Lühike sissevaade Eesti Humanitaarinstituudis kaitstavasse magistritöösse „Kunsti tõlgendamise võimatus ja piirid”.

On asju ja kogemusi, millest rääkimine on keeruline, sest iga sõna tundub ebaadekvaatne. Me kõik oleme tundnud ja kogenud midagi, mida me ei oska sõnadesse panna, ega tegelikult tahagi, sest tekst või kõne näivad üleliigsetena. Teisalt elame pidevas üleinformeerituses, tarbetu tekst ning visuaal ähmastavad nii vaatevälja kui mõttetööd. Tegemist on paraja psühholoogilise tupikuga, kus pakkumine ja nõudlus pidevalt üksteist üle trumpavad. Viibime pidevas sundolukorras, kus meile söödetakse ette uut informatsiooni nii visuaalselt, tekstuaalselt kui ka materiaalselt, ning tagatipuks peame selle kuidagi sobivalt, vaimselt, ratsionaalselt vastu võtma. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis omalt poolt veel ka vastama. Kuid kas seda peab ikka tegema? Miks mitte lihtsalt tõdeda, et paljudel juhtudel on adekvaatne vastukaja võimatu? Ses ülevoolavas ebamäärasuses laenan fenomenoloogilist lahendust pakkuva mõttekäigu Maurice Merleau-Pontylt:

„Keha tuleb võrrelda pigem kunstiteosega kui füüsilise objektiga. Pildi või muusikateose ideed ei saa teisiti edasi anda kui värvis ja helis. /… / Novell, luuletus, pilt või muusikateos on kõik omaette indiviidid – olendid, mille puhul väljendatav on lahutamatu väljendatust ning nende tähendus kättesaadav ainult läbi otsese kontakti, paistes neist olenemata keha ajutistest või ruumilistest muutustest. Just nimelt selles mõttes on meie keha võrreldav kunstiteosega. See on elusate tähenduste keskus, mitte seaduspärane ning kindlaarvuline terminite kogum.”[1]

Inimene on kui kunstiteos. Ta poleks see, mis ta on, kui ta poleks selline, nagu ta on. Sedavõrd on ka iga kunstiteos kui inimene. Mõlemad väljendavad täpselt seda, mis nad on. Mõlemad „teosed” pole pelgalt vormid, millele nimetusi anda, vaid tähenduste komplekssed kogumid. Kõike võib öelda ja arvata, kuid need on kõigest sõnad – loodud tähendused ja tõlgendused. Ükski tekst ei suuda inimest ega ka kunstiteost asendada. Tekst võib aidata aimata, kuid sama hästi viia ka hoopis vastupidises suunas. See võib juhatada meid eemale nii visuaalist kui subjektist. Visuaaliks on siinkohal kitsendatud tähenduses mitte kõik, mis silme ette jääb, vaid visuaal kui tekstivaba väljendus, mis esindab kujutavat kunsti. Seega visuaal kui kunstiteos, füüsiline taies ning subjekt kui persoon, füüsiline isik. Mida rohkem me millegi või kellegi lahtimõtestamiseks teisi meediume ja abivahendeid kasutame ning hübriidkehasid lisame, seda kaugemale me asjast enesest triivime.

Kaasaja kunst kipub „töötama” ja „eksisteerima” ainult koos abistava tekstiga. Ühest küljest on asi institutsioonis, mis teksti nõuab. Teisalt publikus, kes teksti olemasoluga ära on hellitatud ning ilma selgitava sõnata enam millestki aru ei saa. Ning kolmandaks, valdkond kubiseb väljaõpetatud tekstikunstnikest, kelle tööd enam iseenda eest seista ei suuda, sest need pole selle eesmärgiga loodud. Samamoodi suhtub ühiskond kaasajal inimesse. Kas inimene eksisteerib ilma tekstilise profiilita? Kui mind pole Facebookis, siis mind pole olemas. Ja kui ma seal olen, siis Ma olen See, mida Ma olen vastavatesse lahtritesse kirjutanud end olevat, olen see, kelle pildi ma üles panen. Olen selline, nagu pildil paistan, olen see, kes on mu sõbrad. Olen kõikide nende eelarvamuste ja arbitraarsete illusioonide kogum, mis iga mu tuttava ja mittetuttava peas läbi tema individuaalse tähendusloome on tekkinud. Olen suvaline mulje, teksti ja visuaali naeruväärne kompott. Niisama mittemidagiütlev kui A4-formaadis Times New Romaniga suuruses 12 välja lastud sügavamõtteline, piinlikult detailne ja võõrsõnaderohke kunstiteose kirjeldus galeriiseinal. Niisama sisutühi, sest need on kõigest sõnad, mis kirjeldavad igaühe individuaalset ja lõpuni väljendamatut maailmakogemust. Niisama mõttetu, sest publik ei viitsi seda lugeda. Kes viitsib, teeb sellest omad järeldused, millel aga niikuinii puudub päris Minaga, päris teosega tõeline kokkupuude, kuna see on võimalik vaid juhul, kui puudub tekst kui segav meedium, mis vahetu kogemuse ära nullib ning segi paiskab, lükates käiku tarbetud assotsiatsioonid.

Kui kogemus on nii või teisiti täiesti individuaalne ning intiimne nähtus, siis miks me ei võiks lasta sel rahus toimida? Eriti veel kunstis, kus nii loomisel protsessina kui loomise tulemusel objektina puuduvad selged piirid, reeglid, käsud ja kohustused. Käskida inimesel ühe kunstiteose ees midagi konkreetset mõelda on sama jabur kui nõuda psühhiaatri kabinetti tulnud inimeselt „normaalseks” hakkamist. Nii ühel kui teisel puhul on kogu protsess täiesti intuitiivne, tunnetuslik ning isiklik-assotsiatiivne. Tekst ja kõne on selgelt arusaadavad vaid inimesele, kes selle kirja pani või kes parasjagu kõneleb. Kunstiteose puhul peaks piisama vaid kogeja ning teose vahelisest suhtest. Küsimus on selles, kas suhe tekib või mitte? Kas teos kõnetab või mitte? Ja kui ei kõneta, siis mis vahet sel on? Mõne inimesega pole ka võimalik rääkida.

Keha on vahend, millega inimene on, kunstiteos on vahend, millega kunst on. Ei ühe ega teise eksisteerimist suuda tekst asendada.

[1] Merleau-Ponty, Maurice 2002. Phenomenology of Perception. Great Britain: Routledge Classics, lk 174–175.