Meie mõtlemises võib ju maa olla linna antipood, aga praktikas eksisteerivad nad tihedas sümbioosis, kus arusaam urbaansusest justkui parasiteerib füüsilisel kujul ruraalsetel maastikel ja seda osalt tänu linlikus keskkonnas sirgunud ruumiplaneerijatele, kes lähtuvad oma tegevuses planetaarse linnastumise mudelist.

Grafiti Koikkülas. Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane / Scanpix

Ma ei ole maal elanud, ainult suvitanud. Pakkinud auto linnaasju täis, sõitnud mitusada kilomeetrit, lülitanud sisse olemasolevad teenused ja kütnud, jope seljas, mitmeid tunde maja, et siis nädala-kahe pärast tagasi linna sõita. Silmakirjalik, aga mõnus. Ma ei tea, mida tähendab tegelikult pidev elu maal, kui näiteks pole tööd ja ebamugavus ajab Norrasse koristama. Aga võib-olla on need perspektiivid vaid kellegi leiutatud kuvandid paiksusest väljaspool keskuseid, sest see, mida me peame maaks, ei pruugi üldse pädev olla.

Kus ja kuidas lõpeb linn ja algab maa või vastupidi? Mis on nende esmapilgul olemuslikult erinevate keskkondade suhe? Minu teekonda suvilasse iseloomustab mitusada kilomeetrit muutuvat maastikku, mis on kord vähem kui linn ja siis jälle rohkem kui maa, kus tagamaade infrastruktuur ning idee linnalähedasest elust moodustavad ühe ja sama kategooria ühisosa. Kas Peterburi maantee väljasõidu teenusmajanduse logistikaarhitektuur on korraga linna sobimatu tagamaa ja ruraalsuse olemuslik osa… või mitte?

Elu maal on mänginud suurt rolli urbaansuse kui tootmisviisi kujundamisel. Lähiajaloos on see olnud selgelt seotud maapiirkondade füüsilise tegelikkuse ja kollektiviseeritud põllumajanduse produktiivsuse idee teatava läbikukkumisega eelmise riigikorra ajal. Hoolimata sellest, et praegu taolisi suuri maa muutmise programme ei ole, on maa, ruraalne reaalsus siiski märksa kiiremas muutumises kui linn, mis on endiselt inimkeskne kooseksisteerimise vorm, nagu see on alati olnud.[1] Samas, kui ma hakkan jõudma oma maakoju ja saeveskihiiglase ööpäevaringselt valgustatud tehnomaastik mulle mu kohalejõudmisest õhtuhämaruses märku annab, edastab see ühtlasi signaale sellest, millised globaalsed jõud seda rahvast tühjaks voolavat linnatagust territooriumi, perifeeriat moondavad.

Linn vajab toimetulekuks maad

Kohapealseist allikaist sõltuvad industriaalsed operatsioonid on hägustanud alati urbaanse ja ruraalse kategooriaid. Nüüdisaegne ruraalsus oma füüsilise kohaloluga pakub meile pinnast, millelt küsida, mis on postindustriaalse ühiskonna kitsa linnakesksuse taga. Viimast väljendab selgelt praegune klammerdumine „targa linna” idee kõikvõimsuse külge, sest just ruraalne peidab endas selle „tarkuse” toimimiseks olemuslikult vajalikku teispoolsust – laiutavat teenindavat infrastruktuuri, mis koosneb logistika- ja andmekeskustest, transpordikoridoridest ning prügimägedest.[2] Näiteks meie mõttelisel tasandil aina „targemaks” muutuv Tallinn toimib suuresti keskusena, mis ei võta arvesse ülejäänud riigi ruraalset olemust. Seda näitab ka hiljutine diskussioon Eesti kaheks tsooniks jaotamisest, et säilitada Tallinna kuldsest ringist väljapoole jäävate piirkondade eurotoetusi, mis aitavad pealinnal samas omaette olla, areneda ja kasvada. Aga mida teeks Tallinn linnriigina, kui (taga)maad (Eestit) ei oleks? Suur osa linna funktsioneerimise alustest asub ju ometi selle ruraalses tagahoovis. Tallinna idee puhul võib küsida, mis saab näiteks Tallinna mereääre praegusest infrastruktuurist, kui see postindustriaalseks ja šikiks tühermaa-elamupargiks muudetakse – missugune ruraalne asustusüksus võtaks praegused Norde Centrumid, sadama infrastruktuuri, laevatehased jms tootmis- ja teeninduskastid enese kaela (et kohaliku omavalitsuse tulubaasi tõsta) ning mis saab kohalikest, kes peavad nautima senise merevaikuse asemel sadama jm toodud lisateenuseid, lisatöökohti ning nendega kaasnevat infrastruktuuri?[3]

Olukorras, kus maal on ruumi rohkem, kus kahanemine ei ole potentsiaal, vaid keeruline ja igapäevaselt inimeste elu mõjutav tegur, millele on vaja leida lahendus, annab iga otsus ruumis kohe tunda. Mis on maa ja linna muutlikel kategooriatel pistmist ruumipädevuse ja arhitektuuriga? Mis roll on siin disainil ja kuidas ületada püsivat linnakeskset vaatepunkti?

Pendelrändav ruumispetsialist

Ruumipädevusest kohalikes omavalitsustes on räägitud arhitektide-planeerijate hulgas juba pikka aega. Sealhulgas on haldusreformi tulemusena toimunud justkui ruumipädevate omavalitsustöötajate värbamine olnud soosiv, sest suurema elanike arvuga omavalitsused pakuvad paremaid võimalusi kohalikesse omavalitsustesse arhitektidele ja planeerijatele ametikohtade loomiseks. Küll on aga tõenäoline, et kahanevates piirkondades palkavad väiksema elanike arvuga vallad arhitekti mitme omavalitsuse üleselt, näiteks üks ruumispetsialist 10 000 elanikuga piirkonnas (sest vaid planeeringute mahtu arvestades jääb tööpõld ühele spetsialistile lihtsalt ahtaks). Järelikult lõpetame olenemata ümberjagamise maagiast olukorras, kus spetsialist ei ole tingimata kogukonna liige, mistõttu ei pruugi ruumipädevus alati siduv olla. Tubli spetsialist töötab pendelrändes ja peamiselt suuremates keskustes ning võtab kaasa sealse meelelaadi. Nii nagu mina sõidan igal võimalusel suvilasse, sõidab ka spetsialist linnast maale ruumiasju ajama.

Linnauurimuses ja -teoorias on linnast saanud justkui ainus üksus, mille võimuses on lahendada poliitilisi, majanduslikke ja kliimamuutustega seotud kriise.

Viimasega ei taha ma väita, et hajali Eestis oleks ainuvõimalik valik igale külale oma arhitekt, vaid soovin pöörata tähelepanu kogu ümberjagamise ja optimeerimise diskussioonis vähe tähelepanu saanud teemale ehk sellele, mis vahe on planeerimistegevustel maal ja linnas.

Väidan, et ruumipädevuse spetsialistid on oma otsustustes linnakesksed. Linnauurimuses ja -teoorias on linnast saanud justkui ainus üksus, mille võimuses on lahendada poliitilisi, majanduslikke ja kliimamuutustega seotud kriise. Teooriavaldkonnas viimasel kümnel aastal kasutatud planetaarse linnastumise alustees väidab, et maailmas pole enam midagi, mis poleks linnaline.[4] Valdkonna alateadvus on kooskõlas väitega, et linnad on inimeksistentsi triumf, ning tihti juhtub, et arhitektide, planeerijate ja disainerite soov muuta või parandada keskkonda päädib edukate linnade praktikatest laenamisega.

Mõtlemise ruraliseerimine

Kardan, et head praktikad ei avita meid kategooriates, kus urbaanne ja ruraalne eksisteerivad üheaegselt olemusliku tervikuna, st maa ei ole siin ainult sulnis linnulaul, puutumata loodus ja orgaaniline maaviljelus, vaid midagi muud. Nõustun kolleegidega, kes pakuvad välja, et sellest arusaamiseks võiksid kohaliku ruumipädevuse spetsialistid oma mõtlemist ruraliseerida[5] ja arvestada, et (tsiteerides Monika Krauset) „me ei ole kunagi olnud urbaansed sellisel määral, kui urbanistid seda arvanud on, kui võtta arvesse näiteks informaalsete sotsiaalsete suhete püsivust, kaasasündinud loomupärasusi (näiteks kas või kange tahtmine seenel käia à la Mikita), toidu ja elatusallikate probleemi, põhivajadusi ja kompleksseid sõltuvusi, mis võimaldavad meie ellujäämist.”[6]

Elu väljaspool Tartut ja Tallinna võib olla nii enam-vähem ruraalne kui ka enam-vähem linnaline, kui laenata ruraalse-urbaanse muutlike kategooriate ideed Ühendriikides töötavalt disainerilt Swarnabh Ghoshilt.[7] Seetõttu ei veena mind planeerimisspetsialistide soovitused näiteks eristada üldplaneeringus linnalisi ja maalisi piirkondi, eriti olukorras, kus linnadega on haldusreformi tagajärjel ühinenud suurte territooriumitega endised naabervallad.

Miks me arvame, et linnade tagamaale iseloomulik logistikakeskuste esteetika ei ole juba maakeskkonna olemuslik osa? Kardan, et ruumivaldkonna planeerimisvõtted ja -vahendid, mis on aidanud ajalooliselt ruraalsusega suhestuda, ei ole enam lihtsalt pädevad. Arhitektid ei peaks nägema ruraalset kui ala, mis vajab rohkem linnalisi vorme ja struktuure. Pigem peaksid nad võtma omaks tõdemuse, et just linnalisuse olemasolu aluseks on olnud alati ruraalsus, mis varustab meie industrialiseerunud (linnalisi) maastikke väsimatult ja jätkusuutmatult toidu, vee ja energiaga ning tänu millele need saavad üldse eksisteerida.[8]

Ruraalne peaks olema kõige tähtsam ja aktiivsem toimija kohaliku ruumipädevuse ja arhitektuurkonna kollektiivses püüdluses liikuda edasi kuskil mujal proovitud trendide või praktikate eeskujust, sageli ka tehnoutoopilistest fantaasiatest, mis kujundavad meie kunagist ja praegust mõtlemist, et jõuda selgemini piiritletud ja terviklikuma tulevikunägemuseni – nii maal kui ka linnas.

[1] Krivy, M.; Kljavin, K.; Aaloe, A.; Kuldkepp, K. Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorivõistluse võistlustöö selgitav käsikiri.
[2] Ibid.
[3] Ibid.
[4] Brenner, N.; Schmid, C. 2012. Planetary urbanization. – Urban Constellations.
[5] Krivy, M.; Kljavin, K.; Aaloe, A.; Kuldkepp, K. Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorivõistluse võistlustöö selgitav käsikiri.
[6] Krause, M. 2013. The Ruralization of the World. – Public Culture, nr 25/2, lk 233–248.
[7] Ghosh, S. 2017. Notes on Rurality or The Theoretical Usefulness of the Not-Urban. – Avery Review, nr 27/11.
[8] Roskam, C. 2016. Inventing the Rural: A Brief History of Modern Architecture in the Countryside. – Architectural Design, nr 86/4, lk 14–19.

Keiti Kljavin on urbanist, Linnalabori juhatuse liige ja urbanistide väljaande U toimetaja. Praegu juhendab ta Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas urbanistika erialastuudiot ning sisearhitektuuri osakonnas magistrante nende lõputöödes.