Müürilehe demokraatia teemalisest märtsinumbrist leiab usutluse pikaaegse kolumnisti ning poliitikavaatleja Ahto Lobjakaga, kelle osalusmuskel on küll väsinud, kuid kriitikameel endiselt vahe.

Ta esineb intervjuus seisukohtadega, mis paljude jaoks võivad kõlada ketserlikult, aga ta suudab vajadusel ka iseendale tuhka pähe raputada.

Lobjakas selgitab muuhulgas, miks ta on olnud nõus iganädalaselt kaamerate ees debateerima Varro Vooglaiuga, kuid ei teeks seda perekond Helmede või Lauri Vahtrega. Oma etteheidetes Eesti ajakirjanduse aadressil keskendub ta sellele, kuidas pöörduks meedia ja suhtekorralduse vahel ajakirjanike võimukriitikat nüristab.

Pikemalt tuleb juttu veel ka „Harta12” autorite ajaloolisest lühinägelikkusest. “Harta oli üks nendest kividest, millest laoti see müür, mille pealt EKRE tõusis valitsusse,” tunnistab Lobjakas üheksa aastat hiljem ka iseenda valearvestust. “Ma olin idealistlik ja arvasin, et Reformierakond ise ongi „viga” Eesti demokraatias. Tegelikult oli Reformierakond sümptom, nagu oli sümptom Toomas Hendrik Ilves. Nad olid Eesti ühiskonna toonase arengutaseme maksimum.”