Kas ja kuidas tsiteeris Peeter Helme Joseph Goebbelsit ning kuidas töötab niisugune suhtlustegevus adressaadi jaoks? Kes oli üldse adressaat? Kes tahab totaalset sõda?

Tiit Hennoste. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Postimehe peatoimetaja Peeter Helme ilmutas 16. septembril arvamusloo „Kas te tahate totaalset sõda?”, mille ajendiks oli 14. septembri valitsusvastane Hirvepargi miiting. Oma hilisemates kommentaarides tõi ta ise loost välja kolm sõnumit. Eesti poliitikas on kaks leeri, mis peavad teineteisega sõda. Selles sõjas on üks leer kaaperdanud õiguse „olla hea”. Helme arvates on kumbki äärmus „ühed mustad mõlemad”. Nende mõtete teemal on kirjutatud pikalt, mind huvitab järgnevas ennekõike selle teksti keel.

*

Igal inimesel on mitu identiteeti, nii ka Peeter Helmel. Kes kirjutas selle teksti? Postimehe peatoimetaja? Ajakirjanik-kolumnist? Poliitiline mõtleja, kes on pikalt populariseerinud liberalismi ja natsionaalsotsialismi vastustanud „konservatiivse revolutsiooni” ideid? Mart Helme vennapoeg? Kuus romaani avaldanud kirjanik?

*

Iga tekst algab pealkirjast. See määrab lugemise strateegia. Helme pani pealkirjaks lihtsa lause „Kas te tahate totaalset sõda?”. On selge, et ta ei pea silmas tegelikku sõda. „Sõda” on aastakümneid kasutatud ajakirjanduslik klišeemetafoor, mis toitub konfliktist kui uudisväärtusest ja esineb ilmselt kõige enam spordiuudistes. Sõda on üks tavalisemaid metafoore ka kultuuris. Seda leiab nii natsikultuurist kui ka avangardistidelt, kelle manifestid kubisevad sõjaterminitest. Poliitikas on see kindlasti väga halb metafoor. „Sõda” toob kaasa teised sõnad: „vägivald”, „surm”, „süütud ohvrid”… Sõda tähendab teravat vastandumist, mis välistab kolmanda tee. Samas on poliitika alati koostegutsemise kunst.

„Totaalne” tähendab eesti keeles „üldine, kõikehaarav, täielik” ja on samuti kasutusel väga erinevalt. On argikeelne „totaalne jama”, aga on ka ülemaailmne venekeelne „totaalne etteütlus” (totalnõi diktant). On Boris Groysi „Stalinismi totaalne kunstiteos” ja Richard Nikolaus Coudenhove-Kalergi „Totaalne riik – totaalne inimene”. „Totaalne sõdagi” on vana ja mitmeti kasutatud fraas. Seda nime kannavad näiteks mitu kirjandusteost ja rootsi raskemetallibänd. Google’ist tuleb aga kõigepealt ette hoopis videomängude sari „Total War”.

Nii võiks pealkirja lugeja leida lausest väga erinevaid taustu ja mõtlemise suundi. Seda juhul, kui ta ei tea, et lause tervikuna on otsene tõlge Joseph Goebbelsi 1943. aasta lausest „Wollt Ihr den totalen Krieg?”.

Teaduse vaatevinklist Helme lihtsalt plagieeris Goebbelsit.

Nüüd jõuame olulise küsimuseni. Helme kordab Goebbelsi sõnu. Sõnade ja lausete kordamine on kultuuris ja keelekasutuses üks tavalisemaid tegevusi. Millal aga saab kordusest tsitaat? Siis, kui kasutaja annab sellest märku, kirjas tavaliselt jutumärkidega, kõnes hääldusega. Mis on jutumärkideta, varjatud kordus? Teaduses öeldakse selle kohta plagiaat. Teaduse vaatevinklist Helme lihtsalt plagieeris Goebbelsit. Aga kirjanduse puhul kasutatakse enamasti teisi mõisteid, mis seostuvad vihjamisega, allusioonidega jms. Kuna kirjandustekstid on neid täis, on mõnedki teoreetikud kõnelenud kogu kirjandusest kui varjatud tsitaatide-korduste kogumist.

Arvan, et julgelt 95% lugejatest poleks ise Goebbelsi tsitaati ära tundnud. Kas Helme tahtis tsitaati varjata? Kindlasti mitte. Võib olla täiesti kindel, et keegi ikka avanuks selle. Seega tuleb küsida, miks ta valis vihjamiseks just selle tsitaadi.

„Totaalne sõda” on kahtlemata tugev ja agressiivne kujund, mida Helme ka ise hiljem rõhutas. Aga seda oleks võinud saavutada ka ilma Goebbelsita. Tsitaat tõmbab alati kaasa originaali ja ka selle autori. Võime siis küsida, kas seda Helme tahtiski? Kahtlane. Mu arvates jõuame asjale lähemale, kui mõtleme, et lisaks autorile toob tsitaat kaasa ka originaali konteksti. Goebbels pidas oma kõne pärast natsiarmee ränka kaotust Stalingradi all ja Nõukogude armee järgnevaid võite. Sõjas oli toimunud pööre. Edukas Saksamaa oli muutunud taganejaks. Just samasugusest olukorrast kõneleb ka Helme. Seni võidukas Reformierakond sai ränga kaotuse ja pidi hakkama taganema. Ja on Helme arvates kuulutanud välja totaalse maailmvavaatelise sõja. Nii on tsitaadi kontekstide analoogia vägagi täpne. Samas tulemus on ambivalentne. Helme pealkiri küsib tema enese (ja kaudselt ka Goebbelsi) nimel. Aga kui Goebbels oli taganejate esindaja, siis Helme esineb taganejate vastu.

Aga kui Goebbels oli taganejate esindaja, siis Helme esineb taganejate vastu.

Asjal on ka teine külg. Tsitaat on mõnikord lihtsalt tsitaat, aga teinekord jälle mitte. Sõnad tsitaadis on samad, aga nende sisu ja tsitaadi roll võivad olla üsna erinevad. Goebbelsi „sõda” oli tegelik sõda, Helme „sõda” on metafoor. Küsilausetega tehakse väga erinevaid suhtlustegevusi. Need võivad olla küsimused, palved, ettepanekud, üleskutsed, ähvardused, seisukohavõtud, etteheited, nõuanded jne. Goebbelsi lause on otse saali suunatud küsimus ja kaudselt ka üleskutse, millele publik üksmeelselt nõusolemist vastu karjub. Mida teeb Helme lause? Kellele see on suunatud? Sellele pealkiri vastust ei anna.

*

Pealkirjale järgneb tekst. See paneb paigale ja kategoriseerib vaenupooled. Helme maailmas on ühel neist EKRE. See oli alguses mõnedele „uudne”, „värskendav” ja paljudele ka „ehmatav”. Aga alguses „barbaarselt lärmitsenud” seltskond on nüüdseks liikunud „tsentrisse”, kus neid iseloomustavad „üha töisemad repliigid”, millesse tulevad küll aeg-ajalt veel sisse „ebariigimehelikud purtsatused”. EKRE vastas seisab teine pool. See on „vana eliit”, „härrasrahvas”, „opositsioonijõud”, „võimutehnikute klubi”, keda iseloomustab nüüd „vahkviha”, „metsistumine”, „tühi tundlemine”. Teisisõnu, kui EKRE on kaotanud suure osa oma barbaarsusest, siis teine pool on kaotanud olulised kultuurset inimest iseloomustavad kvaliteedid, nagu mõtlemine, inimlikkus, tasakaalukus.

Lisaks, EKRE seisab üksi, tema toetajatest-järgijatest juttu ei ole, samas kui teine pool jääb ebamääraselt liikuvaks. Kord on see sõnastatud kui Reformierakond, kord kui poliitiline opositsioon, kord kui opositsiooni toetav laiem seltskond, kuhu kuuluvad näiteks ka Hirvepargi kõnelejad. Need toetajad on jäänud näota ja nimeta massiks, keda iseloomustatakse kaudselt, aga selgelt.

Esiteks, need on inimesed, kes kutsuvad ennast ise „sõbralikuks ja hoolivaks”, millest Helme järeldab, et nad on võtnud endale ainuõiguse „headusele” ning sellega tembeldanud vastaspoole vaikimisi vaenulikuks ja hoolimatuks. Ja teiseks, „…on hämmastav, kuidas nüüdne opositsioon on suutnud kujundada oma toetajatele vähemalt sama õõvastava paralleelmaailma, kui see eksisteerib kõige paadunuma EKRE liikme peas”. Niisiis, need inimesed ei mõtle ise, nende maailm ja mõtted on poliitilise opositsiooni kujundatud.

*

Nii jõuame teksti lõppu, kus tulevad esimest korda sisse „sõda” ja „totaalne”: „Omamoodi on see loogiline, kuid on häiriv ja ühiskonnale halb, et võrreldes varasema ajaga kaasneb opositsiooni jäämisega totaalse vastanduse, totaalse maailmavaatesõja iseloom. Kuid kellele on vaja totaalset sõda?”

Helme küsimus totaalse sõja kohta on lausung, mida suhtlusuuringutes nimetatakse pööratud polaarsusega küsimuseks.

Esimene lause on kokkuvõte. Tegemist on maailmavaadete sõjaga, mille kandja on opositsioon koos oma toetajatega. Nii saab selgeks ka pealkirja adressaat, see on seesama seltskond.

Aga mida teeb küsilause teksti lõpus? See võib olla suunatud opositsioonile, aga ka üldiselt lugejatele. See on lausung, mida suhtlusuuringutes nimetatakse pööratud polaarsusega küsimuseks. Sellistel küsilausetel on kaks omadust. Esiteks, nende mõte on sõnastatule eituse-jaatuse skaalal vastupidine. Ja teiseks, need on alati polüfunktsionaalsed. Küsimine on nende puhul sekundaarne tegevus, mida ei esine sageli üldse. Nende keskne roll on vormistada seisukohti, hinnanguid, vaidlustusi, etteheiteid, nõuandeid jne. See küsilause siin on seisukohavõtt: totaalset sõda ei ole vaja mitte kellelegi. Siit võime minna tagasi algusse ja küsida uuesti, mida tegi pealkiri. Lõpu taustal ei kõla seegi enam üksnes või ennekõike küsimusena, vaid pööratud polaarsusega küsilausena: kas te tõesti tahate totaalset sõda? Goebbels mõtles vastupidi. Tsitaat ei ole alati tsitaat.

*

Kes kirjutas selle teksti? Helme ise ütleb, et ajakirjanik. Aga keelekasutuse vihjelisuse ja ambivalentsuse järgi otsustades ikkagi vähemalt pooleldi kirjanik Peeter Helme.

Tiit Hennoste on keelelise suhtluse ja avangardkirjanduse uurija, Tartu Ülikooli vanemteadur.