Aeglase ja kurva kõlaga „I Used to Be Cleani” on kirjeldatud promotekstis kui „lääneliku väljendusviisi ja eestlasliku mõttelaadi” kohtumist.

Täielik chance meeting see siiski pole ning võrdlus uuema indie-folgiga on asjakohane küll – „Childhood Tragedy” kitarripartii võiks kuuluda häbenemata näiteks José Gonzáleze repertuaari. Teisalt seostub Viktor’s Joy paratamatult plaadi levitaja Mauno Meesiti uuema soololoomega, kuigi VJ ulatus on märksa kitsam. Taolise nähtuse olemasolul võiks ehk rääkida mingist uussiirusest pakatavast Eesti-Berliini skeenest.

Siiski pole „IUtBC” folk sama tihedusega kui Simon & Garfunkel või Nick Drake, nii muusikaliselt kui ka ideeliselt. Pärast esmamuljet jäävad alles pigem ohutu igapäevaolme ja lapsepõlvenostalgia, mida iseloomustavad poeetilised pealkirjad ja nende kohustuslik kordamine igas refräänis. Lugu nagu „All the Promises I’ve Ever Made” on küll kõnekas autori enesepaljastuse poolest, kuid jääb samas lohisema ühe ja sama kohmaka struktuuri taha. Poolikuse tunnet kõlab mujaltki – „Black Dog” võiks olla skandinaavialiku gooti-doom’i tubli sissejuhatus, aga lõpeb just enne seda, kui sisse peaks lendama kitarrikärin.

Üldmuljena on „IUtBC” hoolimata nimest niisiis üsnagi malbe ja äärtest ümar plaat, mille võimalik sotsiaalne relevantsus on lähemal Jaan Tättele kui Bob Dylanile. Saan aru, kuidas album on sisekaemus, aga ei saa mööda tundest, et selle mõtestamine tripina mööda 21. sajandi liberaalset ja kanepisuitsust Euroopat on saanud ammu klišeeks.