Ei usalda valitsust, ei usalda ka teadust ning üsna tõenäoliselt usun vandenõuteooriatesse – mul on ju kõrgharidus, ma suudan ise otsustada, mis on tõde, mis vale. Elame teadususku ühiskonnas, aga kui kauaks?

Illustratsioon: Jaan Pavliuk
Illustratsioon: Jaan Pavliuk

Londonis asuva Cricki instituudi viroloog David LV Bauer on viimased poolteist aastat uurinud koroonaviirust, täpsemalt vaktsiinide mõju selle eri tüvedele. Tänavu suvel andis ta videointervjuu ITV uudistele, tuues välja, et Pfizeri vaktsiin ei tekita piisaval hulgal antikehi, et mõjuda koroonaviiruse delta tüve vastu – nii võib võtta lihtsustatult kokku tema juhitud laboriuuringu.

Video hakkas aga elama oma elu. Seda monteeriti vaktsiinivastaste hulgas korduvalt viisil, mis moonutas sõnumit ning muundas selle „väetiseks” vaktsiinivastasuse põllul. Bauerist sai „Suurbritannia biorelvaprogrammi” juht, sisuliselt massimõrvar. Mõistagi kaasnes sellega pidurdamatu laim, ründed sotsiaalmeedias ja isiklikult.

Terve suve on ta rõhutanud avalikkuses veel lihtsamat sõnumit: vaktsiinid on ohutud ja tõhusaim viis, kuidas haiguse levikut piirata.

Tegu on näitega kõige tavalisemast infohäirest, desinformatsioonist, mille eesmärk on kahjustada konkreetset inimest. Kuid oluline on ka konkreetse isiku eluala: teadlane. Kui mina või mu iluteenindajast naabrinaine oleks seda väitnud, poleks keegi ju hakanud vaeva nägema, et meie sõnu väänata. Meie sõnadel lihtsalt pole seda kaalu. Aga teadlase, eriti viroloogi omadel on. Miks? Alustan kaugemalt, USAst.

Usk institutsioonidesse

1990ndate alguses küsitleti 348 New Jersey elanikku, et uurida inimeste vandenõualaseid uskumusi, ning tulemustest selgus, et enamik küsitletuist pidas suurt osa esitletud vandenõuteooriatest vähemalt tõenäoliseks, kui mitte päris tõeks[1]. Need, kes pidasid tõeks üht, uskusid tõenäolisemalt teisigi. Vandenõuteooriaid pidasid tõesemaks need, kelle hulgas esines rohkem anoomiat ehk ühiskonna normidest lahknemist ja ühiskonnast eemaldumist.

Praegu peaksime nii väikese valimiga küsitlust kaheldavaks, ometi on hilisemad uuringud toonaseid leide kinnitanud[2]. New Jersey uuringu põhjal usuvad vandenõuteooriaid rohkem inimesed, kelle elus on suur hulk määramatust ja kes ei tunne kuuluvust. Need tegurid tekitavad viha ning vajaduse välise vaenlase järele, kellele oma viha projitseerida. Vaenlaseks kõlbavad mis tahes institutsioonid, kuna need sobituvad hästi vandenõuteooria ürgolemusse.

Milles seisneb vandenõuteooriate ühisosa? Peamiselt eelduses, et kas üksikindiviid või teatud eliidigrupp tegutseb varjatult omakasulistel eesmärkidel.

Mida rohkem on määramatust ja infoauke, seda rohkem loob inimene nendesse tõlgendusi olemasoleva teadmise põhjal.

Oma olemuselt on vandenõuteooriad, eriti infohäirete (ehk eri tüüpi väärinfo) kontekstis, süüdistavad ideed, mis võivad – aga samas ei pruugi – olla valed. Ennekõike on need vastuolus valitsevate arusaamadega, eriti nendega, mida esindavad autoriteetsetel positsioonidel olevad isikud, näiteks poliitikud, ametnikud või ka teadlased. Siin kohtuvadki üksikisiku viha ja määramatustunne usaldamatusega institutsiooni vastu. Aga miks vastanduda just teadusele?

Teadus on metoodiline institutsioon. Teisisõnu on teadus meetod, mis hangib meile infot, mis aitab meil ümbritseva keskkonnaga kohaneda – et ellu jääda. Taolise lähenemise kohaselt peaks olema teadus, iseäranis praegu, inimestele tugisammas, aga teadus on sarnane institutsioon kui valitsus, politsei või kirik.

Mitmed uuringud on korduvalt näidanud, et vandenõuteooriatesse uskumine sõltub inimese isiklikust usaldusest teiste inimeste, aga iseäranis institutsioonide vastu[3][4]. Teadus on samuti institutsioon ning kui langeb usaldus valitsuse, erasektori, presidendi või mis tahes teise institutsiooni vastu, kahaneb ka usaldus teaduse vastu. Paraku on demokraatlikes riikides usaldus institutsioonide vastu langenud juba mõnda aega ning pole kahtlust, et see jätkub[5].

COVID-19 ja määramatus

COVID-19 pandeemia on olnud nn nurjatu kriis, mis hõlmab kõiki ühiskonna valdkondi. Seda enam pakub see pinnast ka väärtõlgendustele, ja kui arvestada määramatuse hulka ühiskonnas, siis ka teadmata tõeväärtusega tõlgendustele.

Määramatuse tingimustes infohäiretest küllastunud keskkond loob eeldused usalduse languseks ja vandenõuteooriate omaksvõtmiseks. Fighting science with science – ehk teaduslikkuse imiteerimine oma eesmärkide saavutamiseks – muutub samuti infohäire üheks vormiks. 

Mida rohkem on määramatust ja infoauke, seda rohkem loob inimene nendesse tõlgendusi olemasoleva teadmise põhjal. Muutuvas keskkonnas on loogiline, et ka teadusliku meetodiga saadud tulemused on pidevas muutumises – seda ongi teadlased kogu kriisi vältel rõhutanud. See, veelgi enam, väetab pinnast teadmatusest tekkivatele vandenõuteooriatele.

Kõrgharidus kui hariduslik piiratus

Inimese haridus määrab usalduse teaduse vastu, kuid on veel üks komponent: hariduslik piiratus. 2020. aastal ilmunud teadusbaromeetri andmetele tuginedes saab öelda, et usaldamatus teaduse vastu sõltub soo, vanuse ja hariduse kombinatsioonist. Kui üldiselt usaldavad teadust vähem madalama haridustasemega inimesed, siis pisut detailsema faktoranalüüsi põhjal on näha, et huvitaval kombel kasvab usaldamatus iseäranis naiste hulgas ja, enamgi veel, kõrgharitud naiste hulgas. Viimast tõestas ka 2018. aasta raport, milles torkas silma suur protsent kõrgharitud naisi vaktsineerimisvastaste hulgas. Tundub justkui meelevaldne? Tegelikult mitte.

Kõrgharidus võib luua illusiooni ekspertsusest, kuid sageli ei pruugi sellega kaasneda teadmist oma teadmiste piiratusest, näiteks asjaolust, et kõrgharidus ühes valdkonnas ei anna pädevust teises. Kõrgharituil võib olla teadusuuringutele parem ligipääs ja äratundmine, kuid võib puududa (ja sageli puudubki) pädevus hinnata uuringu teaduslikku väärtust.

Kõrgharidus võib luua illusiooni ekspertsusest, kuid sageli ei pruugi sellega kaasneda teadmist oma teadmiste piiratusest, näiteks asjaolust, et kõrgharidus ühes valdkonnas ei anna pädevust teises.

Omal moel kasutavad vandenõud ka mimikrit. Märgakem kas või terminiseoseid: (vandenõu)teooria, (-)teoreetikud – mõlemad mõisted on pärit teadusilmast, kuid infohäirete kontekstis on need hundid lambanahas. Samaväärselt on üsna lihtne kirjutada teaduspublikatsioonina näiv artikkel ja levitada seda internetis. Fabritseeritud või kallutatud teadusuuring ei pruugi erineda asjatundmatule silmale kuidagi eelretsenseeritud ja indekseeritud teadusajakirjas ilmunud teadusartiklist. 

Infoaugud täidetakse omaenda tarkusest tehtud tõlgendustega. Puuduliku hariduse korral – ja arvestades COVID-19 kõikehõlmavust jääb igaühel meist mingis valdkonnas teadmisi puudu – on väärtõlgendusteks ruumi küllalt.

Teadus kaotab usaldust

2020. aastal ütles 78 protsenti Eesti elanikest, et usub teadlasi. Viie aasta pärast sama küsitlust korrates näeme tõenäoliselt, et usaldus teaduse kui institutsiooni ja teadlaskonna vastu on kahanenud. Eriti põhjusel, et teadlased on olnud COVID-19 kriisis üha enam avalikkuses esil. Valitsuste ja ametkondade juurde moodustatud teadusnõukojad veenavad neid, kes usaldavad teadust, kuid kahandavad nende usku, kelle jaoks institutsioonid on vandenõude taga.

Viroloog David LV Bauer jätkab ilmselt tõestamist, et see, mida ta ütles, oli see, mida ta ütles, mitte ei edastanud sõnumit, milleks see moondati. On sel mõju? Tegelikult mitte.

Valitsuste ja ametkondade juurde moodustatud teadusnõukojad veenavad neid, kes usaldavad teadust, kuid kahandavad nende usku, kelle jaoks institutsioonid on vandenõude taga.

Kes usuvad teadlasi, nende usaldust teaduse kui institutsiooni vastu ei kõiguta eriti miski. Taolisi inimesi on Eestis niisiis 78 protsenti – üle keskmise ka Euroopa kontekstis. Neid, kes usuvad vääramatult vandenõuteooriaid ega usalda (või pigem ei usalda) teadlasi, on kolm protsenti. Seda on vähem kui Euroopa keskmises hinnangus vaktsineerimisvastasusele (5%). Tunduvalt rohkem (17%) on Eestis aga neid, kes ei ole kujundanud oma arvamust teaduse usaldamise kohta. See on n-ö soo ehk mõjutatav osa inimestest. Kaldutakse selle poole, kes parasjagu veenvamalt infot esitab. Ehk kui mul endal napib vettpidavaid teadmisi viroloogias, geoloogias või meditsiinis, siis usun seda, kelle info sobitub kõige paremini minu olemasolevate veendumustega.

**

Aga siis jääb vandenõuteooriate juures alles veel üks väga amüsantne osa, mida ei tasu samuti sugugi alahinnata.

Viibisin hiljaaegu koosviibimisel, kus hakati võistlema vandenõuteooriate rääkimises: kes tuleb lagedale kõige pöörasema ja meelelahutuslikumaga. Konkurentsitult parimaks tunnistati keeruline teooria, mille kohaselt pole koroonaviiruse pandeemiat olemas, kusjuures põhjusel, et keegi pole kunagi näinud ühtki tuvipoega. Nimetatud teooria järgi on pandeemia piirangud mõeldud välja lihtsalt inimeste tänavalt eemale hoidmiseks, et saaks tuvidel – kes on tegelikult jälgimisdroonid – patareisid vahetada. Olgem ausad, sellised lood ongi ääretult meelelahutuslikud ning eksisteerinud sarnasel vohaval kujul inimeste fantaasiates kauem kui mõnigi teadusharu.

[1] Goertzel, T. 1994. Belief in Conspiracy Theories. – Political Psychology, nr 15 (4), lk 731–742. 

[2] Harambam, J.; Aupers, S. 2015. Contesting epistemic authority: Conspiracy theories on the boundaries of science. – Public Understanding of Science, nr 24 (4), lk 466–480.

[3] Moore, A. 2018. Conspiracies, Conspiracy Theories and Democracy. – Political Studies Review, nr 16 (1), lk 2–12.

[4] Einstein, K. L.; Glick, D. M. 2015. Do I Think BLS Data are BS? The Consequences of Conspiracy Theories. – Political Behavior, nr 37, lk 679–701.

[5] Norris, P.; Inglehart, R. 2019. Cultural Backlash: Trump, Brexit, and Authoritarian Populism.

Marju Himma uurib Karlstadi ülikoolis ajakirjandust ega murra enam pead selle üle, miks inimesed teadusesse ei usu.