Tahate diagnoosi tänapäeva ühiskonnale? Minge rääkige Marju Lauristiniga. Tõsi, seekord tuleb jutuks ei rohkem ega vähem kui kogu Lääne tsivilisatsioon, mis on Lauristini hinnangul ühe suure tsükli lõppu jõudnud.

Veidi rohkem kui 11 aastat tagasi suundusin tegema oma esimest persooniintervjuud Müürilehe tarbeks. Inimesega, kellega oli selleks ajaks Eesti meedias tehtud sadu intervjuusid. Kahtlesin toona, mida minu oma sellesse ritta juurde annab. Aga tehtud ta sai ning lugejaid kõnetas. Nüüd kohtume emeriitprofessor Marju Lauristiniga sealsamas Tartu Ülikooli Lossi tänava õppehoones. Lauristini kabinet asub endiselt teisel korrusel, kuid on kolinud vahepeal koridori vastasküljele. Täpsemalt on tema tööruumiks akadeemilise ajakirjandusseltsi arhiiv. 

Riiulitelt vaatavad vastu käsitsi köidetud aastakäigud Postimehi, Päevalehti, Hommikulehti, Noorte Hääli ja mida kõike veel. Arhiiv ulatub kuuekümnendateni välja. Kausta Müürilehtedega ma ei näe, kuid tean, et Lauristin on Müürilehe järjepidev lugeja. „Müürilehe puhul mulle meeldib, et seal kirjutavad noored, kes mõtlevad ise. Nad ei vaata, kuidas keegi kuskil mujal on kirjutanud,” ütleb ta pärast intervjuud, kui uurin, kas tal on kultuuriajakirjandust endiselt huvitav lugeda. Vastus: on isegi äärmiselt huvitav. Lauristin loeb seda sageli kui põnevusromaani, kus on palju tundmatuid nimesid ning üllatavaid mõtteid. Ta leiab, et sellist elurikkust nagu praegu pole eesti kultuuris kunagi varem olnud: „Seepärast on kahju, et järjest väiksem hulk inimesi sellest osa saab.”

11 aastat tagasi rääkisime Lauristiniga noorte väärtusruumist, hedonismist, ajude äravoolust ja põlvkondadevahelisest konfliktist. Nüüdki keerleb meie jutt esiti põlvkonnavahetuse ümber. 84-aastasena tajub Lauristin, et on üks oma generatsiooni viimaseid mohikaanlasi, kes veel avalikkuses figureerib. „Minu eas inimene peaks olema noorema põlvkonna meelest juba hooldekodu kandidaat, kuid mina ikka veel õpetan,” ütleb ta jutu käigus. Kuigi Lauristinil on tudengitega jätkuvalt huvitav, tajub ta järjest enam, et noorte jaoks on isegi Eesti lähiminevik muutunud abstraktseks: „Kui vanavanemate mälu enam otse lasteni ei jõua, siis on maailm muutunud, sest kogemuslikku minevikku pole enam naha vahel.” Just muutus, üleminek, sotsioloogide keeles „siire” on seekordse intervjuu fookuses.

Viimati andsid sa Müürilehele intervjuu aastal 2013. Praegu tundub, et sellest on möödas terve igavik. Meil on olnud vahepeal kooseluseadusest tingitud väärtuskriis, pagulaskriis, koroonakriis, metsasõda, sõda Ukrainas, vinduv majanduskriis, süvenev kliimakriis, Eesti poliitiliselt areenilt on kadunud Savisaar ja Ansip, sinna on tõusnud aga paremäärmuslik EKRE. Kas mulle lihtsalt tundub või on need viimased kümme aastat olnud ühiskondlikult keskmisest pöördelisemad ja erakordsemad?

Meie ajataju määrab suuresti sündmuste ja muutuste hulk. Kui midagi pole juhtunud, tundub kõik väga lähedal. Kui sündmusi on aga palju, tundub kõik väga kaugel. Samas on aeg nagu vesi: kui miski on vee peal, siis näed seda veel kaua, kuigi see ujub pidevalt sinust kaugemale, kuni kaob lõpuks horisondi taha. Ajajõgi on teinud väga pika, aga selge kaare ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus tulevad mingid hoopis teised asjad välja. Ka kaldal märkad nüüd hoopis teistsugust maastikku. 

Mis sealt kalda äärest välja on tulnud?

Kääru tagant vahivad meile vastu kollid. Mina tajun tudengitega suheldes peamiselt ikkagi hirmu tuleviku ees. Kümme aastat tagasi meil polnud seda hirmu. Kõik läks hästi ja uskusime, et hakkab minema veel paremini. Valitses arusaam, et saame järjest targemaks, jõukamaks, vabamaks. Aeg voolas sirge päikeselise lõigu peal. Nüüd on jõgi teinud kaare, kallastel on mets, ümberringi on läinud hämaraks ning tekkinud on kõhe tunne.

Mis on sinu jaoks Eesti viimase kümne aasta arengu peamiseks märksõnaks?

Üleminekuaeg sai otsa. Kui otsida mingit konkreetset ajahetke, siis see sai läbi momendil, kui jõudsime äratundmiseni, et oleme ühtses Euroopa süsteemis teiste suurriikidega sama laua taga ja meie häälega arvestatakse. Me ei pea mõtlema enam sellele, kas meid nähakse või kuuldakse. Sellega sai otsa teatav pürgimus ja tekkis tunne, et oleme nüüd kohale jõudnud. Hakati rääkima peenhäälestusest ja uuest visioonist. Kuus-seitse aastat hiljem mingit uut visiooni pole ja pole enam ka eriti tahtmist seda otsida.

Kas seda visiooni ja pürgimust on tingimata vaja?

Olen pidanud suure kurvastusega tõdema, et eesti rahvas on tegelikult väga vähenõudlik. Isiklikult ehk mitte, kuid kollektiivselt küll. Kui Ansip tuli välja ideega, et Eesti võiks jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka, siis ta naerdi välja, kuid see oli tollase vaese aja kohta ikkagi visioon, mis sest et lihtsameelne. Nüüd oleme olukorras, kus meie majandusnäitajad pole jõudnud veel Euroopa keskmisele tasemele, kuid meil on juba tunne, et ongi küllalt. Võtame vabalt – mis me siin enam ikka nii väga pingutame! See tunne, mis meid esimesed 30 aastat kannustas, et peame kiirustama, et mitte teistest veel rohkem maha jääda, on asendunud väsimusega. Kui pead liikuma vastu ajavoolu, kuid seejuures kõvasti ei sõua, kantakse sind lihtsalt tagasi. Mulle tundub, et oleme kõvasti sõudmise unustanud. Noored on harjunud, et nemad ei sõua. Las tädid-isad-emad-onud sõuavad. Noored vaatavad kaldale, tahavad vahepeal maha minna või teevad niisama väikese supluse. Sõudmiskohustust sellisel viisil enam ei tajuta. See on suhteliselt ohtlik, sest maailm liigub jätkuvalt mööda ajajõge ja ikka vastuvoolu, lisaks paistab nüüd kääru tagant koll.

Mulle tundub, et oleme kõvasti sõudmise unustanud. Noored on harjunud, et nemad ei sõua. Las tädid-isad-emad-onud sõuavad.

Kes see koll ikkagi on? Noored muretsevad kliimakolli pärast, sina räägid vist ikkagi Venemaast?

Kliimaprotsessid on pikad. Jah, need on küll kiirenenud, kuid meil on jätkuvalt isegi aega vaielda selle üle, kas kliimamuutus on inimtekkeline. Aga selle kolli üle, mida mina silmas pean, enam vaielda ei saa, sest meist üldse mitte kaugel kahurid juba pauguvad ja linnad juba hävivad. Ei Euroopa ega ka Eesti pole selleks valmis, et korduda võib meie jaoks reaalselt kogetud olukord, kus senine elu variseb ühe hetkega kokku.

Mida see valmisolek peaks endast kujutama?

Lugesin hiljuti Müürilehest, kuidas üks noormees ütles, et peaksime nimetama ennast uhkusega idaeurooplasteks, mitte salgama maha oma nõukogude pärandit. Noortele võib tõesti tunduda, et Nõukogude aeg oli päris vahva, vanemad käisid matkamas ja nalja sai rohkesti. Noor inimene ei adu, mida tähendab see, kui vabadust üldse ei ole. Just seda vabaduse puudumise mälu nimetan mina idaeuroopa mentaliteediks. Meil on läbielatud kogemus sellest, mida tähendab olukord, kui kõik aknad ja uksed on kinni ning õhku üldse ei ole. Idaeurooplased õppisid rääkima orwellilikult, metafoorides, mitte ütlema, vaid andma märku. Tänapäeva noored seda kogemust oma naha vahel enam ei tunne. Ka Läänes pole inimestel seda tunnet naha vahel, mistõttu on seal toetus Ukrainale leigem. Ida-Euroopa hääl on hakanud kõlama just seetõttu, et selles räägib reaalne kogemus, mitte abstraktsed mõisted. Sellises kriitilises situatsioonis muutub mälu elavaks. Kehamälust tuleb äkki arusaamine, kuidas asjad võivad muutuda. Meil on veel elus põlvkondi, kes saavad aru, et vabadus on miski, mille nimel võidelda ja seista ning mida kaitsta.

Aga kas võib öelda, et see põlvkond, kes meid vabaks laulis ja hakkas seejärel omariiklust üles ehitama, unustas järgnevatele põlvedele vabaduse olemusest rääkida, keskendudes ise peaasjalikult tarbimisvabadusele?

Vabaduse puudumine oli totaalne, seega kui see lõpuks käes oli, läks igaüks vabadust realiseerima sellesse suunda, kus tajuti kõige suuremat puudujääki. Keskmine inimene ei tajunud vabaduse puudumist mitte mõttevabaduse piirangutena, vaid reisikeelu, auto ostmise järjekorra või omandist ilmajäämisena. Nii täideti taasiseseisvumise järel vabaduse mõiste sellega, mida sai poest osta või välismaareisil kogeda. See polnud mitte põhjusel, et kuskilt Läänest võeti üle mingid vastikud neoliberaalsed ideed, nagu noored siin arvavad, vaid inimesi haaras tarbimisvaimustus. Tarbimisvalikute plahvatuslikku kasvu tajuti kõige suurema vabadusena. Seda vabadust võeti väga loomulikuna, sellega käis kaasas kiire rikastumise lootus, kui hakkasid ise ettevõtjaks. Meil polnud turumajanduse trumlisse sattudes mingisugust ettevalmistust. Olime näinud kapitalismi ainult Soome televisioonist. Isegi kui eksisteerisid mingid kriitilised teooriad turumajanduse kohta, siis kapitalismirattas polnud võimalik neid rahulikult arutada. Tuli tegeleda kiires ajapöörises ellujäämisega.

Ida-Euroopa hääl on hakanud kõlama just seetõttu, et selles räägib reaalne vabaduse kaotamise kogemus, mitte abstraktsed mõisted.

Seega jäeti sisustamata, mida demokraatia ja isikuvabadused ikkagi tähendavad.

Meil jäi vabaduse mõiste kollektiivseks, sest rahvuslik mõtlemine on väga kollektiivne. Kui riiklussoov täitus, tundus see kollektiivse vabadusiha saavutamisena, millest oldi unistatud. Mõttevabadust oluliseks pidavate inimeste ring on igas ühiskonnas paratamatult väike, kuid selle väikese osa tegevus võimaldab väga paljudel mõttevabaduse vilju maitsta, kas siis hariduse või kultuuri kaudu. Kui mõttevabaduse ihalejad ära viia, võib rahvas omasoodu inertsist edasi elada, tükk aega ei märgatagi, et keegi vaimset vabadust juurde ei loo, vilju jätkub väga pikaks ajaks. Kuni ühtäkki küsitakse: „Kus on meie luuletajad? Kus on meie filosoofid ja õpetajad suure tähega?” Kui ütlesin enne, et mind teeb kurvaks, et osutusime materiaalses mõttes väga vähenõudlikeks ja leppisime 85 protsendiga Euroopa Liidu keskmisest, siis vaimse pürgimuse nappust näitab kõige paremini see, mis toimub hariduses. Räägime hariduse puhul ennekõike palkadest ja betoonist, kuid me ei vaidle hariduse vaimse sisu ja kultuurilise tähenduse üle. Kui üldse, siis öeldakse ainult seda, et haridus peab tooma meile majanduslikku kasu. Mitmetele uuringuandmetele toetudes võin öelda, et see osa uuest põlvkonnast, kes peab kultuuri oma elus oluliseks ja oskab nautida ka keerukamate ideede ja kujundite maailma, jääb järjest väiksemaks. Kultuuri luuakse järjest vähematele inimestele, sest see läheb järjest vähematele inimestele korda. Arvestades meie niigi kahanevat rahvaarvu, on loobumine soovist saada vaimult suureks meie kõige suurem oht ja probleem. Võib-olla meil õnnestub tõesti kollist mööda triivida ja tagasi valguse kätte jõuda, kuid siis võime ehmatusega avastada, et meie paadis sõuavad valguse poole kümnest inimesest ainult kaks. 

Kuhu see vaimne ambitsioon kadunud on?

Siin ei saa süüdistada ühtegi noort inimest selles, et ta pole ennast piisavalt harinud. Tuleb aeg, kui noor hakkab ennast ise harima, kuid enne tuleb ta selle läveni viia. Kui sinna läveni ei jõuta, siis noor jääbki oma ekraani vaatama ja hetke nautima. Vaimse eneseteostuseni jõudmist peab valmistama ette haridus, mis annab oskuse nautida kultuuri, õpetab oma peaga mõtlemist, millegi väärtusliku loomist. Praeguste koolilõpetajate seas ma ei taju enam tunnet, et haridust on vaja, et vaimne horisont avarduks, mis oleks ju ka ainus tõsine alternatiiv tarbimishullusele. Vaimne eneseteostus ei pea seejuures olema ainult luuletamine või filosofeerimine, vaid millegi tegemine, mis pakub tunnet, et elad täiega, sest sinu elul on mõte, mis on igapäevasest sebimisest suurem ja jäävam. Meil on tekkinud suur hulk noori, kelle jaoks täiega elamine tähendab ainult oma hetkeelamuste mudimist ja uutest asjadest vaimustumist.

Kas see pole seotud sellesama vajadusega toota ülikoolis inimesi ennekõike majanduse elavdamiseks ja ettevõtetele?

Seda mõtteviisi ei võetud taasiseseisvumise järel kohe omaks, kuigi oli inimesi, kes sellest juba siis rääkima hakkasid. Seda liiga asist mõtteviisi on tasakaalustanud meie hariduslembus ja soov vaimult suureks saada. Nüüd pole vaimult suureks saamine enam popp. Eesti poliitikaski on tekkinud populistlik suund, mis sihilikult vastandab rahvast haritlastele. See tunne, et haritlased pole tulnud samast mullast kui ülejäänud rahvas, on meie jaoks ajalooliselt võõras. Mäletan, kui Nõukogude ajal tulid Eestisse meie kolleegid Moskvast, vene intelligendid, siis nad ütlesid, et küll teie olete õnnelikud, teil on kõik kirjanikud ja kunstnikud oma rahvaga seotud. Vene haritlased tundsid end alati rahvale võõrastena. Nemad ei saanud niisama lihtsa vene inimesega rääkima minna. On veider, et meil püüavad nüüd rahvast haritlaste vastu ässitada poliitikud, kes peavad end ise ainukesteks õigeteks rahvuslasteks.

Arvestades meie niigi kahanevat rahvaarvu, on loobumine soovist saada vaimult suureks meie kõige suurem oht ja probleem.

Kuidas seda vastandust ületada ja vaimult taas suureks saada?

Sellest uuest olukorrast aitab meid välja tehisaru, kui mõistame, mis väljakutse ta meile esitab. Mulle tundub, et püüdsime kohaldada haridust masindumisega juba ammu enne tehisaju tulekut. Veel enne, kui tehnika oli nii kaugele arenenud, hakati inimest ette valmistama, et ta oleks algoritmistatud maailma produkt, n-ö bioloogiline toormaterjal. Ammu sai metafooriks „Exceliga juhtimine”, mis tähendab tabeldamist ja andmestamist. Seda, mis tabelisse ei mahu, ei eksisteeri ega võeta arvesse. Algoritmide kaudu tehakse selgeks, mida inimestel vaja on, et seejärel algoritmistatud vajadus inimesse tagasi süstida. Tehisintellektil pole vaja käia läbi kooliteed, et teada ja osata kõike seda, mille inimene omandab koolihariduse kaudu. Tekib küsimus, milleks kooliharidust üldse vaja on, kui masin teab sama asja paremini? Oletame nüüd, et elame ajal, kui leiutati auto. Siis ei olnud nii, et kõikides koolides hakati õpetama autost kiiremini jooksmist. Hakati õpetama hoopis teisi asju, kuna enam ei läinud nii palju aega ühest kohast teise liikumiseks.

Kui me kiiremini jooksmist ei õpeta, siis mida me hakkame õpetama?

Tuleme tagasi aeglasse maailma, sinna, kuhu masin ei jõua. Aega tuleb vabastada aegluseks, mitte kiiruseks. Näiteks aitab ChatGPT teadlastel juba projektitaotlusi täita. See vähendab teadlaskonnas tabeldamismahtu. Tuleb õppida, kuidas jõuda tehisaru abiga tabelitest ja algoritmidest taas välja vabasse mõttemaailma, kus toimib inimese suhe kõiksusega. Haridus peab aitama inimesel avastada iseennast kui osa loodusest ja inimkonnast.

Ka auto tulek vabastas aega, kuid aeg muutus hoopis kiiremaks. Miks arvata, et tehisaru arenguga ei kaasne aja kiirenemine?

Ma arvan, et tehisaru mõju on just vastupidine. Peame õppima ja õpetama, kuidas lahendada tehisaru abiga keerulisi probleeme ja seada suuri eesmärke. Me peame tulema hariduses tagasi Sokratese juurde. Üksteisele otsavaatamise, küsimise ja arutlemise juurde, mida masin ei oska. Vastasel juhul ootab meid ees olukord, kus inimestest saab vaid toit intelligentsetele masinatele, neist saab n-ö inimsilo. Kas tahame olukorda, kus kümme protsenti eesti rahvast on vaimult suur, kuid ülejäänud toiduks masinatele? 

Me oleme harimatud, meil on väike üldkultuuriline pagas ja kõhn alusteadmiste varu. Seletamiskultuur hariduses pea puudub. Selleks peab lugema, aga lugeda meile ei meeldi.

Müürilehe viimase numbri teemaks oli „tähelepanumajandus” ning rääkisime muu hulgas sellest, kuivõrd võimas on see masin, mis meid silostab. Sealt välja murda pole sugugi lihtne.

Väljamurdmiseks tuleb murda sisse iseendasse. Eneseks saamine on kõige raskem osa haridusest. Paraku ei anna meie haridus enam mõtlemisõpetust, ka ülikoolis mitte. Filosoofia on meil haridusest välja aetud. Mina olen saanud nõukogudeaegsest Tartu Ülikoolist filosoofiat õppides väga korraliku krundi alla. Ka niinimetatud punastest ainetest andis välja nõrutada klassikalise filosoofia ideid. Nii õppisime me mõtlema. Kirjanduseksamiks tuli lugeda 10 000 lehekülge, see oli loomulik. Praegu väsib tudeng juba siis ära, kui sa annad üle kolmekümne lehekülje. Seda on liiga palju, andke täpsed leheküljed! Tegemist on mõtteatroofiaga, sest aju on ka muskel. Meil loeb inimene ühe raamatu või vaimustub mõnest YouTube’i videoloengust ja sellest tekib juba maailmavaade. Me oleme harimatud, meil on väike üldkultuuriline pagas ja kõhn alusteadmiste varu. Teistes ühiskondades on hariduslik-filosoofiline huumus kogunenud sajandeid. Seletamiskultuur meie hariduses pea puudub. Selleks peab lugema, aga lugeda meile ei meeldi. Mind teeb väga kurvaks, et noored ei tunne enam ka paljusid eesti kultuuri suurvaime. Hiljuti avastasin näiteks loengut andes, et ükski tudeng ei teadnud, kes on Paul-Eerik Rummo. Sel hetkel hakkas mul küll kõhe.

See intervjuu ilmub siirde- ehk üleminekunumbris. Eestist on räägitud kui siirdeühiskonnast taasiseseisvumisest saati. On see mõiste ka praegu aktuaalne?

Selge on see, et käsil on mingi ajastu lõpp. Mina olen nimetanud seda enda jaoks Prantsuse revolutsiooni järgse ajastu lõpuks. Lääne inimesed on Prantsuse revolutsiooni loodud võimalused ammendanud. Selle apoteoosiks ongi mõtleva masina loomine, millest räägiti juba valgustusaja alguses. Descartesi kujutlus inimesest kui mõtlevast masinast on jõudnud loogilisse lõpp-punkti. Sellesse ei peaks suhtuma traagiliselt, et nüüd on valgustusaeg läbi. Ilmselt tuleb mingites asjades tulla tagasi Sokratese ja Augustinuse juurde või siis liikuda geograafiliselt edasi Indiasse või Hiinasse, kust leiab mingid uued mustrid. Mulle väga meeldis Hasso Krulli kujund olemise kangastelgedest. Need kangasteljed on ühe vaiba valmis kudunud, kuid töötavad edasi, ja varsti näeme, mis on see uus muster, mis hakkab kujunema. Toimunut võibki kirjeldada suure siirdena.

Lääne inimesed on Prantsuse revolutsiooni loodud võimalused ammendanud. Selle apoteoosiks ongi mõtleva masina loomine.

Mis see „siire” ikkagi on?

Siire on ühest olekust teise liikumine.

Aga iga ühiskond liigub pidevalt ühest olekust teise. Kas kõik ühiskonnad on siirdeühiskonnad?

Oleme tegelenud siirdeuuringutega alates 90ndatest. Me ei kasuta sotsioloogidena enam seejuures mõistet „siire”, vaid räägime ühiskonna muutumise tsüklilisusest. Tsükli käivitab mingi sündmus, paralleelselt saab rääkida eri tasandi tsüklitest, mis hõlmavad kas ühte ühiskonda või eelneva näite kontekstis kogu tsivilisatsiooni. Tsükkel hakkab tekitama nii uusi sotsiaalse elu vorme, institutsioone kui ka uusi kultuurivorme. Tekib interaktsioon, uued toimejõud ja dünaamikad põrkuvad vanadega, kuni jõutakse lõppfaasi, kus muutused seiskuvad. Läheb vaja uut sündmust, mis lükkaks käima uue tsükli. Tsükleid käivitavad tavaliselt suured geopoliitilised sündmused, nagu sõjad, suured tehnoloogilised läbimurded, mida kujutab endast näiteks AI, suured looduskatastroofid või kultuurilised muutused, sh ränne. Kui need erinevad suure mõjuga sündmused ajas kattuvad, tekib plahvatus, millest algab uus tsükkel. Praegu oleme kliimakriisi, tehnoloogilise arengu ja Ukraina toimuva sõja kontekstis olukorras, kus võib rääkida sellisest plahvatusest. Vanamoodi enam toime ei tule. Hakkavad tekkima uued ideed, mida alguses ei märkagi. Kui tegime Eestiga laulva revolutsiooni järel oma väikese siirde, siis ideed olid kõik juba olemas ning Lääne konsultandid tulid veel siia, et aidata neid ellu viia. Meil läks see suhteliselt lihtsalt, sest me ei pidanud ise midagi uut välja mõtlema, teised olid selle tsükli juba läbi teinud. Nüüd oleme uue tsükli alguses kõik koos ja keegi ei oska veel ennustada, kuhu see välja jõuab. 

Kas Eesti hiljutine siirdekogemus võiks anda meile siin eelise?

Eesti on olnud kogu aeg eri tsivilisatsioonide piiril. Ristuvate lainete keskel paiknemine on andnud meie liikumisele kergust. Me oleme näidanud, et saame muutustega hakkama. Eesti rahvas on nagu siil, mis tõmbub ohu ees kerra ning ronib ja veereb seejärel uuesti välja. 

Sa olid üks hiljuti avaldatud lõimumismonitooringu autoritest. Sellest monitooringust tuli muu hulgas välja, et 11% eestlastest tundis, et nad ei kuulu siia ühiskonda. Millega seda selgitada?

Seda me ei tea. Ühe jaoks võib põhjus olla materiaalne, teine võib tunda, et riigi valitud pürgimused on valed. Kolmas on välismaal elanud ja tunneb võib-olla, et kuulub vaimselt pigem sinna. 

Eesti rahvas on nagu siil, mis tõmbub ohu ees kerra ning ronib ja veereb seejärel uuesti välja.

Sellesse gruppi kuuluvad peamiselt mehed, neid on seal neli korda rohkem kui naisi. Kuidas on juhtunud, et just mehed tunnevad ennast ühiskonnast kõrvalejäetuna?

Eestis on olnud iidsest ajast alates nii, et naised on need, kes sõidavad mööda jõge, laulavad ja sõuavad. Mehed samal ajal taplevad, jorisevad kuskil nurgas või teevad mingeid lolle tempe. Meil on paljuski kultuur, mida võib nimetada matriarhaadiks. Isegi Hasso kangastelgede puhul kujutame kohe ette, et nende taga on naised. 

See ei klapi kuidagi selle narratiiviga, mida ma oma lehestki loen, et palgalõhe on meeste kasuks, võimupositsioonil on mehi kordades rohkem, arutelusaateid juhivad mehed, preemiaid nopivad mehed, kodus on neil turvalisem olla.

Keegi ei mõõda teist poolt.

Mis see teine pool on?

Tarkuse, visaduse, püsivuse kapitalid. Kui inimeseks olemist mõõdetakse palganumbri, ametipositsiooni nimetuse või mõõga raskusega, mida keegi jõuab tõsta, siis see on üks mõõt. Kui räägime kestlikkusest ja sitkusest, siis seda me seostame pigem naiselikkusega. Matšolik ühiskond on võtnud mõõdupuuks mehelikud väärtused. Naistele öeldakse, et nad peavad samuti nende järgi käima, et saavutada võrdsus, kuid sellist võrdsust pole vaja. Vaja on naiste panuse võrdset väärtustamist.

Sa oled ise varem öelnud, et ei pea ennast feministiks, sest feminism on liialt võimukeskne. Kas feministlikku liikumist pole üldse vaja või peaksid feministid millegi muuga tegelema?

Me kõik peaksime tegelema sellega, et naiselikud ja mehelikud väärtused oleksid tasakaalus. Minu jaoks ei mängi füüsiline soolisus teatavast vaimsest tasandist alates enam mingit rolli. Kui mult küsitakse, miks naised ei tule poliitikasse, kas nad tunnevad ennast allasurutuna, siis ütlen, et ei, neid ei rahulda praegu aetav rumal poliitika. Nad ei näe põhjust kaklema minna. Kui tullakse, siis ollakse nagu vaene Kaja Kallas, keda nokitakse siit ja sealt ning püütakse maha tallata. Ta on muutunud seetõttu iseenda vastandiks. Kallas ei saagi oma parimaid omadusi realiseerida, sest ta peab võitlema kogu aeg meheliku halvakspanuga.

Eestis on olnud iidsest ajast alates nii, et naised on need, kes sõidavad mööda jõge, laulavad ja sõuavad. Mehed samal ajal taplevad, jorisevad kuskil nurgas või teevad mingeid lolle tempe.

Kui me rohkem kui kümme aastat tagasi intervjuud tegime, siis naisi puudutavaid probleeme sellises mahus ja võtmes ei käsitletud. Praegu räägime koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest, nõusolekust, majanduslikust vägivallast. Kas see 11% võib anda märku ka sellest, et mehed tunnevad ennast ühtäkki kõrvalejäetuna või üksnes toimepanija rollis?

Need pole mitte naisi puudutavad probleemid, vaid õnnetuid naisi puudutavad probleemid. Enamik naisi pole õnnetud. Aga tõesti, on väga õnnetuid naisi, keda koheldakse väga jõhkralt. Nagu on ka allasurutud ja õnnetuid mehi. Paljuski on kogu see uuskonservatism end õnnetuna tundvate vananevate valgete meeste võitlus selle nimel, et oma juhtpositsiooni inimkonnas säilitada. See on sotsioloogiline fakt. Aga kui kogu Lääne tsivilisatsioon on ühe kolmesaja-aastase tsükli lõpetanud, loovad olemise kangasteljed juba uut mustrit ja ühes sellega muutuvad kõik need probleemid eilse päeva probleemideks.

Lõpetuseks, me teeme seda intervjuud sinu kodulinnas Tartus, mis on tänavu ka Euroopa kultuuripealinn, mille kunstiline kontseptsioon kannab alapealkirja „Ellujäämise kunstid”. Jaga lugejaga, mis on sinu jaoks ellujäämise kunst?

Rohkem aega mõtlemiseks! Pascalil oli võrdpilt inimesest kui mõtlevast pilliroost. Pilliroog on visa, teda ei murra ka torm ega käre vool, jõe ääres olles hakkab inimene paratamatult mõtlema ajaloole, muutumises püsimajäämisele.

Mana Kaasik on vabakutseline fotograaf, kes pildistab kõike, kui lapsehoidjale sobib.