Riik peksab, ent ei armasta! Siin on lumehelbekeste generatsiooni vastulärtsatus riiklikule, ent ka globaalsele kampaaniale „Mine tööle!”, mis on suunatud kodus istuvate noorte vastu, kes keelduvad pesast välja lendamast. See on alandav!

Kampaania „Mine tööle!” plakat. Kujundus: Eleonora Šljanda

Kampaania „Mine tööle!” plakat. Kujundus: Eleonora Šljanda

Okei, ma saan aru, et see number (ligi 30 000) on murettekitav. Kolmkümmend tuhat! Kui meid, eestimaalasi, on kokku ainult alla pooleteise miljoni. Mida need noored siis üldse teevad? Passivad niisama! Aga saage, ühiskond, aru ka meist. Sest mida teie meie asemel teeksite?

Mul on tihti tunne, et meid peetakse lollideks. Sest me juhtusime sündima „lumehelbekeste” põlvkonnas. Aga teate, ma saan väga hästi aru, et kampaania taga on riik, mis oma olemuselt on ettevõte. Ettevõte, mis tahab, et ma omaks isikukoodi. Ettevõte, mis jälgib mu käitumist. Ettevõte, mis tahab, et ma töötaksin. See on alandav. Aga tead mis, ettevõte, ma näen sind läbi!

Meie põlvkonna jaoks ja ühiskondliku arengu plaanis on tagumikutunnid juba läbitud etapp. Annan teada, et noorte motti minna tööle tõmbavad alla järgmised tõsiasjad.

Aeg ehk paratamatus

Eestis on kaks aastaaega: suvi, mis on lühike, ja talv, mille jumal on loonud sarjade vaatamiseks. Ja tööl jõuad sa käia millal? Puhata on ka vaja.

Inimlikud faktorid

Kui sind selga pussitatakse. On raske elada teadmisega, et su parim sõbranna kutsutakse Instaka profiili põhjal H&Mi stilistiks ja sina jääd tähelepanuta. Ja ta lähebki. Tänks! Jälle jääb vähem noori protestiks koju. Ja mida vähem meid kodudes on, seda lihtsam on meid ükshaaval kottida, seda võimsamalt surutakse meile näkku kriitikavalguse prožektorit.

Järgmiseks tehke ise CV-Online lahti. No proovi see lehekülg avada, kui pidevalt on kiire. Proovi trükkida brauseri aadressiribale „cvo”… kui sa näed, et Facebooki vahekaardile on tekkinud „(1)”. Või isegi „(2)”! Sellel sulgudes numbril on hoopis laiem tähendus. Peab viivitamatult reageerima, sest teemad jooksevad meeletul kiirusel eest ära. Kedagi ei huvita sinu kommentaarid, kui sa hiljem kohale jõuad.

Praktilised faktorid

Väidetavalt on hea padi ülioluline, sest inimene peaks magama kaheksa tundi ööpäevas. Kaheksa tundi veedab ta ka tööl. Aga kes vastutab töökeskkonna patjade eest? Kes kinnitab mulle lepinguga, et kollektiivis pole näiteks ebameeldivaid inimesi? Kas keegi selgitaks, kuidas ma töötan, kui keegi häirib? Kuidas töötan, kui töökoht asub näiteks Mustamäel? See küsimus puudutab otseselt töötervishoidu ja mainekujundust, ent ometi puudub garantii. Kui sellele tähelepanu osutan, pööratakse pea mujale. See annab selge signaali, et sisuliselt ei hooli meist tegelikult keegi. See on alandav.

Palk

Ma olen üritanud aasta aega normaalset tööd leida, aga see on võimatu. Tööd lihtsalt ei ole! Ma ei taha olla see inimene, kes läheb olematu palga eest Maximasse tööle, sest muud võimalust polnud, sest „kuskilt peab ju alustama”, „iga kogemus tuleb elus kasuks” jne. See on alandav.


Meie, lumehelbekesed, teame, et tegelikult ei pea tööd tegema. Ei pea. Miks peaks? Vist on nii, et kui üldse tööle minna, siis ettevõtjaks. Vist? Tegelikult ma ei tea, siblimist tundub kuidagi palju. Seda teemat pole ma enda jaoks väga täpselt lahti mõelnud. Küll aga tean, et normaalne tööandja ei maksa mitte ainult tööülesannete täitmise, vaid ka mu geniaalsuse eest, sest mu mõtted on hindamatu väärtusega. Tööd võib igaüks teha, mulle on oluline, et oleks draiv. Pealegi on nii, et kui sa oled hea, siis sind leitakse ise üles. Mul on nii palju tuttavaid, kellele ma olen alguses kaasa elanud, sest neile tehti Facebookis pakkumine hakata copywriter’iks, ja siis selgub, et ikkagi ei lasta vabalt loomingut pritsida, vaid peab mingeid kliendi soove täitma (loe: painduma ja alluma). EI! Me juba olime seitsesada aastat orjad! See on alandav.

Kahtlen, kas meie vanemad on üldse viitsinud mõelda, viitsinud süveneda sellesse, miks nad olid nn võitjate põlvkond. Vot lumehelbekesed teavad. Sest neil oli lihtne – nad tahtsid! Nad olid see väljalase, kes tegi vabariigi esimesi ecstasy-tablette ja asus entusiastlikult äri tegema. Mingeid reegleid ei olnud. Hakka, kelleks tahad. Tegelikult on 21. sajandil vist samamoodi, ainult et meie ei taha kellekski h-a-k-a-t-a, sest me juba oleme keegi, isiksused, kordumatud.

Tegelikult on mõned tööotsad, kuhu ma olen mõelnud kandideerida, aga ma täitsa mõistan, et selle Distractify’s mõne nädala tagant taasilmuva klikimagnetist töö, kus lubatakse mööda maailma ringi reisida ja kokteile juua, võtab ära keegi teine. Võib-olla ma ei olnud sel hetkel netis, kui seda reklameeriti. Kõigile lihtsalt ei jätku tööd. Ootan oma järgmist võimalust.

Ja nüüd kampaania teostusest

Esiteks ei ole võimalik aru saada, kes selle asja üldse kujundas. Ja talle veel maksti? Päriselt? :D Ausalt öeldes on alandav lugeda eluvõõrast, ajale jalgu jäänud „trenditeadlikele noortele” kirjutatud copy’t. Ikka veel pastellify filtriga kaetud fotod. For your information – ka italic neoontaustal ei tööta enam ammu. Reklaami ülespanemise hetkel oli movement juba dead. Screw teie Emori uuringud tarbijaist, meie käest pole keegi midagi küsinud. Meid on dialoogist välja jäetud, vastused on kuskil ametkondades salaja välja arvutatud. On vaid plakatid, mis vaatavad meid ülekohtuselt-hindavalt tänavapostidele kinnitatud prügikastidelt, mille sisse see kampaania tõele au andes kuulubki. See on alandav.

Ma teen nüüd asja hästi selgeks

Täiesti mental, aga tundubki, et te lihtsalt ei taha meid mõista. Me oleme lihtsalt nii erinevad. Vanem põlvkond, vaadake peeglisse, teid ennast pole võimalik tõsiselt võtta, sest te olete meie eest töökohad ära võtnud. Näitate näpuga ja parastate. Torgite oksaga. See on alandav. How about tolerants? MEIE ajastu ei ole tõejärgne, vaid tööjärgne.

Rohkem vist polegi midagi. Hakkan sarju vaatama.


Karin Sõmer teenib igapäevast leiba küll sommeljeena, kuid elukutselt on ta siiski vabakutseline elukriitik. Karin räägib aktiivselt kaasa aruteludes sotsiaalmeedia avarustes ning iseäranis tõsiselt võtab ta ennekõike naljategemist.