Praegu on võimalik soetada paarisaja euro eest paremaks mediteerimiseks Nepali munkade peal väljatöötatud peavõru. Toote turundus paljastab nüüdisaja sekulaarse tehnokapitalismi varjatud eelduse, et elustiili reaalseks muutuseks on tarvis järjekordset vidinat.

Mediteerimisvõru Muse promofoto

Näen juba pikemat aega oma Facebooki uudisvoos ühte ja sama reklaami. Ehkki ma pole kunagi elus mediteerinud ega isegi selle vastu huvi tundnud, leiavad kõiketeadjad algoritmid, et peaksin kindlasti soetama endale mediteerimispeavõru nimega Muse. Tegemist ei ole siiski mingi esoteerilise nipsasjaga, mille võiks leida lähimast kristallipoest. Muse on hoopis „võimas kompaktne EEG süsteem”, mis mõõdab ajukoore elektrilist aktiivsust, saadab tagasihoidlikke signaale meditatsiooni parandamiseks ja muidugi annab kasutajale põhjalikku tagasisidet vastavas rakenduses. Enam ei ole vaja kulutada aega tüütavatele mindfulness-koolitustele või sõita kaugele Indiasse valgustust otsima – isiklik nutiguru hõivab kõrvaklappidest vähem ruumi ja maksab kõigest 269.99 eurot.

Firma kodulehel ringi kobades sattusin vaatama videot, milles üks neuroteadlane räägib oma töörühma reisist eraklikku buda kloostrisse Everesti lähistel. Nad panid mediteerivatele munkadele pähe peavõrud, võtsid välja oma MacBookid ja mõõtsid munkade ajuaktiivsust, et treenida arvutimudelit paremini häirimatut rahu tuvastama. Niisiis peaks nüüd vähemalt osa Nepali eremiitide õndsusest ka igasuguse ettevalmistuse ja kreedota inimesele mõistliku tasu eest kättesaadav olema… Teoreetiliselt muidugi ei takista miski tõsist budisti kasutamast Muse’i abivahendina meditatsioonis, mille taga on õilis eesmärk vabaneda ebatervetest tunnetustest ja kultiveerida vooruslikku käitumist soodustavaid meeleseisundeid. Ent viis, kuidas peavõru turundatakse, näitab, et toote sihtrühm on hoopis maisemate huvidega. Muse’i kodulehelt ei leia juttu vaimsusest ega eetilis-filosoofilistest põhimõtetest. See-eest lubatakse tõsta une kvaliteeti, parandada sooritust ja vähendada stressi. Iseenesest ei ole küll midagi uut selles, et religioonist eraldatakse praktikaid, mis võivad tuua kasu ka täiesti sekulaarses kontekstis. See pole kuidagiviisi ebaloogiline: mul on vajadus ja keegi on leidnud efektiivse viisi selle täitmiseks – miks peaksidki mind huvitama tema ülejäänud vaated? Ent Muse’i peavõru juures paistab olevat fundamentaalne vastuolu.

Seda vastuolu illustreerib üks tore anekdoot Niels Bohri kohta. Sõber tuleb talle külla ja paneb tähele, et uksepiidal ripub hobuseraud (väidetavalt riputavad taanlased neid kurjade vaimude peletamiseks). „Niels, sa oled ju maailmakuulus füüsik, Nobeli auhinna laureaat! Kas sa tõesti usud kõiki neid luulusid vaimude kohta, mida maarahvas räägib?” küsib sõber hämmingus. „Muidugi mitte,” vastab Bohr, „see kõik on jama! Aga tead, mulle öeldi, et hobuseraud toimib ka siis, kui sa tegelikult sellesse ei usu…” Kas Muse’i kasutaja ei võta siin mitte väga sarnast hoiakut? „Ei, muidugi ma ei ole huvitatud ihade-kannatuste jada lõpetamisest egosurma kaudu ja kogu see budistlik eetika on ka üle võlli keeratud. Aga mulle öeldi, et peavõru töötab sellegipoolest…”

Siin tuleb teha põhimõttelist vahet peavõru ostjal ja mõnel new age’i entusiastil või „Jumal tahab sind rikkaks teha” sõnumiga megakiriku liikmel. Viimased järgivad küll usundi kommertslikku vormi, ent nende puhul saab tihtipeale rääkida tahtmatust enesepettusest: säilib kas või näiline lugupidamine autentse traditsiooni vastu. Lisaks sellele, et keskmine peavõruga mediteerija läheb budismi põhimõtetega otsesesse vastuollu – kasutab mõttetäiust oma sehkenduste produktiivsuse tõstmiseks, mitte nendest abstraheerumiseks –, saab ta seda vastuolu nautida. Miski ei eira usundi vaimu nii ilmselt kui mitmekümnemiljonise rahastusega Nepali munkade peal treenitud ja hästi turundatud mediteerimisvidin. Peavõru kasutaja saab rahulikult eirata budismi sõnumit maise olemise viletsusest, ihade kütketest ning ahnuse ja tühjade lõbude pahedest, olles samal ajal labasest eitajast kavalam, sest miski ei kohusta teda budistliku traditsiooni vilju kõrvale heitma.

Miski ei eira usundi vaimu nii ilmselt kui mitmekümnemiljonise rahastusega Nepali munkade peal treenitud ja hästi turundatud mediteerimisvidin.

Tunnetatava neutraalsuse lõks

Ent mõnest olemuslikust omadusest loobumine ei tee asja automaatselt halvaks või kasutuks. Suhkruvaba kokakoola, rasvavaba juust ja kofeiinivaba kohv – need kõik täidavad oma eesmärki. Miks ei saa siis olla dharma-vaba budismi, Kristuse-vaba kristlust või sammastevaba islamit? Kirjutades Hegeli religioonifilosoofiast, juhib Nathan Ross tähelepanu huvitavale paradoksile: pelgalt harjumusele tuginev ja isiklikku ilmutust välistav usutalitus kasvatab omakasupüüdlikkust ning vähendab kogukondlikku vendlustunnet.[1] Kas see tähelepanek ei kehti ka peavõruga mediteerimise kohta, mis on usuta talitus par excellence? Lõppude lõpuks ei ole kuigi raske kujutada ette mõnda toksilist tegevjuhti, kes võtab mõttetäiuse pause „negatiivsuse tasakaalustamiseks” ja siis läheb rõõmsalt oma töötajaid tasustamata ületundidega koormama. Kindlasti ei tähenda see, et Muse’i kasutajad oleksid keskmisest viletsamad inimesed. Ka soovis stressi vähendada või parem töötaja olla pole iseenesest midagi halba. Pigem on kogu peavõrulool illustratiivne mõte: toode kehastab katset eraldada suurest maailmavaatelisest süsteemist mingi täiesti neutraalne, pealtnäha tehniline praktika. Siin aga peaksime olema eriti valvsad. Tunnetatav neutraalsus võib tähendada, et mingi ideoloogia on saavutanud vaikeoleku staatuse.

Lenini puhta materialismi projekt on ilmselt üks eredaimaid ja iroonilisimaid näiteid selle põhimõtte teostumisest. Populaarsetes tekstides jääb tihtipeale tähelepanuta Vene revolutsiooni liidri kummaline võime ühitada halastamatut poliitilist pragmatismi pedantliku andumusega pisiasjadeni määratletud filosoofilisele süsteemile. Tegelikult kulus märkimisväärne osa Lenini energiast paos elamise vältel süvateoreetilistele vaidlustele parteikaaslastega. Eriti terav konflikt tekkis nn jumalaehitajate (богостроители) liikumisega, mille kuulsaimad liikmed olid kirjanik Maksim Gorki ja tulevane Nõukogude Venemaa haridusminister Lunatšarski. Jumalaehitajad arvasid, et kommunismi kehtestamiseks jääb majanduslikul vastasseisul põhinevast klassiteadvusest väheks. Maailma muutmiseks vajab vene inimene religioosset usku ja nende eesmärk on arendada välja marksistlik teoloogia ning usutalitused. Asi läks nii kaugele, et loodi sõna otseses mõttes kommunistlik liturgia, milles pöördumised Jumala poole olid asendatud proletariaadi ja ajaloolise paratamatuse ülistamisega.

Ortodoksse materialistina ei olnud Lenin niisugustest algatustest kuigi heal arvamusel. Tema silmis olid jumalaehitajad täiesti tavalised sektandid – bolševikud pidid hoopis niisuguste kultustega võitlema ja tööinimesed tagasi maa peale tooma. Paratamatult ei osutunud Lenini antiidealistlik mudel kuigi edukaks. Praod ilmnesid juba tema eluajal. Näiteks asustas riigi progressiivseimat sovhoosi Lesnõje Poljanõ tšemrekite usulahu kogukond. Ehkki piimatööstuse edu pidi demonstreerima „teaduslik-sotsialistliku” ühiskonnakorralduse hüvesid, põhines see tegelikult töötajate usulistest veendumustest motiveeritud töökusel ja kogukonnasisestel suhetel. Sotsialismi toimimiseks vajalik religioosne komponent ilmnes täielikult aga üksnes pärast Lenini surma. Suurele juhile püstitati asteekide püramiidi stiilis mausoleum, üle kogu riigi hakkasid kerkima tema kujud, lauludes ülistati Leninit messiana[2]. Jumalaehitajad jäid lõpuks peale, kusjuures jumalaeitajast sai nende keskne kummardamisobjekt.

Kas sekulaarses tehnokapitalismis ei täida mitte keskse ususamba rolli alateadlik veendumus, et iga probleemi saab lahendada mõne uue vidinaga?

Tehnoutoopiline silmapete

Ehkki marksismi-leninismi esitleti ametlikus propagandas objektiivse teadusena ja usu ilmingutega peeti üsna agressiivset võitlust, rakendas nõukogude süsteem oma vigade silumiseks ning rahvastiku kontrollimiseks üsna printsiibitult religioonilt laenatud meetmeid. Kui eeldame, et jumalaehitajatel oli seoses inimeste usuliste vajadustega laias laastus õigus ja viimase 30–40 aasta jooksul pole olemuslikku muutust toimunud, siis peame küsima, mis varjatud teoloogilistele veendumustele ja religioossetele praktikatele tugineb nüüdisaja sekulaarne tehnokapitalism. Kas keskse ususamba rolli ei täida mitte alateadlik veendumus, et iga probleemi saab lahendada mõne uue vidinaga ja maapealne paradiis saabub niipea, kui suudame veidi suuremaid andmemahtusid töödelda? Niisugune nägemus on paljuski õigustatud: tehnoloogia areng on aidanud lahendada loendamatuid probleeme. Eeldust, et see tendents jätkub, ei saa pidada ekslikuks.

Probleem tekib siis, kui enam ei suudeta teha vahet eetilistel või ühiskonnakorraldusega seotud väljakutsetel ja puhttehnilistel tõrgetel. Kui mediteerimispeavõru kasutamisega käib kaasas elustiili reaalne muutus, katsed vähendada sehkenduste hulka ja püüd olla empaatilisem, siis on kõik korras. Palju suurema tõenäosusega avaldab see aga vastupidist mõju. Kasutajal jääb mulje, et ta on leidnud lõpuks kerge, ideoloogiavaba ja teadusliku tee balansseeritud elu juurde, kuigi tegelikkuses jätkub kõik vanaviisi. Vajadus eristada mõistlikke lahendusi konkreetsetele probleemidele tehnoutoopilise usu müüdavast silmapettest pakub tõsist väljakutset meie kriitilisele mõtlemisele. Samas on lootust, et varsti tekib ka selle jaoks mõni rakendus…

[1] Ross, N. 2008. On Mechanism in Hegel’s Social and Political Philosophy, lk 34–35.
[2] Võtkem kas või S. Tulikovi ja L. Ošanini sümptomaatilise teose „Lenin on alati sinuga”, kus kõlavad järgmised read: „Lenin on alati elus, Lenin on alati sinuga – / jagab su hädasid, lootust ja rõõmu. / Lenin on sinu kevades, igas rõõmsas päevas. / Lenin on sinus ja minus!”

Mikael Raihhelgauz elab pidevas hirmus, et näeb kunagi Kardashianite sarja ja see hakkab talle meeldima. Samas püüab ta Tartu Ülikoolis ka matemaatikat õppida.