Arusaamad nõukogude ajal liiduvabariikidest Eestisse rännanute kohta on vastakad, ent enamik neist ei kinnitanud Nõukogude läänes kanda mitte Stalini sunnil, vaid vabatahtlikult.

Eestisse saabunute lugu algab tavaliselt Toompea siluetist ning vanalinna kohvi ja saiakeste lõhnast, mille võrdluseks on „vene kohv” ja räpased rongid. Pildil Nõukogude Liidus ehitatud vene auruvedur P36. Foto: Volkov Vitaly (CC BY 1.0)

Nõukogudeaegne migratsioon Eestisse on siiamaani kirgi küttev teema, kus peamiseks küsimuseks näib olevat sisserände mõju Eesti riiklusele ja eestlusele. Samas on see teema mõneti sarnane arsti juures käimise või peresuhetega – igaühel on asja kohta oma (ja väga tugev) arvamus, mis põhineb peamiselt enese ja lähedaste subjektiivsetel kogemustel. Kas saabusid kolonistid, venestajad, vabastajad, põgenikud või ülesehitajad? Kas tuldi rasket tööd tegema või kerge elu peale? Ühesed vastused puuduvad ja sellele on pööratud tähelepanu ka Eesti ajakirjanduses.[1] Laiem ja üldistavam hinnang migratsiooni tähendusele saab minu arvates olla tänapäeval pigem poliitiline kui ajalooline, sest nõukogudeaegse rände teaduslikumas arutelus eristuvad Moskva, Tallinna ja kohalikud otsustustasandid, rändajate motivatsioon ning kohalike reaktsioonid, pika- ja lühiajalised demograafilised näitajad, mis pakuvad küll stabiilsemaid arve, kuid vähe kultuurilisi või poliitilisi tõlgendusi.

Tallinna saabunute esmamuljetes on esikohal „teistsuguse maailma” motiiv. Lugu algab tavaliselt Balti jaamast paistvast Toompea siluetist ning vanalinna kohvi ja saiakeste lõhnast, mille võrdluseks on „vene kohv” ja räpased rongid. Üks eesti abikaasa räägib oma naise esimesest käigust Leningradi sõpradega Tallinna 1960ndatel: „Abikaasa räägib, et istuvad laua taga, söövad. Üks eesti poiss, valge särk seljas, lips ees, ka sööb. Kahvel on vasakus käes, nuga on paremas käes. Hakkasid siis tegema juttu, et kes te olete? See poiss vastab, et ta on taksojuht. See jättis mu naisele üsna sügava mulje.” Säärased meenutused muidugi meeldivad eestlastele. Mälupildid toonasest „Nõukogude läänest” sisaldavad saksapäraseid linnavaateid, kodanlikke kombeid ja puhtust – sisserännanute võrdlustes on vene ja nõukogude vastandiks pigem saksa ja lääs, väikse Eesti kultuuri ja keele spetsiifika jääb tegelikult tihti tagaplaanile.[2]

Industrialiseerimine ja tööjõu sisseränne

Kalev Katus, Luule Sakkeus, Tiit Tammaru jt eesti geograafid ja demograafid on välja toonud, et Eesti-Läti ja slaavikeelse Nõukogudemaa demograafilise siirde staadiumid olid 1940–50ndatel erinevad: Eesti suremus ja sündimus olid mõlemad madalad (iive alates 1930ndatest negatiivne), samas kui Venemaal oli suremus langenud, aga sündimus jätkuvalt kõrge (iive positiivne).[3] Nõukogude Liidu läänealad olid II maailmasõjas rängalt kannatada saanud. Võib-olla vastupidi meie intuitsioonile olid paremini säilinud just Baltimaad, mille sõjajärgset olukorda ei saa võrreldagi purustuste ja hävitustööga Valgevenes, Ukrainas ja osaliselt Venemaal (loomulikult oli ka sõjaeelne lähtepunkt erinev). Eesti ja Läti toimiv sotsiaalmajanduslik infrastruktuur lõi aluse kiireks industrialiseerimiseks; selle protsessi forsseeritud muster ei eristunud niivõrd NSVLi teiste osade praktikatest, küll oli see aga erinev varasemast arengutrajektoorist, sidudes kohaliku kindlakäeliselt üleliidulisega.[4]

Baltimaade elanike (potentsiaalne) ebalojaalsus oli keskvõimule hästi teada ja venekeelse elanikkonna arvu suurenemist piirkonnas pigem toetati.

Eesti hea infrastruktuur lõi aluse tööstuse kiireks arendamiseks, tekitades seeläbi omakorda vajaduse lisatööjõu järele, mis oli migratsiooni põhikomponendiks – see on nüüdisajal peamiseks laiaplaaniliseks seletuseks nõukogudeaegsele Eestisse rändamisele. Võrdlusena tuuakse ka välja, et ilma täiendava migratsioonita pole madala sündimusega maades kiire tööstuslik kasv tavaliselt toiminud (vrd türklaste migratsiooniga 1960–70ndatel Saksamaale jms). Ühelt poolt oli Eesti iive madal ja rahvastik sõjast räsitud, teisalt oleks Moskva keskvõim võinud 1949. aastal küüditada inimesi Siberi asemel näiteks Ida-Virumaale ja sealset tööjõuvajadust niimoodi osaliselt katta, samuti oleks võinud olla mõõdukam hilisema, juba Hruštšovi-Brežnevi ajal toimunud industrialiseerimisega. Tööjõumahukat laienemist toetas keskvõim aga ka siis, kui Tallinna võimukandjad – olgu siis alguses Karotamm või hiljem Käbin – mõningaid otsuseid kohalikele huvidele vastavamaks püüdsid kallutada.[5] Selge on, et Baltimaade elanike (potentsiaalne) ebalojaalsus oli keskvõimule hästi teada ja venekeelse elanikkonna arvu suurenemist piirkonnas pigem toetati. Praeguseks pole aga leitud tõendeid, mis kinnitaksid Baltikumiga seotud selgesuunalise venestava immigratsioonipoliitika olemasolu Moskvas. Sellegipoolest võib reaalsete tulemuste põhjal väita, et jõulise industrialiseerimisega kaasnes ka mõne Balti ala keeleline ja kultuuriline venestamine.

Ootused Nõukogude Eestile

Sõjajärgsel perioodil oli ENSVsse kolimine seotud paljuski täielikult laastatud piirkondadest ja 1946.–47. a näljahäda eest põgenemisega, mida soosis siin alanud forsseeritud tööstusarendus ja töökäte puudus. Tüüpilist inimväärsema elu otsingut väljendab järgmine nüüdisaegse väikelinna elanik: „Vanaema oli mul kahe väikse lapsega üksi, kasvatas, raske oli, siis nad vist kolisid siia Eestisse, tulid elama, nagu ikka tollel ajal pärast sõda inimesed rändasid. 49. aastal tuli Eestisse oma kahe lapsega ja sellest ajast peale nad siin elasid.”[6] Suur osa saabus vabal tahtel, kuid sõjajärgsetel aastatel esines ka inimeste poolvägisi Eestisse tööle toomist või stalinlikku töölesuunamist (hiljem suunati tööle vaid liiduvabariikide piires).

1960–80ndate migratsioonis mängis peamist rolli vabatahtlik Eestisse tööle tulemine, olgu siis kas otseselt kuulutuste ja reklaamide või tutvuste kaudu leviva info põhjal. Väiksemal määral lisandusid tudengid ja sõjaväelased, kes jäid pärast teenistust Eestisse, või ideoloogiatöötajad (keda oli lõppkokkuvõttes siiski vähe) ja koos abikaasaga Eestisse tulijad. Tihtilugu aidati Eestisse kolida ka lähisugulastel või koliti ise juba varem kohale tulnud sugulase juurde. 1960. aastatest alates tekivad ka lood entusiastlikest rändajatest, peamiselt noorematest inimestest, kes huvi ja põnevuse tõttu Eestisse õppima või töötama tulid.

Saabujate peamiseks ajendiks olid paremad elu- ja töötingimused ning majanduslik heaolu.[7] 1949. aastal sündinud eesti mehe abikaasa tuli siia 1970ndatel: „Sõbrannaga nad tulid siia. Sõbranna tuli varem ja siis kutsus ta Lena ka. [—] Ma olen pärast käinud seal, Venemaal. Hall, nihukene Vene väike linn. [—] Nii et ega seal midagi imestada pole, et inimene vaatab, kus parem, eks iga inimene vaatab, kus parem on…”

Migratsioon Eestisse oli vabatahtlik – säärast väidet toetavad nii demograafide ja ajaloolaste tööd kui ka minu kogutud intervjuumaterjalid. Samas oli võimalik ka lahkuda – ja demograafide hinnangul jäi Eestisse vaid iga viies siia saabunu, st ENSVst lahkus pärast mõnda aega kohapeal elamist umbes 80% siia tulnutest. Säärane ajutise iseloomuga elanikkonnarühm on raskesti tabatav ja läbi uurimata, kuid niivõrd suur „läbivoolavus” tähistab üht mahukat peatükki paljude ümberasujate kohanemisraskustest ja täitumata ootustest Nõukogude Eestis.


[1] Vt nt Alo Rauna refereeringuid Kristina Kallase, Luule Sakkeuse, Rein Taagepera väidetest 2010. a kontekstis: Raun, Alo 2010. Rändeandmed: venelased ei tulnud siia koloniseerima. – Postimees, 31.01.; Raun, Alo 2010. Taagepera: Stalin industrialiseeris ja venestas korraga. – Postimees, 01.02.
[2] Tuleks veel lisada, et sääraseid lugusid on rohkem Tallinna asunute seas, kes end läänelikus kohvikus potentsiaalselt mugavalt võisid tunda. Töölistest narvakate jaoks jäi too maailm kaugeks ja lood vanast kohalikust Narvast pigem mütoloogiliseks.
[3] Sõja järel asuti Eestisse peamiselt lähipiirkondadest, NSVLi Euroopa osast, näiteks Leningradist ja Pihkva-tagustelt aladelt, alates 1960. aastatest ka kaugemalt, näiteks Uuralitest, Kaug-Idast ja Kesk-Aasiast.
[4] Baltimaade kontekstis eristub agraarne Leedu, mille tööstus ja infrastruktuur oli põhjanaabritest vähem arenenud ja kuhu suundus ka tunduvalt vähem venekeelset tööjõudu.
[5] Jõujooned olid loomulikult keerukamad. Vähese olemasoleva info põhjal võib tuua välja, et kohalikud (eriti venekeelsed ja keskalluvusega) tööstuste juhid soovisid tihtilugu oma tootmist laiendada ja kasvatada – nagu tööstusjuhid ilmselt alati on soovinud.
[6] Kohalikest kultuuriliselt erineva, nn kahe vahel asetseva elanikkonnarühma moodustasid Venemaa eestlased, kes samuti just neil aastatel massiliselt Eestisse pöördusid.
[7] Kuvandit kõrgelt arenenud Baltimaadest jagas ka Solženitsõn oma tänapäeval provokatiivselt mõjuvas 1975. aastal emigratsioonis tehtud märkuses: „See piirkond naudib tänapäeval suurelt kõrgeimat elatusstandardit NSVLis; see on regioon, kus erinevad mittevene kultuurid ja kunstid õitsevad. [—] Võib liialdamata väita, et need andekad rahvad pole kunagi varem nautinud võrreldavat heaolu.” Olen tsitaadist välja jätnud viited usuvabadusele Baltimaades ja varasema kodanliku korra puuduste kriitika. Solzhenitsyn, Alexander 1975. Prospects for Democracy and Dictatorship, lk 80.

Uku Lember on Tallinna Ülikooli lektor ajaloo õppesuunal. Uku kaitses oma doktorikraadi ajaloos 2014. aastal Kesk-Euroopa ülikoolis. Tema peamisteks huvialadeks on NSVLi ajalugu, etnilised suhted, sotsiaalne mälu ja suulise ajaloo meetod.