„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Kuigi animaator Roland Seer tegutseb ka muusikuna, uurime temalt seekord animeeritud muusikavideote lavastamise kohta.

Foto: Siim Parisoo

Mainisid, et oled kasvanud üles MTV peal, kus on kasutatud samuti palju animeeritud sisu. Kuidas sa animatsioonini jõudsid?

Isa käis kunagi 80ndate lõpus Inglismaal sugulaste juures ja tõi suures ratastel kohvris kaasa satelliidipanni. Kuna maal polnud ümbruskonnas üleliia sõpru, sai palju teleka ees aega veedetud. Aastal 2000 sain Digital8 kaamera ja üsna kohe tuli idee proovida läbi kõik žanrid, nii õudus, vestern, dokk kui ka ulme. Mingil hetkel toimus suurtootmine, kus kõik mu klassivennad vehkisid põllu peal ja mina kamandasin neid kaamera tagant. Lõpuks jõudsin oma žanrikatsetustega animatsioonini ja sellest ajast alates olen sellega tegelenud. 

Milline on animeeritud muusikavideo tegemise protsess? 

Päris tihti on nii, et bänd annab paar lugu, mille vahel valida. Kuulan ja tunnetan, kas on mingi emotsionaalne side, ja sealt edasi hakkab hargnema. Võib-olla kõige huvitavam oli Tenfold Rabbiti „Oblivioni” videoga, mille puhul ma nägin unes valmis versiooni. Seda sürreaalsust oli raske teistele tiimiliikmetele ära põhjendada. On hea, kui musavideol on narratiiv, aga see pole vajalik. Inimaju ongi ju selleks, et luua seoseid. 

Kuidas sa enda käekirja kirjeldaksid? Mis tehnikaid kasutad?

Segatehnikat. Meeldib leida stilistikat ja tehnilisi lahendusi, mis aitavad loole kaasa. Olen alati Michel Gondry segatehnika fänn olnud. Viimasel ajal olen langenud rohkem 3D- ja digimaailma, aga kindlasti tahaksin kunagi analoogtehnika juurde tagasi tulla. Praegu pole selle jaoks lihtsalt ruumi.

Mis trende võib täheldada animeeritud muusikavideote sfääris? Kas animatsiooni kasutamine on muutunud populaarsemaks?

Eks animatsioon on olnud lisaelemendina alati musavideote suur osa, aga ei oskagi öelda, kas see on populaarsemaks muutunud. Pigem on sagenenud igasugused digitrikid, AI ja rotoskoopimised. Tundub, et relevantsed on ka pure data ja programmeeritud visuaalid (vt näiteks Squarepusher „Terminal Slam”). Endale meeldib, kui on mõnda klassikalist tehnikat loominguliselt ja ootamatult kasutatud (Throne „Tharsis Sleeps”). Digikollaažid on ka alati väga lahedad (Max Cooper „Repetition”, Bonobo „Cirrus” ja muidugi Cyriak „Breakfast”). 

Milline on su lemmik animeeritud muusikavideo teistelt autoritelt?

Reproachi „Onward to Destruction”. Kogu IMOV Studiose looming on super. „Twice” Little Dragonilt on tore näide nukuteatrist, mis mõjub animatsioonina. King Gizzard & The Lizard Wizardi „Robot Stop” on hea näide pikast videost, mis ei väsi enne lõppu ära, vaid paneb käike juurde.