Vanema ja lapse suhe on üks pikim ja emotsionaalselt intensiivseim suhtevorm, mis muutub ajas. Miks ja kuidas lävida omavahel täiskasvanulikumalt ja ausamalt?

Illustratsioon: Maria Dimancea

Inimestega tutvumine on tehtud aina lihtsamaks. Välja on mõeldud igasuguseid äppe alates Tinderist kuni Bumble BFFini[1]. Kohati aga tundub, et investeerime virtuaalsetesse vestlustesse võõrastega rohkem kui suhtlusesse oma lähedastega. Meid huvitab, kuidas on läinud ekraanitaguste päev (mõni küsib seda päeva jooksul lausa mitu korda), mis muusikat nad kuulavad või kas nad said sõbraga tüli lahendatud. Jagame võõrastega oma unistusi ja hirme; overshare’ime, nagu seda kiputakse nimetama.

Veider on mõelda, et need inimesed võivad tunda meid paremini kui meie enda vanemad, keda oleme teadnud 19, 26, 31 või isegi rohkem aastat. Ja meie teame mõnikord kordades enam inimesest, kellega tutvusime paar kuud tagasi, kui oma emast ja isast. Samas on vanema ja lapse suhe üks emotsionaalselt intensiivseim suhtevorm. Kuigi see baseerub enamjaolt ja loodetavasti positiivsel ja toetaval sidemel, toob see kaasa ka ärritust, pingeid ja kahetisi tundeid.[2]

Olin 19-aastane, kui asusin Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppima. Vanemate soovitatud keskküttega korterite asemel valisin ahjuküttega korteri vanas puumajas. Tundus hubasem ja hingega värk. Ema aga arvas, et suren esimesel talvel külma kätte. Jäin ellu ja pärast kolme aastat ahjuküttega korteris sain lõpuks ka maal sauna kütmisega hakkama. Kuvandist tütrest, kes ei ole osanud kunagi midagi käsitsi teha, oli raske lahti lasta. 

Kuvandites kinni

On leitud, et vanemate ja täiskasvanud laste vahel tekitavad üldjuhul pingeid haridus, töö, finantsiline võimekus, majapidamine, elustiil ja -kaaslane ning tervis. Põhimõtteliselt kõik igapäevaeluga seonduv, milleks nad meid justkui ette valmistasid. Need õpetused baseeruvad peamiselt teadmistel, väljakutsetel ja kogemustel, millega nemad pidid omal ajal hakkama saama. Ehk vanemad valmistavad meid ette eluks, mis on neile tuttav. Maailm on aga pidevas muutumises. 

Kui astume koduuksest välja, jääme vanemate jaoks ikka tütreks, pojaks, abituks heaks lapseks. Halvemal juhul selleks, kes läks aia taha. Oleneb muidugi, kuidas kedagi kasvatati ja mis ootused vanematel olid. Seetõttu on ka lihtsam rääkida oma elust võõrale, kes ei oota sinult vähemalt suhte alguses otseselt midagi. See on pannud mind mõtlema, et ehk tekib suhtlusbarjäär vanematega põhjusel, et oleme elanud küll külg külje kõrval isa ja emaga, kuid mitte isiksustega, kelle rõõmude, murede ja maailmavaate tagatubadega oleksime hästi kursis. Tekkinud on mõlemapoolselt mugavad kuvandid, millest on raske lahti lasta.

Vanemaks saades tekib meil aina rohkem küsimusi oma iseloomu ja käitumise kohta. Miks meie suhted ebaõnnestuvad või mis põhjusel tunneme end tööpostil ebakindlalt? Isegi kui me ei soovi sarnasusi näha, on küllaltki selge, et oleme oma vanemate ja vanavanemate heade ja halbade külgede sümbioos, millele on jätnud omaette jälje meid ümbritsev keskkond ja inimesed. Näiteks minu kärsitus ja muusikaarmastus tulevad isalt, kõik-on-hästi-lause-aga-tegelikult-ei-ole-nägu ja empaatilisus emalt, multitasking emaemalt ning kultuurilembus isaemalt. Olen nemad, aga ei ole ka. Vähemalt nii mulle tundub, sest alates hetkest, kui ma kodust lahkusin ja maailma aplalt enda moodi kogema hakkasin, muutus justkui võõramaks see, kust ma tulin. See oli nagu pikale välisreisile minek: nende jaoks, kes jäävad maha, aeg peatub, need, kes lahkuvad, ei pane tähele muutusi enda ümber, veel vähem enda sees. Teisisõnu, minu vanemad jäid kodusadamasse, kuid mina võtsin kursi suunal, mis ühel hetkel ei tundunud enam klappivat nende kuvandiga minust.

Vanemate ja täiskasvanud laste vahel tekitavad üldjuhul pingeid haridus, töö, finantsiline võimekus, majapidamine, elustiil ja -kaaslane ning tervis.

Millalgi täheldasin, et iga kord, kui mainisin kedagi oma täiskasvanueas kohatud sõpradest, kostis vastu: „Kes see on? Ma ei tunne teda.” Või kord kuus tuli kommentaar: „Sa käisid meil tihedamini külas, kui elasid Amsterdamis või Berliinis.” Kuid etteheited polnud ühepoolsed. Ka mina ei mõistnud vanemate uusi hobisid, nagu golf, ja nende kaudu leitud sõbrad tundusid võltsid. Etteruttavalt selgitan, et tekkinud tunne oli tõenäoliselt trotslik vastulöök minu elu pihta käinud kommentaaridele. Kui ema näitas uue sõbranna lapse pilti, salvasin sarnaselt: „Kes see sõbranna on? Ma ei tunne teda.” Olin sinnani arvanud, et koos elatud aastad olid üksteise mõistmiseks läbi ja lõhki piisavad. Kohale jõudis aga tõdemus, et oleme kas mõlemad muutunud või äkki me polegi teineteist õieti lähemalt tundnudki.

Aasta-aastalt muutus võimatumaks vanemate minust loodud kuvandile vastamine ja hakkasingi neid aina harvem külastama. Mul tekkis nende suhtes samasugune vastumeelsus, mida tundsin neil olevat enda suhtes. Nägin neid kui väikekodanlasi, kes tahavad painutada mind enda elu raamidesse. Samal ajal tundsin, et olin üha enam kaotamas kontakti iseendaga, kummitama hakkas küsimus: „Kes ma õigupoolest olen?”

Perenõustaja Liina Lehtla kirjutab[3], et oma perekonna lugu tundmata kipume tõenäoliselt kordama vanu mustreid või nende vastu arutult mässama, ilma et meil oleks selget arusaamist, kes me ise oleme, kuidas teiste pereliikmetega sarnaneme või neist erineme ja kuidas elus õiget suunda leida ja hoida. Ta soovitab seega analüüsida, kas need mustrid on meile ka praegu kasulikud, praegu vajalikud, kas need aitavad meil praegu elada.

Olin 26-aastane, kui vanemad tõid välismaareisilt valge pitsilise kleidi ja õhkasid rõõmsalt: „See on nii sinulik!” Hoolimata faktist, et olin viimased aastad peaasjalikult musta värvi riideid kandnud, juuksed külgedelt maha ajanud ja endale ninarõnga pannud. Vanematel oli ikka veel meeles romantilise loomuga tütreke ja sellest kuvandist oli raske lahti lasta.

Alustame uuesti

Ühel hetkel tekkis mul mõte, et mis oleks, kui alustaks suhet vanematega otsast peale. Kui huvituks nende igapäevaelust ja avaks ka ennast külgedest, mis on siiani omavahelise mittemõistmise tõttu varju jäänud, oleks üksteisega ausamad ja avatumad. Niisiis, miks mitte kutsuda oma vanemad välja ja öelda: „Tere, vanemad, tutvugem uuesti!” 

Psühholoogide sõnul peab vanemate ja täiskasvanud laste suhe baseeruma toimimiseks täiskasvanute kommunikatsioonil. Samas tekitab see küsimuse, kas ja kuivõrd palju tasub omavahel jagada. Kindlasti tuleb mõelda ka teemadele, mis võivad pingeid tekitada, seda eriti juhul, kui ollakse üksteisest kaugenenud. Siinkohal ei saa vältida tõsiasja, et suhe vanematega võib olla mõnele meist isikliku heaolu tõttu võimatu (vägivald, manipulatsioon vms).

Võib juhtuda, et enda kogemusi ja soovitud tulemusi projitseeritakse liigagi kergekäeliselt oma järeltulijatele.

Kuigi iga suhe on eriline, on teadlased uurinud täiskasvanud laste suhtlust vanematega ja tõstnud esile mõned peamised pingeallikad. Mitmed uurijad on väitnud[4], et tihtilugu on eelkäijad investeerinud suhtesse rohkem kui nende järeltulijad ja see on sagedasti omavahelise tüli põhjuseks. Laste vähest huvi peetakse ükskõiksuseks ja vanemate pidevat küsimuste esitamist privaatsfääri tungimiseks. Siinkohal hakkabki mängima rolli fakt, et ühe katuse all elades ollakse rohkem kursis üksteise tegemiste, sõprade ja huvidega. Kui elatakse eraldi, tulevad tüütud küsimused kergemalt. 

Tasub veel silmas pidada, et täiskasvanud lapsed tunnevad suuremat ambivalentsust vanemate suhtes, kes olid nendega nooremas eas tõrjuvad ja vaenulikud.[5] Vanematel on kahetised tunded, kui lapsed on liiga hõivatud, et nendega kvaliteetaega veeta.[6] Nad kipuvad muretsema oma laste kaudu ka iseenda muresid. Näiteks ollakse rohkem pinges, kui lapsed ei ole teatavasse ikka jõudes püsivat töökohta leidnud, abiellunud või lapsi saanud või neil on rahalisi raskusi.[7] Võib juhtuda, et enda kogemusi ja soovitud tulemusi projitseeritakse liigagi kergekäeliselt oma järeltulijatele.

Olin 31-aastane, kui ütlesin oma isale vanaema juubelil, et võtame partneriga endale teise koera. Tema ainuke kommentaar oli: „Aga lapsed?” Vastasin nagu varasematel aastatel: „Uuel aastal!” Järgmisel päeval maakodust lahkudes hõikas isa mulle järele: „Mäleta, mida sa mulle lubasid!” Hüüdsin vastu, et minu keha, minu teha, ja istusin autosse. Kuvandist selles vanuses juba abiellunud, kodulaenu võtnud ja lapsi saanud tütrest oli raske lahti lasta.

Mis sul seal kupli all toimub?

Miks aga seda kadalippu üldse läbida ja vanematega suhteid lähedasemaks muuta? Tegelikult ei pea seda tegema, kui pole loodud turvalist ruumi aruteluks või selleks puudub isiklik vajadus või soov. Küll aga võib enda perest arusaamine aidata mõista paremini iseend. See on protsess, mida ma ka ise alustasin. Mõistsin, et mind ja mu vanemaid ümbritsev ruum polnud neutraalseks suhtlemiseks parim ja see tuli uuesti luua; tekitada turvaline keskkond, kus on võimalik puudutada ka tundlikumaid teemasid ning, mis peamine, võtta aega vastamiseks ja kuulamiseks. Panin vanemate jaoks kokku küsimused, mis olid nii üldisemad, nagu „Kuidas sul praegu läheb?”, kui ka isiklikumad, nagu „Mille pärast sa muretsed?”. 

Mõtlesin hoolega läbi piirid, mis kanguskraadini olen valmis ka ise küsimustele vastama. Eeldasin, et kui küsimused puudutavad mind, tuleb lauale midagi, mis võib taas pinged üles kerida. Juhtus aga vastupidine. Küsisin emalt, et mida ta tahaks minu kohta teada, mida ta veel ei tea. „Paljusid asju ei tea, aga ega vist tahagi teada. Võib-olla sooviksin vahepeal aru saada, mis sul seal kupli all toimub,” vastas ta küllaltki sõbralikult. Hakkasin seejärel mõtlema, et ehk polegi asi vales kuvandis, vaid asjades, mida vanemad pole veel valmis mõistma, aktsepteerides samal ajal teema olemasolu. See pani ühtlasi mõistma, et on vaja olla koos, sest ainult nii on ruumi selgitamiseks.

Olles veetnud vanematega rohkem aega, olen näinud end üha enam emana käitumas ja isa moodi toimetamas. Olen hakanud selle kaudu paremini mõistma, kust ma tulen ja miks tekivad mingid emotsioonid. Teadsin varem, mis mulle nende puhul ei meeldi, kuid nüüd näen, et see on minu enda peegeldus. Saan proovida mingeid mustreid ennetada või aktsepteerida, sest mõned n-ö vead olen tegelikult loonud omaenda peas. Olen hakanud seeläbi enda vastu leebem olema. Mis aga peamine, õppisin, et kui ma ei paku arutlemiseks teemasid, olen ise vastaja positsioonil ja jututeemaks. Niisiis nihutasin küsimuste fookuse endalt nendele, uurisin vanemate elu kohta, tundsin huvi. Suhe muutus lapsikust – „nemad ei mõista mind ja mina ei mõista neid” – täiskasvanulikumaks ja avatumaks. Kuigi tundub, et pikk tee on veel ees, mis puudutab ööelu, suhteid ja… Aga ma pole veel kindel, kas selleni on üldse vaja jõuda. 

Oma bioloogilist peret ei saa valida. See pole poolmeelelahutuslik svaipimine Tinderis või Bumble BFFis, vaid sada protsenti päriselu.

Oma bioloogilist peret ei saa valida. See pole poolmeelelahutuslik svaipimine Tinderis või Bumble BFFis, vaid sada protsenti päriselu. Mõnikord iseloomud põrkuvad ja tekitavad sügavaid haavu, mille ravi kestust on raske ennustada. Mõnikord on diagnoos vale ja suhe halveneb. Mõnikord ei suuda me raviga enda vaimse tervise nimel alustada ja loobume sellest. Mõnikord võib tunduda, et täiskasvanud on ja jäävad igavesti lasteks.

Siinkohal tsiteeriksin Urmas Lüüsi hiljutist postitust Facebookis, mis analüüsis näitust „Kaunitar koletise kõhus”: „Kahe inimese vahel on alati mingi suhe. Isegi võõrus on tajutav suhe. Suhtes on alati kontakt. Kontakti puhul mingid kaks või rohkem asja kohtuvad, ristuvad, põrkuvad. Põrkumises on oht. Kahe inimese vahele jääb alati suhteline oht. Suhtes olla on ohtlik, sest suhtelisus seisnebki muutuses, mitte stabiilsuses.” 

Ja me muutume pidevalt, sest elu ise ei jää kunagi seisma. See, kuidas me neid muutusi edasi anname, on teine asi. Vanemate – nagu ka võõraste – kohta ei pea kõike teadma ja ka vastupidi. Samas aitavad mõned teadmised meid lähemale iseendale ehk suudavad hoida ära ka mõne valusa vea liiga tihedat kordamist.

Lõpetuseks soovin anda edasi režissöör Anna Hintsi kultuurisoovituse 27. märtsi „Plekktrummi” saatest: „[…] minna savvusanna või niisama sanna, minna näiteks oma isa või emaga, mõne lähedase või sõbraga, ja olla see esimene julge, kes alustab juttu ja ütleb, kuidas tal päriselt läheb, mis tegelikult toimub ja mida ta tegelikult tunneb. See võib käivitada selle, et ka teine vastab päriselt ja toimub üks väga ilus kohtumine.”

[1] Bumble BFF on kohtinguäpi Bumble versioon sõprade leidmiseks.
[2] Luescher, K.; Pillemer, K. 1998. Intergenerational ambivalence: A new approach to the study of parent-child relations in later life. – Journal of Marriage and the Family, nr 60, lk 413–425.
[3] Lehtla, L. 2021. Keerulised suhted täiskasvanud laste ja vanemate vahel. – Holistika Instituut, 14.03.
[4] Rossi, A. S.; Rossi, P. H. 1990. Of human bonding: Parent-child relations across the life-course, Aldine de Gruyter.
[5] Willson, A. E.; Shuey, K. M.; Elder, G. H. 2003. Ambivalence in the relationship of adult children to aging parents and in-laws. – Journal of Marriage and Family, nr 65, lk 1055–1072.
[6] Peters, C. L.; Hooker, K.; Zvonkovic, A. M. 2006. Older parents’ perceptions of ambivalence in relationships with their children. – Family Relations, nr 55, lk 539–551.
[7] Fingerman, K. L.; Chen, P. C.; Hay, E. L.; Cichy, K. E.; Lefkowitz, E. S. 2006. Ambivalent reactions in the parent and adult-child relationship. – Journals of Gerontology: Psychological Sciences, nr 61, lk 152–160.

Kärt Kelder on vabakutseline kirjutaja, kel meeldib analüüsida elu selle eri nurkade alt.

Maria Dimancea on vabakutseline illustraator ja animaator, keda huvitab inimkeha ja selle kujutamine. Ta elab koos oma koeraga Bukarestis.