Disainiöö raames avati Noblessneri valukojas näitus „Tuleviku materjalid”, mille eestipoolse osa „Materjal I” koostajateks olid disainerid ja Stuudio Aine liikmed Annika Kaldoja, Marie Vinter ja Kärt Ojavee.

Vasakult: Kärt Ojavee, Marie Vinter ja Annika Kaldoja. Foto: Aleksander Tsapov

Materjalide disaini- ja arendusstuudio Aine on näitusele kokku toonud hulganisti Eestis arendatavaid või juba arendatud uuenduslikke või taasleitud materjale, mis avavad, kuidas Eesti ülikoolides, ettevõtetes ja loomepraktikates tänapäeval materiaalsuse küsimuste ja seniste mudelite lõhkumisega tegeletakse. Eksponeeritud on keraamikat, vetikate baasil loodud kilet, mükoplasti, taasakasutatud plastmasse, turba-põlevkivituha komposiiti, bakteriaalset tselluloosi, taaskasutatud kohvipaksu jne. Nad on näitusel välja toonud kaks erinevat viisi, kuidas materjale on võimalik luua – üks on molekulaarsel tasandil teadusest lähtuv loome ja teine pigem läbi praktilise kogemuse ja tunnetuse toimuv disainisuund. Eksponeeritud projektide ja uurimustööde peamiseks ühisosaks on keskkonda arvestav mõtteviis.

Kust tuli impulss antud väljapanekuks?

K.O.: Disainiöö fookus on sel aastal tuleviku materjalidel ja Ilona Gurjanova pakkus meile võimalust koostada teemast lähtuvalt näituse, mis kajastaks Eestis materjalide arenduses toimuvat. Esialgu plaanisime väiksemat, disainerite loodud materjalidele keskenduvat väljapanekut, aga juba algfaasis otsustasime teema suuremalt ette võtta ja kaardistada kohalikku materjalide valdkonda laiemalt.

A.K.: Näitusel on nii kohalike teadlaste, ülikoolide, ettevõtete kui ka disainerite ja arhitektide loodud uudseid materjale. Lisaks sellele pidasime oluliseks tuua välja arheoloogilisi näiteid ning pärandtehnoloogiat.

Te olete kolmekesi Kunstiakadeemia taustaga. Mis tingimused seal praegu materjaliarenduseks eksisteerivad?

K.O.: Hetkel sellist laborit või stuudiot ei ole. Me oleme viimase nelja aasta jooksul erinevates osakondades läbi viinud selleteemalisi õppeaineid. Kursuste käigus oleme lisaks uurimuslikule ja analüüsivale osale rakendanud kogemuslikku ja eksperimentaalset lähenemist materjaliloomele.

Aga, mis teaduskonna all see praegu toimub?

K.O.: Seni oleme tegutsenud arhitektuuriteaduskonnas, sisearhitektuuri osakonnas, aga juhendanud kursuseid ka disainiteaduskonnas.

A.K.: Me pigem ootame kursustele tudengeid erinevatelt erialadelt, et nad protsessi käigus üksteist täiendaksid. Samas praegu on osakondadeülest projektikursust keeruline korraldada.

Üldiselt tegelevad materjaliga enam-vähem kõik osakonnad.

K.O.: Just, samas peaks tulevikus EKAs olema ka osakondadeülene materjalidestuudio ja labor.

M.V.: Osakonnad või isegi erinevad ülikoolid võivad paralleelselt tegeleda sarnaste teemade või materjalidega, oluline oleks teadmisi ja oskusi koondada.

A.K.: Labor kui selline tegelikult ju oli mõnda aega sisearhitektuuri osakonnas suuresti tänu Hannes Praksile ning sinna olid oodatud kõik EKA tudengid. See oli enne uue hoone valmimist ja asus Nunne ja Suur-Kloostri nurgal.

Biopõhine plastik vetikatest. Foto: Gerda Nurk

Räägiks natuke teie eksperimentidest vetikatega uute materjalide loomisel.

A.K.: Vetikas on nii praegu kui tulevikus kindlasti üks olulisi ressursse. Otsustasime, et kaasame kohalike vetikate kaardistamisel ja materjali võimalike väljundite uurimisel tudengeid. Protsessi käigus jõudsime väga heade tulemusteni, kust jätkame nüüd uue üliõpilaste grupiga.

K.O.: Peamiselt on näitusel olevate vetikast tehtud materjalide puhul kasutatud kohalikku punavetikat furcellaria lumbricalis, mis kasvab läänerannikul Saaremaa ja Vormsi vahel, kus on tema jaoks soodsaimad kasvutingimused. Furtsellaaria sisaldab geelistuvat ainet, mida kasutatakse toidutööstuses ja pigmenti, mida saab kasutada meditsiinis ja kosmeetikas. Sellest saab teha ka sünteetilisele plastikule sarnast kilet. Samas ei asendaks see materjal kindlasti praeguseid pakkematerjale. See ressurss on väärtuslik ja nõuab kriitilisemat lähenemist.

M.V.: Kuna pigment on söödav, on see eriti oodatud toiduaine- ja kosmeetikatööstusse kui veganitele sobilik alternatiiv loomset päritolu pigmentidele, nagu näiteks huulepulkades kasutatav karmiinpunane.

A.K.: Vetikad seovad fotosünteesi käigus süsihappegaasi paremini kui maismaataimed ja seetõttu võiks vesiviljelus olla üks perspektiivseid tegevusi ka Eestis. Vetikafarmi pidamist on Lääne-Eestis katsetatud, kuid hetkel ei ole see tegevus veel seadusega reguleeritud ning vajaks kindlasti põhjalikke keskkonnamõjude uurimist. Samuti ei maksa eeldada, et kohaspetsiifilisest agarikust midagi suurtes globaalsetes mahtudes toota võiks.

K.O.: Need näited, mis me näitusele oleme valinud, kasutavad toormaterjali seda väärindavalt. Sekkudes mistahes ökosüsteemi, peame sealseid ressursse ökonoomselt kasutama.

Ümbertöödeldud kaitseväe rõivad. Foto: Annika Kaldoja

Näitusel näeb veel igasuguseid muid materjalieksperimente.

A.K.: Näitusel on väljas mitmeid katsetusi ja arendusjärgus olevaid materjale, mis pole veel konkreetsesse rakendusfaasi jõudnud.

K.O.: Jah, seal on materjalinäidiseid, millel ei ole hetkel veel väljundit tootena. See on ka üheks põhjuseks, miks just Disainiöö kontekstis on materjalide esiletõstmine omal kohal.

M.V.: Tihtipeale, ning arusaadavatel põhjustel, on materjali arendamine kinnine protsess, kuhu asjasse mitte puutuvaid inimesi juurde ei lasta ning avalikkus näeb alles lõpptoodet. Avatumad uued ettevõtted on jällegi huvitatud arenduse erinevate faaside eksponeerimisest. Igatahes on pooleliolevasse materjaliarenduse protsessi kiikamine üsna uus nähtus.

A.K.: Me elame väga külluslikus tehisainelises maailmas ning meil on tuhandeid materjale, mille seast valida, aga vaatamata sellele luuakse uusi pidevalt juurde. Ühelt poolt otsitakse olemasolevatele materjalidele jätkusuutlikke alternatiive, näiteks püütakse jäljendada looduses olevat, ning teisalt tegeletakse kõrgtehnoloogiliste materjalide arendamisega. Näitusel olevaid eksponaate võib käsitleda ka kui protsessi, dialoogi, mis ei pea tingimata päädima kommertsliku objekti või tootega. Pigem tuleb küsida, kas ja mida meil tegelikult maailmas juurde vaja on.

Kohvipaksust biolagunevad paneelid. Foto: Annika Kaldoja

Saan aru, et suuresti põhinevad need katsetused pigem biomassil kui sünteetikal?

K.O.: Jah ja ei. Seal on ka utiilmassist valmistatud materjale, mis kasutavad ära näiteks peidetud jääke linnakeskkonnas, mis sageli ei ole looduslikku päritolu, samuti on näiteid nanotehnoloogilistest materjalidest. Aga kõiki neid materjale ühendab keskkonnatundlik lähenemine.

M.V.: Samas, bio- ja biopõhiseid materjale on näitusel tõesti üle poole. Mõeldes sellele, kuidas jäätmete ladestumine mõjutab meid ja ümbritsevat keskkonda ning millised on sellest lähtuvalt tuleviku maavarad, tegelevad paljud materjalidega töötavad disainerid ja teadlased plastile biolagunevate alternatiivide otsimisega. Biolagunevus ning materjalide ühildumine keskkonnaga toote eluea lõpus on kindlasti oluline argument.

Tuleviku materjalid võivad olla tehtud ju ka vanas n-ö pärandtehnoloogilises võtmes?

K.O.: Näitust ettevamistades kohtusime ka arheoloogidega, et uurida, millised on huvitavamad tähelepanekud arheoloogilistest leidudest ja pärandtehnoloogiast. Üks esimesi lugusid, mida kuulsime oli Jägala potist, see on toidu säilitusanum, mis pärineb kammkeraamika kultuurist. Tol ajal kasutatud savisegul oli väga spetsiifiline koostis. Seda võiks ehk nimetada arheoloogiliseks innovatsiooniks, mis on sündinud dialoogis materjaliga.

A.K.: Tänapäeva teadus on tõestanud, et tegelikult juba sadu aastaid tagasi valdasid meistrid materjale nanoskaalal. Olid oskused ja kogemus, kuid teadust veel ei eksisteerinud, et materjali sisse vaadata. Arheoloogiline innovatsioon ja see, kuidas esivanemad materjale käsitlesid on kindlasti teema, millesse tahame edaspidi rohkem süübida.

M.V.: Üheks näiteks võiks veel tuua seentega lõngade värvimise. Seentega värvimise traditsioon on Eestis pikk, küll aga leidub ka kohalikke seeneliike, millega kiudusid värvides saab UV-valgustusel helenduvad lõngad. See on huvitav, kuna sellist efekti eeldame pigem uutelt nanomaterjalidelt kui pärimuskultuurist. Näitusel on eksponeeritud Airi Gailiti sellekohane uurimus. Seentest arendatud materjalide, nagu mükoplasti ja naha alternatiivide loomisega tegeletakse globaalselt juba mõnda aega.

K.O.: Mükoplasti puhul on üks peamisi kasutusvaldkondi näiteks penoplasti asendamine pakendamises.

A.K.: Kaubandushiid IKEA on näiteks välja öelnud, et nad plaanivad üle minna mükoplastist pakenditele.

Teie endi idee oleks proovida arendada üldrakenduslikke materjale või tooteid?

K.O.: Tõesti üks eesmärkidest on teha koostööd kohalike ettevõtetega ja sekkuda disaineritena materjali tootmisprotsessi. Lisaks tahame luua ühendava lüli teadlaste – disainerite – arhitektide – ettevõtete vahel, mida võiksime nimetada näiteks ühiseks platvormiks.

M.V.: Soovime näitusel olevate teemadega jätkata ja neid rohkem avada. Meile tundub ka, et üks materjal ei ole tingimata parem kui teine, kõigele on konkreetsed olukorrad ja kasutusvaldkonnad, sellepärast on ka teavitustöö materjaliteadlikkuse tõstmiseks oluline.

Näitus „Tuleviku materjalid” on Noblessneri valukojas avatud 22. septembrini.