Hilismodernse ühiskonna omnivoorid ei ole pidanud vaatama silma loomadele, kes lõpetavad tema toidulaual. Seda teevad tema eest teised inimesed, kes üritavad tööstuslikul tootmisliinil oma emotsioone rutiinse rütmiga blokeerida. Mõttemehhanismid on aga nii lihatarbijal kui ka tapamaja töötajal üldjoontes sarnased.

Kristina Mering. Foto: erakogu

Loomakasvatuse mõjudest räägitakse tänu kodanikualgatustele viimasel ajal üha rohkem. Enamasti viidatakse kolmele erinevale tahule: loomakasvatuse keskkonnaprobleemidele, loomsete toodete liigtarbimise mõjule tervisele ning loomade heaolu küsimustele. Sotsioloogiamagistrandina pean oluliseks, et nende kolme kõrval tuleks teemaks ka neljas, laialt uuritud, aga alakajastatud teema: kuidas saavad hakkama töötajad, kes loomakasvatuses ja tapamajades nende protsesside keskel igapäevaselt toimetavad; kuidas normaliseeritakse töökeskkonnas igapäevast vägivalda; kuidas neis tingimustes oma emotsioonidega toime tullakse? Olen teinud neil teemadel Eestis kaks sotsioloogilist uurimust, ühe tapamaja töötajate ning teise karusnahatööstuse esindajate hulgas. Mujal maailmas on tehtud sarnaseid uurimusi teisigi.

Laias laastus on tulemused nii Eestis kui ka mujal sarnased – selleks et loomade massilise hukkamisega vaimselt hakkama saada, on tarvis blokeerida emotsioonid ja rakendada teatud mõttemehhanisme, mis aitavad kas noatorkest, püstolilasust, nupuvajutusest, löögist või muust tapahetkest üle saada. Oluline on mainida, et tööd tehes lülitavad töölised empaatia, kaastunde ja emotsionaalsuse välja. Nad rõhutavad, et vastasel juhul ei oleks neil võimalik seda tööd teha. Oma tundeid aitab otsustaval hetkel blokeerida mõte, et tehakse olulist ja ühiskonnale vajalikku tööd. Lisaks luuakse teadlikult rutiin, mis aitab keskenduda tööliigutusele – see on rütm, kus pole kohta mõtetele loomast ja tema elu võtmisest.

Lihakeha pole loom

Loomatööstuses töötavate inimeste mõttemehhanismid peavad eirama pidevalt mõtteid sellest, et tegeletakse kellegi tapmisega. Karusloomafarmide puhul tõid intervjueeritavad köösnerid välja, et kui tegu on heade nahkadega, siis ei olegi tarvis mõelda, kust ja kuidas need saadud on. Nende jaoks on oluline üksnes nahkade kvaliteet. Tapamaja töötajad seevastu rõhutasid, kuidas nad ei saa tööpostil mõelda, et tegu on loomade ja nende kehaosadega. Selle asemel kasutatakse lihatööstuses mõistet „rümp” või „lihakeha”, mis viitab sellele, et loom ja tema keha on mõeldud tooteks ehk lahutatud tundevõimelise elusolendi staatusest. See eristus looma ja temalt pärineva liha vahel on üks oluline mõttemehhanism, mis aitab töötajatel emotsioonivabalt oma tegevust analüüsida.

Lihatööstuses kasutatakse mõistet „rümp” või „lihakeha”, mis viitab sellele, et loom ja tema keha on mõeldud tooteks ehk lahutatud tundevõimelise elusolendi staatusest.

Sama eristus esineb ka paljudel tarbijatel, kes seose lihakäntsaka ja looma vahel alateadlikult loomata jätavad. Seose puudumine aitab tarbida lihatooteid, mõtlemata nende päritolule või protsessile, mille käigus loomast saab lõpuks vaid hulk liha. Ameerika loomateoreetik Carol J. Adams kasutab selle olukorra kohta mõistet „puuduv referent” (absent referent)[1]. Iga lihatoiduga kaasneb millegi puudumine – selle looma surm, keda asendab nüüd tema lihast valmistatud toit. Puuduv referent toimib seoseloome ja mõtete eemaldajana, mis lahutab lihasööja loomast ja looma omakorda tootest, mis temast valmistatakse. Selle funktsioon on eraldada liha neist mõtetest, mis puudutavad selle kunagist olemist osana loomast, et saaks toimuda tundevõimeliste elusolendite moraalne hülgamine. Huvitav on siinjuures aga see, et sama nähtust võib lisaks tarbijatele kohata ka loomatööstuse esindajate hulgas. Näiteks intervjuudes karusnahaköösnerite või karusnahakaupluste omanikega selgus, et nad ei ole kursis karusloomafarmide argipraktikatega. Olgugi et nad käivad tihti karusloomafarmides nahkadel järel, väldivad nad teadlikult puuriridade vahele minemist, kuna ei soovi näha, kuidas elavad loomad, kelle nahku nad oma töös vajavad. Puuduv referent on üks näide enesesäilitamise mehhanismist, mis muudab loomadest toodete valmistamise ja nende tarbimise kergemaks, välistades moraalse pingestatuse loomatööstuse toodanguga kokkupuutel.

Tööjaotus hajutab vastutust

Northeasterni ülikooli sotsioloogiaprofessor Arnold Arluke on uurinud loomade tapmisega toimetulekut loomakatselabori töötajate ja loomade varjupaigas tervete loomade eutaneerimise näitel. Sarnaselt loomatööstuse töötajatega peavad loomade varjupaikade töötajad blokeerima tekkivad tunded, mis puudutavad kasside või koerte tapmist, ja ratsionaliseerima selle teo vajalikkust, otsides süüdlast näiteks halbades loomaomanikes, kes oma lemmikute eest hoolitseda ei suuda. Arluke’i intervjuudes loomkatselaborite töötajatega oli läbivaks motiiviks arusaam, et loomad on laboris õnnelikumad, sest neil on olemas söök ning pea kohal katus. Sarnast retoorikat kasutasid ka näiteks Eesti karusloomakasvatajad: kuna rebastel on metsas oht, et keegi võib nad ära süüa, olevat neil puuris tunduvalt turvalisem. Narratiivid loomadele turvalise keskkonna pakkumisest kannavad töötajate jaoks tähendusi valdkonna vajalikkusest ning headest eesmärkidest. Need mõtted loomakasvatuse ja -tapmise olulisusest ühiskonnas aitavad omakorda toimida blokeerimismehhanismidel, mis lülitavad välja emotsioonid ning mõtted tapmise ebameeldivusest ja tekkivatest moraaliküsimustest.

Eesti suurimas tapamajas tapeti päevas 1500 siga, mis tähendab kolme siga minutis.

Arluke on uurinud loomkatselabori kontekstis ka tööjaotuse loogikat[2]. Need inimesed, kes hoolitsevad loomade eest laboris katsevälisel ajal, ei ole enamasti samad, kes loomade peal reaalseid eksperimente teevad või loomi pärast hukkavad. Osa loomkatsete läbiviijatest eeldab, et loom tuuakse neile kas juba uimastatult või surnuna, et nad ei peaks looma teadvusel nägema. See välistab näiteks emotsionaalselt keerulise olukorra, kus looma eest hoolitsev inimene lõpuks temaga näiteks surmaga lõppeva eksperimendi peaks ellu viima. Täheldatud on ka seda, et loomatööstuse tööjaotus aitab jagada individuaalse vastutuse koormat[3]. Need töötajad, kes intensiivfarmides loomatalitajatena töötavad, ei puutu enamasti kokku loomade lõpliku saatusega tapamajas. Need töötajad, kes tapamaja baaslaudas loomi tapaliini poole ajavad, ei ole samad, kes mõne teise päeva töövahetuses loomadele lõpu peale teevad. Sarnast loogikat kohtab ka karusnahatööstuses. Karusnahaäride omanikud ja töötajad ning karusnahaköösnerid ei pruugi olla kursis sellega, kuidas ja kust karusnahk nendeni jõuab. Nad ei pruugi olla kursis loomade elutingimuste ja karusloomakasvatuse argipraktikatega, sest tööjaotus ei eelda neilt seda.

Töötajate voolavus tapamajades on väga suur, sest enamasti ei suuda nad tegeleda sisemise vastuoluga vägivalla/tapmise ja töö normaliseerimise vahel rohkem kui paar nädalat või kuud. Mõnes USA tapamajas on kaadrivoolavus suisa 100%, st aasta jooksul vahetuvad kõik töötajad, sest nad ei pea vastu füüsiliselt väga raskele tööle, millega käib kaasas ränk emotsionaalne pagas. Intervjuude põhjal, mille tapamaja töötajatega tegin, võib kindlasti väita, et stereotüüp, nagu seda tööd saaks teha üksnes väga julm inimene, ei pea paika. Pigem on kurjus süsteemis, mis loob sellise institutsiooni nagu tapamaja, mille reeglid sätestavad, et ükski loom peale inimese siit elusalt ei välju.

Järjest kiiremad tapaliinid

Tapamaja liinitöö olemuslik osa ehk tööõnnetused, mille tõttu ka inimesed pahatihti ühes tükis ei välju, on veel täiesti eraldi teema. USA uuriv ajakirjanik Gail E. Eisnitz, kes on teinud Ameerika tapamajadest põhjaliku uurimuse ning sellest oma raamatus „Slaughterhouse” ülevaate annab, toob välja, kuidas tänu nüüdisaegsele tehnikale on tapaliinide kiirused tõusnud sedavõrd, et viimase paarikümne aasta jooksul on tööl viga saanute arv kümnekordistunud. Sellest rääkisid ka Eesti lihunikud. Taasiseseisvumisest alates on tapaliini kiirus kordades kasvanud. Intervjuude tegemise ajal tapeti Eesti suurimas tapamajas päevas 1500 siga, mis tähendab kolme siga minutis. Pidevad korduvad liigutused suure kiirusega tapaliini peal teevad vigastused töötajatele üsna tavapäraseks, eriti kuna töö käib enamasti teravate nugadega.

Kokkuvõtteks pean oluliseks, et igapäevase vägivalla sees olemise ja emotsionaalse blokeerimise mõjud töötajatele leiaksid senisest rohkem käsitlemist. Kui me ei räägi võimalikest vaimsetest tagajärgedest loomatööstuse töötajatele, võime tekitada olukorra, kus nende kogemuse mõistmine muutub üha raskemaks ning me isoleerime nad ühiskonnast. Selle juhtumine ei aitaks kedagi ja teeks pigem olukorra lahendamise keerulisemaks.

Minu jaoks on inimeste ja loomade vaheliste suhete sotsioloogiliste loomauuringute perspektiivist uurimine andnud palju laiema vaate loomatööstuse ühiskondlikule positsioonile. Psühholoogilised mõjud loomatööstuse töötajatele on teiste kõrval üks oluline põhjus, miks leian, et tuleviku jätkusuutlikus ühiskonnas on loomade intensiivfarmidele raske kohta leida. Näen olulise eesmärgina ka sotsioloogias ühiskondlikke suhtumisi loomadesse üha enam läbi valgustada, et saaks jätkuda progress jätkusuutlikuma toidutootmise ja teadlikuma suhtumise poole.

*Tsitaat intervjuust lihunikuga, kes seletab töö rutiinsust.

[1] Adams, Carol J. 1991. The Sexual Politics of Meat – A Feminist-Vegetarian Critical Theory. New York: Continuum.
[2] Arluke, Arnold; Birke, Linda; Michael, Mike 2006. The Sacrifice: How Scientific Experiments Transform Animals and People. West Layfayette, Indiana: Purdue University Press.
[3] Serpell, James 1999. Sheep in wolves’ clothing? Attitudes to animals among farmers and scientists. – Attitudes to Animals: Views in Animal Welfare. Cambridge University Press, lk 26–33.

Kristina Mering on Tallinna Ülikooli sotsioloogiamagistrant, kes uurib inimeste ja loomade vahelisi suhteid. Ta on osalenud Eesti loomaõigusliikumises erinevates rollides üle kümne aasta: tegutsenud aktivistina liikumises Loomade Nimel ning olnud Loomuse üks asutajaliige ja projektijuht, lisaks asutas ta kevadel 2017 uue loomakaitse MTÜ Nähtamatud Loomad. Kristina fookus on pragmaatiline loomakaitse, mis kõnetaks ühiskonda võimalikult laialt.