöötajate pädevustesse lõimituna võiksidki kolahoovid edukalt kanda kinnitada.

Lapsed ise eelistavad erilisi ja rohkem väljakutseid pakkuvaid keskkondi turvalistele ja standardsetele.

Lapsevanematena võiksime saada üle hirmust, et kui lubame oma järeltulijatel omapäi õues tegutseda, kõikudes, haamer käes, värskelt meisterdatud torni otsas, teised lapsed ja väiksed lõkked ümberringi, seame nad mingisse erilisse ohtu. Õnnetusi võib kahtlemata juhtuda. Ent suurem risk nii noorte tervisele, heaolule ja arengule kui ka julgeks ja arutlevaks kodanikuks kasvamisele on nende toas hoidmine. Legendaarne leedi Allen tavatses selle kohta öelda: „Parem mõni murtud luu kui katkine hing.”

[1] Oswald, T. K.; Rumbold, A. R.; Kedzior, S. G. E.; Moore, V. M. 2020. Psychological impacts of „screen time” and „green time” for children and adolescents: A systematic scoping review. – PLOS One, nr 15 (9).
[2] Liikuma Kutsuva Kooli veebiküsitlus. – Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, 2018.
[3] Mooses, K.; Mägi, K.; Riso, E. M.; Kalma, M.; Kaasik, P.; Kull, M. 2017. Objectively measured sedentary behaviour and moderate and vigorous physical activity in different school subjects: a cross-sectional study. – BMC Public Health, nr 108, lk 1–9.
[4] Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine rahvusvahelises vaates. – Eesti Arst, nr 99 (lisa 1), lk 1–100, 2020.
[5] Veigel, M.; Reedik, T. 2016. Opportunities of implementing outdoor education in youth work on the example of Tallinn Youth Centres. – Proceedings of the International Scientific Conference, nr 2, lk 363.

MTÜ Lapsed Õue rajas 2014. aastal Tartusse Eesti esimese õuelastehoiu. Kui meie enda lapsed hoiust välja kasvasid, tegime algust kolahoovindusega. Nüüd kogume esimesi kogemusi, mida jõudumööda kõigi huvilistega jagada.