„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord selgitab Marti Tärn, mida kujutab endast töö Jazzkaare tehnilise produtsendina.

Mis on peamised ülesanded, millega sa tegeled?

Olen tehniline produtsent/mänedžer ja põhiliselt tegelen Jazzkaare korraldatud kontsertidel esinevate ansamblite tehniliste vajaduste täitmisega. Hoolitsen selle eest, et oleks olemas õiges suuruses lava, üldvõimendus, lavatehnika, pillid, valgustaja, helimees, toolid jne. Lähtuvalt olukorrast koostan ajagraafiku selle kohta, mis ja kes kuhu ja millal liigub. Koordineerin kõikide poolte vahelist suhtlust.

Sa oled ise muusik. Kuidas sa jõudsid Jazzkaare produtsenditoolile ja mis üritustega oled veel tegelenud? Kuidas aitab muusikutaust produtsenditööle kaasa?

Nägin töökuulutust ja kandideerisin. Põhjuseks oli see, et otsisin ellu uut impulssi ja vaheldust. Varem olen muusikat õpetanud, aitasin kaasa džässiklubi Philly Joe’s tekkimisele ja olen olnud ning olen ka edasi vabakutseline muusik, põhiliselt džässi- ja folgiringkondades. Muusikutaust pakub korraldamisel head sissevaadet muusiku lähtekohast. See muudab ettevalmistusfaasi loodetavasti laiemapõhjaliseks ja muusikusõbralikumaks. Kui muusik on hästi hoitud, siis on suurem tõenäosus, et ka esinemine on kvaliteetne ja publik saab parima elamuse.

Mida peab produtsent nii korraldajate kui ka teiste poolte, alustades külalistest ja lõpetades sponsoritega, vajadusi vahendades meeles pidama? Kas nende poolte vahel on keeruline navigeerida?

Eri huvide vahel navigeerimine on alati keeruline, jah. Olulisteks märksõnadeks on tasakaalukus, kuulamisoskus ja lahendusele orienteeritus. Kindlasti peab seadma prioriteedid. Kõike korraga ja kohe saab elus pigem harva. Minu arvates peaks produtsent vältima oma otsustes ka liigset emotsionaalsust, see võiks jääda muusikule laval ja publikule saalis.

Mis on selle töö suurimad plussid ja raskeimad momendid?

Minu jaoks on suurim pluss näha lähedalt maailma parimaid muusikuid nende elemendis. Kõige raskem on töötada ülipingelise eelarve olukorras. Kultuurivaldkonna eelarved on olnud suures plaanis viimased kümme aastat sarnases suurusjärgus. Samas kõik ju näevad ja tunnevad, et elu on läinud märgatavalt kallimaks. See vahe muudkui käriseb ja on kohati väga demotiveeriv.

Millisena näed Eesti festivalikorralduse hetkeolukorda ja lähitulevikku? Kas kriis hakkab vaikselt vaibumise märke näitama?

Koroonakriis näitab vaibumise märke, aga asemele on tulnud teised kriisid, nagu Venemaa rünnak Ukraina vastu ja energiakriis, mis tabavad oma mõjudega üsna pea ja järjest rohkem kõigele muule lisaks ka kevadesse/suvesse plaanitud suuremaid kultuuriüritusi. Festivalide korraldajad on üldiselt sitked ja loovad tegelased, kes on harjunud kuidagi hakkama saama. Ennustamine on väga tänamatu, aga ma ütleks, et mingi stabiilsus, taastumine või uue olukorraga kohanemine saabub kultuurivaldkonnas kõige varem aasta-paari pärast, kui kõik pihta saanud sektorid on natuke kosunud.

Selle-aastane Jazzkaar on juba ukse taga, toimudes 24. aprillist 1. maini. Programmiga saab tutvuda siin.