Mastaapseid interaktiivseid installatsioone loov kunstnik tegeleb oma töödes järjekindlalt sotsiaalsete käitumismustrite, infovälja ja virtuaalsusega. Igapäevase „spioonitöö” kõrvalt veab ta lisaks Maajaama – residentuuri-, näituste- ja stuudioruumi, kus kunsti ja tehnoloogia piirid hägustuvad.

Fragment tööst „Memopol 2”. Fotod: erakogu

Võiks öelda, et kunstnikud ei ole ainult ühenduskohtade loojad hoomamatu ja ratsionaalse vahele, vaid nad ehitavad järjekindlalt üles kujutlusvõimet, et tekitada vastukaaluks pragmaatilisusesse kalduvale ühiskonnale imaginaarseid maailmu. Kunstnik-leiutajad on katsetanud alati suurte ning keeruliste tulevikustsenaariumite ja muudatuste alternatiivsete nägemustega. Kujutlusvõime on meile elutähtis. Kui keegi suudab midagi ette kujutada, siis see eksisteerib.

Masinad, mis teavad sinu kohta kõike

Timo Tootsi tegevust võiks iseloomustada ennekõike tehnoloogia pideva uurimise ja fookuses hoidmise kaudu. Kuigi tehnoloogia meie ümber areneb väga kiiresti, teadvustatakse selle mõjusid üldiselt veel suhteliselt vähe. Kunstniku enda sõnul on teemad, millega ta tegeleb, üsna raskesti käsitletavad, sest need on uued.[1] Teaduse areng on inimeste reaktsioonidest reeglina sammu võrra eespool, mistõttu on pideva kiirenduse olukorras kohanemine keeruline.

Timo Tootsi üks pikaajalisim ja mastaapseim installatsioon „Memopol” (al 2010), millest ta on töötanud praeguseks välja juba kolm versiooni, põhineb info kokkukogumisel vastavalt ID-kaardilt, riiklikest andmebaasidest ja mobiiltelefonist ning seejärel kogutud andmete baasil visuaalsete lahenduste kuvamisel. Kui installatsioonide „Memopol 1” ja „Memopol 2” kasutajatele kuvati nende ID-kaardil või passis sisalduv teave, siis „Memopol 3” analüüsib lisaks nutitelefonist ja pilveteenustest hangitud infot. Taolise interaktiivse installatsiooni arendamisel on Toots lähtunud põhimõttest, et kui nutiseadmed muutuvad aina väiksemaks ja õhemaks, siis oma tööde füüsilise dimensiooni ülevõimendamisega[2] püüab ta muuta arusaadavamaks seda, mis jääb üldjuhul märkamatuks.

Installatsiooni „Memopol 3” sissepääs KUMU näitusel „Ekraani arheoloogia” 2018. aastal

Sellist laadi teoste arendamisel peab Toots enamasti leidma „vabatahtlikud ohvrid”, kes usaldaksid talle enda isiklikud andmed, et ta saaks töötada läbi nende andmekandjatel sisalduva info ning luua selle põhjal omakorda visuaalsed lahendused. Tootsi installatsioonide väljatöötamine on üldiselt väga ajamahukas ja pikaajaline protsess, kus projekteerimine, katsetused ja programmeerimine vajavad nii iseseisvat keskendumist kui ka tihti teiste spetsialistide abi. Toots on tõdenud, et mõneti võib seda võtta ka nii, et protsessi ei saagi kunagi lõppenuks lugeda.[3] Sellised dünaamilised teosed arenevad iga näitusega edasi, näiteks „Memopol 2” muutus kolme aasta (2011–2013) jooksul pidevalt.

Tänavu on Toots käinud teosega „Memopol 3” korduvalt Lõuna-Koreas, kus ta osales meediakunsti festivalil ISEA ning seejärel residentuuris Soulis. Nabi kunstikeskuse korraldatud residentuuriprogrammile järgnes näitus „Re(generation)”[4], kus ta esitles „Memopol 3” viimast versiooni. Kuna tema praktika on interaktiivne, pole installatsiooni tihtipeale võimalik lõpuni testida. Katsetada saab mingi piirini, aga kuna see on alati piisavalt uudne, siis lõpptulemust näeb enamasti alles töö esitlemisel.[5] Seega on elektroonilise kunsti ühed murekohad stabiilsus ja kvaliteet. Teos, mis baseerub interaktsioonil, peab funktsioneerima. Keeruliste masinate stabiilselt käivitamine vajab aga palju aega ja ressursse.

Hüljatud alad

Fragment teosest „Memopol 3” endises laevatehases Noblessneris

Üldiselt ei illustreeri ega sümboliseeri Tootsi loodud interaktiivsed ja tehnoloogiliselt keerulised tööd juba eksisteerivat teadmist, vaid nende fookuses on pigem küsimuse esitamise protsess. Seetõttu on kunstniku tegevuses ja loomingus väga suur osakaal uurimistööl. Tootsi igapäevapraktika koosneb laiahaardelistest eksperimentidest, mille tulemusena ta loob teatraalseid maailmu ning annab vaatajale ja osalejale võimaluse töid füüsiliselt reaalajas kogeda, tekitades seeläbi küsimusi ja seoseid teemadel, mis on tihtipeale varjatud või millele pole seni tähelepanu pööratud.

Mitmed Timo Tootsi varasemad projektid, nagu „Linnujaam” (2009) ja „Soodevahe” (2011), on olnud seotud (endiste) lennujaamaaladega.[6] Tihtipeale hüljatud, n-ö halli alasse rajatud sotsiaalsed projektid on pakkunud Timole inspiratsiooni ka peagi avatava installatsiooni „Laastutabloo” loomisel Eesti Rahva Muuseumisse. Raadi lennuväljal avatud ERMi püsinäitusel on praeguseks juba kakskümmend Tootsi kujundatud objekti. „Laastutabloo” on kavandatud töödest viimane, mille visand on loodud kuus aastat tagasi, kuid reaalsuseks saab see alles nüüd. See on ka teistest eraldiseisev töö, kuna „Laastutabloo” puhul tegeleb nii idee, sisu loomise kui ka kujundusega kunstnik.

„Laastutabloo”, millest kujuneb ERMi püsinäituse „Kohtumised” sissejuhatav töö, imiteerib lennu- ja bussijaamade avalikku transporditablood. Installatsioonist valmib ka veebiversioon, mida on võimalik jälgida väljaspool muuseumi. „Laastutabloo” on ajas pidevalt muutuv teos, mille kaudu edastatav info Eesti linnades ja külades toimuva kohta põhineb riigi avaandmetel. Näiteks kuvab see teavet iga Eesti asula rahvastikustatistika ja ilma kohta. Samuti on võimalik jälgida avaliku korra ja liiklusrikkumisi, lehmade piimatootlikkust või vaadata konkreetses asukohas nähtud looma- ja linnuliike.

„Laastutabloo” Eesti Rahva Muuseumis

Kuna Tootsi loodud masinate arendamise ja teostamise protsess on aja- ja materjalikulu seisukohalt väga ressursinõudlik, mõtleb ta aina kriitilisemalt töödega kaasnevatele jääkidele ning nende järelelule. Tootsi huviorbiidis on olnud pea alati elektroonilised jäätmed ja vana tehnoloogia, mis on mingil põhjusel oma aktuaalsuse minetanud. Mis hetkel me otsustame, et miski on vana? Mis saab tehnoloogiast ja ideedest, mis olid võib-olla kunagi märkimisväärsed, aga on nüüdseks asendatud uutega? Paljusid äravisatud tehnoloogilisi objekte võiks kunstniku sõnul taaskasutada. Nn e-jäätmed ja tehnoloogia ajalugu on olnud lähtepunktiks ja inspiratsiooniks ka „Elektrosauna” (al 2019) loomisel, millega Toots soovib tõsta esile iga äravisatud objekti (aja)lugu, analüüsides seeläbi inimeste käitumismustrite muutusi.

Lõpuks rändab „Elektrosaun” Tootsi algatatud Maajaama, mille maatriksisse sobitub installatsioon ideaalselt. Maajaam, mille nimi on laenatud kosmosejaamadega sidepidamiseks mõeldud Maa raadiojaamalt, tegutseb peaaegu saja-aastases talus Neeruti külas. Toots alustas seal askeldamist 2012. aastal ja praeguseks elab ta nendes ruumides aasta ringi. Talu asub keset hõredalt asustatud Lõuna-Eesti metsasid ja kupleid – see on rahulik paik, kust vaadelda tehnoloogia, inimeste ja looduse vahelisi kokkupuutepunkte.

Maajaam kui teos

Timo Toots

Maajaamas on Toots korraldanud alates 2013. aastast suviti residentuuriprogrammi, kuhu ta kutsub teisi kunstnikke tegema kohaspetsiifilisi töid või lihtsalt olema ja töötama. Sel aastal osales lühiajalistes residentuurides 15 rahvusvahelist kunstnikku. Tootsi eesmärk on luua residentuuri käigus valminud teostest keskkond, mis säiliks ja muutuks Maajaama orgaaniliseks osaks. Residentuuri on oodatud ka kunstivälised inimesed: „[M]itte ainult kunst ei peaks tahtma oma raamidest väljuda, vaid ka teisi valdkondi tuleks kuidagi ärgitada oma piire ületama.”[7]

Lisaks residentuurile on Maajaamal veel kaks tegevussuunda: näitused ja professionaalne tehnoloogiakunsti stuudio. Pealkirja „Metsikud bitid” kandev tehnoloogilise kunsti vabaõhunäitus kuulub Tartu 2024. aasta kultuuripealinna programmi ning rändab järgnevate aastate jooksul Leetu ja Ungarisse, aga toimub ka Maajaamas kohapeal. Valmivad tööd produtseeritakse Maajaamas ja transporditakse seejärel näitustele. Stuudio eesmärk on pakkuda ruumi ja töövahenditega võimalust luua objekte väga eriilmelistest materjalidest. Kuna Toots ise tegutseb kunsti ja mittekunsti hallis alas, on idee hoida ka stuudiot võimalikult avatud platvormina, kus saaks arendada uut tehnoloogiat, mis ei kuulu tingimata kunstivaldkonda.

Maajaam on loodud kindla sihiga keskkonnana, kus avastada jätkusuutlikku ühendust loomulike, sh looduslike rütmidega. Selles võib näha katset leida uut tüüpi maastikke, millest oleks võimalik elimineerida ajalised piirid. Maajaamas tekib looduse ja tehnoloogia vahel teatud sürreaalne koosmõju. Seda võib nimetada ka eksperimentaalseks laboriks, kust saavad alguse tagurpidi ideed. Toots on märkinud, et loodust peetakse pühaks – see on meist väljaspool ja me ei lase linnapiiridel sellesse tungida. „Tahaksin selle arusaama Maajaamas pahupidi pöörata. Maajaam on sümbiootiline, sest tehnoloogia, mis on sinna nüüdseks kogunenud, kujutab endast kohalolu ja hetkes olemise installatsioone.”[8]

„Valgussauna” ajutine eksponeerimine Tartus Toomemäel

Maajaama võib vaadelda kui omaette teost, milles joonistuvad välja mitmekihilised ruumid. Need tööd, mis seal valmivad, jäävad sinna alatiseks (või lagunemiseni) püsti.[9] Maajaamas tegutsemise muudab eriliseks vabadust pakkuv mänguruum. Seesugune tarbetus loob teatud mõttes eeldused isepäisuseks ja seeläbi uut tüüpi mittekonventsionaalsete ruumide tekkeks. Maajaamas transformeerub ümbritsev looduskeskkond vabaõhugaleriiks, vanast küünist saab muuseum ning endisest kuurist stuudio- ja produktsioonipind.

Timo Tootsi interaktiivsed installatsioonid pole kunagi lõpetatud, vaid kulgevad pidevas muudatuste ja täienduste protsessis. Neid on võimalik arendada pea alati edasi viisidel, mis võivad juhtida nii kunstniku kui ka vaataja uute tõlgendusteni. Tootsi tööd loovad alatasa fiktsionaalseid lugusid, millel on potentsiaalsed rakendused ning mille eesmärk on panna inimesi ümbritseva keskkonnaga nihestatult suhestuma.

[1] Autori intervjuu Timo Tootsiga, 05.05.2017.
[2] Talumaa, M.; Toots, A.; Toots, T. 2017. Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti, lk 60.
[3] Autori intervjuu Timo Tootsiga, 05.05.2017.
[4] Näitus „Re(generation)”, Art Center Nabi, Soul, 07.11–13.12.2019.
[5] Autori intervjuu Timo Tootsiga, 05.05.2017.
[6] „Linnujaama” projekt sai alguse aastal 2009 ja arenes aastal 2011 edasi „Soodevahe” projektiks. Need kaks projekti toimusid samas kohas, nimelt Tallinna lennujaama taga asuvas illegaalses suvila- ja aiamaapiirkonnas. „Linnujaam” kujutas endast Tallinna lennujaama piraatseiresüsteemi, mis kogus ja edastas infot kohaliku lennuliikluse kohta. „Linnujaama” peastaap asus Soodevahes vanas datšas. Kumbki algatus ei saanud kahjuks Tallinna lennujaama arengukava ja laienemise tõttu edasi areneda ega püsivaks muutuda.
[7] Talumaa, M.; Toots, A.; Toots, T. 2017. Kunstnike ruumid. 16 stuudiovisiiti, lk 60.
[8] Samas, lk 56.
[9] Autori intervjuu Timo Tootsiga, 22.10.2019.

Merilin Talumaa on kunstiteadlane, kuraator ja kunstikorraldaja.