Sorcerer Sourcing segab omavahel jätkusuutlikkust, kombib esteetikas teatraalse ja muinasjutulise äärealasid ning hägustab moe ja kunsti piire.

Fotod: Kristina Kuzemko

Kes seisavad Sorcerer Sourcingu taga ja kuidas see kontseptsioon sündis?

Sorcereri taga on viis kunstnikku: Agathe Peri, Alissa Naaber, Greta Liht, Gaida-Erica Pärn ja Kirke Talu. Idee sündis ühisest huvist taaskasutuse ja riiete vastu ning mõttest anda seisma jäänud toodetele uus tähendus. Tundsime sel keerukal perioodil, kui kauplused ja meelelahutusasutused olid suletud, vajadust uue mängulise väljundi järele, milleks sai Sorcerer.

Kuidas defineeriksite Sorcereri identiteeti?

Sorcerer analüüsib tabusid ja igapäevast poleemikat ning loob uusi olustikke, segades omavahel jätkusuutlikult moodi ja muid kunstipraktikaid. Esteetilisest küljest kombime teatraalselt ja muinasjutuliselt moe äärealasid ning eemaldume peavoolu trendidest. Inspiratsiooni leiame ka subkultuuridest ja niššidest, nagu Jaapanis populaarne Lolita mood. Kõik meie tooted on ainulaadsed ja sõltuvad olemasolevatest materjalidest. Iga kollektsiooni sünnil on kindel taustalugu ja tihti töötame ühe toote kallal mitmekesi, täiendades nii üksteise oskuseid. Meie eesmärk pole olla kommertsbränd, vaid panna rõhku toodetele, mis lõhuvad piire, ei allu tavapärasele tootmisele ja on kantavad pigem kunsti- kui moeobjektidena. 

Teie looming koosneb enamjaolt ümber töötatud materjalist rõivastest ja esemetest. Mis materjale te tavaliselt kasutate ja millest te nende valimisel lähtute?

Kasutame vaid teise ringi tooteid ja lisaks üritame minimeerida tööprotsessi käigus tekkivaid jääke, võttes neid loomisel uuesti kasutusele. Materjali valimisel lähtume esteetikast ja koostisest ning sageli püüame luua tootele eri struktuure ja kombineerida tehnikaid, nagu tikand, kanga looduslike pigmentidega värvimine ja käsitsi õmblemine. Lisaks riietele oleme teinud ka dekoratiivesemeid, kotte, ehteid ja muid aksessuaare, mille oleme valmistanud samuti äraviskamisohus pärlitest, teokarpidest, savikildudest, traadist jms.

Mulle näib, et Sorcerer mängib esteetiliselt kohati loodusliku ja samas ka tehisliku piiril. Ühest küljest jääb teie rõivaid vaadates mulje, et oleks justkui sattunud samblasesse põlislaande, teisalt kasvavad seal laanes sammaldunud puude kõrval roosad kunstküüned. Kas see on teadlik vastandumine?

Loodusliku ja tehisliku esteetika vastandamine on meie teadlik otsus, et saaksime luua kontraste ja vastandlikke keskkondi. Määratledes moe rolli ja selle suhet maailmaga peaksime pöörama tähelepanu taimestikule, loomastikule, tehnoloogiale, materjalikultuurile ja energiaressurssidele ning vaatama kaugemale inimesest. Praeguses maailmas tuleb arvestada, et meeletult palju on seisma jäänud riideid ja juurdetootmise asemel tuleks eelkõige vana ümber töötada või anda vanale hoopis uus kontekst. Eri materjalide vastandamine pakub värskemat lähenemist ja võimaldab luua tooteid, mõtlemata algsele kontekstile ja materjali päritolule. Rõivaid stiliseerides püüame anda ka vaatajale/tarbijale uusi ideid ja alternatiivseid võimalusi, kuidas neid kanda, kombineerida ja seeläbi teisiti mõjuma panna.

Te esitlete rõivaid omamoodi muundatud keha vahendusel, deformeerides seda videotöötlusega või tõmmates näiteks näo ümber suka. Kasutate ka väga palju keha värvi toone. Mis roll on kehal Sorcereri loomingus?

Keha on justkui viimane tähtis koostisosa meie loomingueines. Luud, lihased, veri ja nahk on komponendid, mis äratavad riideeseme ellu ja lisavad sellele vürtsi. Meie rõivaid saab vaadelda ka eraldiseisvate kunstiteostena, kuid peab tõdema, et inimkeha on loo edasiandmisel märkimisväärselt tähtis. Meie jaoks on keha oluline abstraktse ja voolava väljendusvahendina ning meid paeluvad keha liikumisvõimalused ja -amplituud. Modellide ainulaadne liikumine ja kehahoiak suurendavad riideesemete võlu. Seepärast eelistame modelle, kellest immitseb maagilisust, kes tunnevad end mugavalt ja on võtnud omaks enda unikaalsuse siin maailmas.

Katsetame oma loomingus ja stilistikas eri viise, kuidas vaadelda keha uue pilguga ning murda tavapäraseid ideaale ja stereotüüpe. Kuna keha- ja iluideaalid muutuvad ajas ning nendele me otseselt rõhku ei pane, siis lähtume töötlustes puhtalt taustaloo ja tunnete edasiandmisest. Teisalt aitavad muundamine ja deformeerimine hägustada keha piirjooni, mistõttu toode ja keha sulavad ühte ning samal ajal ei seostu tootega ükski kehaideaal. 

Sorcereri rõivad ei allu klassikalises mõttes moe kriteeriumitele, vaid kõlguvad omamoodi esteetika piirialal, mis ei pruugi paljudele istuda. Millest te rõivaste loomisel lähtute? Kas see on esteetika, eksperimenteerimine, ilu piiride nihutamine või hoopis midagi muud?

Moepraktikal on meie igapäevaelus erakordne tähendus. Kunstifilosoofia ja igapäevaesteetikaga tegelev professor Thomas Leddy on öelnud, et kui tavapärane muutub erakordseks, asetub see ruumi, milles tajume teda pühana või millegi sarnasena.

Moemaailmas on tavaline, et toimub muutumine omamoodi sakraalseks ruumiks, mis heidab tavapärastele esemetele uut valgust ja annab neile uue tähenduse ning jõuab mõnikord isegi fetišismini.

Meie loomeprotsessis mängib tähtsat rolli eksperimenteerimine, eelkõige just seetõttu, et meie tiimi liikmetel on väga eriilmelised käelised oskused, mis aitavad üksteise puudusi toetada. Kollektsiooni loomisel ei ole meil kindlat plaani seoses sellega, milliseid tooteid on tarvis, vaid teeme neid vastavalt meeleolule mõnusas atmosfääris ühise toetava grupina. Muudame tihti ka suunda, sest töö käigus selgub, mis ja kuidas paremini töötab.

Kas teil on eeskujusid, kelle loomingut teistelgi jälgida soovitate? 

Soovitame jälgida brände ja disainereid Chopova Lowena, Corrina Goutos, Caroline Ohrt, Garbage Core, ye_olde_shame_shoppe ning kindlasti poode Apoc Store ja Shop Kathleen, kes toetavad mõlemad meie omaga sarnase esteetikaga kunstnikke toodete müügi ja turundamisega ning pakuvad neile head keskkonda arenguks. 

Meie unistus on olla tulevikus loomeinimesi ühendav platvorm, mille kaudu saame pakkuda lisaks toodetele ka töötube ja stiliseerimist või miks mitte ka iluteenuseid ning samuti kaasata ka edaspidi sarnase esteetikaga disainereid, kelleks on praegu Pire Sova, Madlen Hirtentreu ja Erik Merisalu.

Sorcerer Sourcing – kas kunst, mood või fiktiivne visuaalne mäng?

Lilian Hiob, kuraator ja kunstiagent

Filosoof Donna Haraway kasutab essees „Küborgi manifest” (1985) küborgi metafoorina, et rääkida inimese killustunud identiteedist ning tehnoloogilisest, kehalisest ja sotsiaalsest reaalsusest 20. sajandi lõpul. Ühest küljest on küborg militarismi ja patriarhaalse kapitalismi sigitis: suurem, parem, kiirem kui inimene; inimese võimu ja võimekuse pikendus. Haraway käsitluses on aga küborg olend, kelle duaalse olemuse kaudu on võimalik ületada sellised Lääne mõttekultuuri iseloomustavad allutavad dihhotoomiad nagu loodus vs. kultuur, keha vs. vaim, mees vs. naine, loom vs. inimene. Haraway mõistes on küborg vahend(aja), kes on hajutanud ranged piirid inimese, looma, looduse ja masina vahel.

Seesugust hierarhiate minetamist ning sotsiaalsete piiride hajutamist näeb ka Sorcerer Sourcingu esteetikas. Ei saa täpselt piiritleda, kas tegu on kunsti, moe, müügiplatvormi või kellegi fiktiivse visuaalse mänguga. Kas objektid, mida Instagramis ja platvormil Depop jagatakse ning müüakse, on mõeldud kandmiseks inimesele, loomale või küborgile? Kes on need apokalüptilise, ebamäärase, kuid nii tuttvaliku välimuse ja aimatava otstarbega objektid loonud? Minetatud on hierarhia materjalide vahel, ka soorollide ja ilustandardite harjumuspärane kaanon on lammutatud: hinnalisi materjale, nagu hõbe või siid, segatakse leidmaterjalide, väärtusetute second-hand-detailide ja orgaanilise ainesega. Sorcerer Sourcingu vaatajate ette paisatud aksessuaarid, rõivad ja artefaktid näevad välja metsikud, ebaratsionaalsed ning võivad isegi kutsuda kohati esile teatavat abjektsust. Sorcerer Sourcingu käekiri illustreerib fantaasiat inimjärgsest keskkonnast, kus võim on inimese käest taandunud ning sama olulist rolli mängivad materjalid, loodussaadused ja mitteinimesed.