Küberilmastumis- ning sotsiaalmeediaajastul domineerib pilt kahtlemata teksti üle. Viimase kontekstis on räägitud üksjagu süvenemisvõime kriisist. Sellest, et inimesed ei ole enam võimelised tekstilistest materjalidest läbi hammustama.

Error EKKMi näitusel „(Hüper)emotsionaalne: SINA”. Foto: Helmi Arrak

Kui võrrelda näiteks Eesti iseseisvuse taastamise algusaja poliitilisi kampaaniaid praegustega, on teravalt tuntav, et tolleaegsed põhjalikud programmitutvustused on asendunud paraadfotodega, millel ilutsevad reklaamindusest sisseimbunud napid ideoloogilised, ent mittemidagiütlevad loosungid. Ma väidan, et süvenemisvõime kriis ei puuduta ainult tekstilist lugemisoskust, vaid ka meie võimet piltidest aru saada. Me kipume uskuma kergesti seda, mida näeme või arvame end nägevat, ning (mh sünteetilistest) piltidest üleküllastunud keskkonnas vajame me üha enam teadmisi, et olla võimelised dešifreerima nende erinevaid tähenduskihte. Tihtipeale polegi oluline see, mida me pildil näeme, vaid määravaks saab hoopis see, mida tahetakse, et me sellel näeksime. Ilma võimeta visuaalseid sõnumeid lugeda on oht langeda manipulatsiooni ohvriks. Näiteks võib juhtuda, et mõnel naisterahval tekib ettekujutus, et ainuüksi tema jäsemetel turritab karvkate, või linnaelanikud hakkavad uskuma, et mööda mere äärt lookleva mitmerealise autotee ehitamine on tõeliselt innovaatiline lähenemine linnaarengule.
Nimelt võib mõni pilt meile nii sügavalt muljet avaldada, et see nihestab meie reaalsustaju või pimestab meid tegelikkuse suhtes. Olgugi et nimetatud nähtus võib olla sama palju võimalus, kui see on ka oht.

Kunsti juures hindan ma ennekõike kõrgelt selle võimet muuta perspektiivi või lõhkuda norme. Samas saab mõni inimene esteetilise elamuse just nimelt sellest, kui kõik on äärmiselt reegli- ja harjumuspärane, ning sellisel juhul võib normist kõrvalekaldumine olla pigem irriteeriv. „Kunst võiks pakkuda rahuldust ilumeelele,” heidetakse nüüdiskunstnike piire lõhkuvatele taiestele alalõpmata ette. Ka minu jaoks on oluline esteetiline elamus, ent erilist naudingut pakuvad mulle nimelt sellised visuaalsed kujundid, mille puhul on äratuntav konkreetse teose loonud autori positsioon ning millelt peegeldub tema isikupärane vaatenurk kujutletavale. Selle tõttu ei armasta ma ka masstoodetud ilupilte, mida on võimalik kujunduselemendina soetada, või nüüdisaja Hollywoodi filme, mis on üksteisest pahatihti täiesti eristamatud. Samuti ei suuda ma seedida televiisoris lakkamatu joana voolavat ülevalgustatud reklaamiesteetikat, kus beebid lausa helendavad ja säravvalge koduse idülliga istutatakse pahaaimamatule televaatajale pähe sõnumit, mida vähemalt Alo TVs kuulutab varjamatult enne igat reklaamipausi mahe naishääl: „Ostke asju, hästi palju asju!” Ehk kinnitabki toosama kitši vohamine üleüldist madalat visuaalkultuuri tõlgendamisvõimet ning kitši taastootmise kaudu selline tendents süveneb. Võib-olla langevad seetõttu paljud inimesed ka sellesama pealiskaudsuse ohvriks.

Nii on ka sotsiaalmeedia vallutanud pildid südamekestega latte’dest, disainerirõivastest ning kõigest muust sellisest, mis kinnitab meeleheitlikult „kasutaja” kuulumist mingisse talle olulise staatusega rühma. Kriitilisemalt mõtleva inimese jaoks tõstatub paratamatult küsimus, et mis ettekujutuse loomiseks kogu selline idülliline kuvand on täpsemalt loodud. Oleks naiivne uskuda, et selle tähendusväli lõppeb pelgalt inimese siira tahtega jagada sõpradega sissevaadet oma kaunisse ellu… isegi kui ta ise seda endale kinnitab. Tegemist on siiski representatsiooniga, pideva vajadusega kinnistada oma status quo’d.

Ma olen varjamatult kriitiline, kuna ümbritsetuna teiste inimeste lakkamatust enesekuvandipornost, reklaamindusest, massikultuurist ning -meediast jne, on tuntavalt vähemuses need, kel on õnnestunud säilitada kainet meelt, et mõista, mida kõik need pildid tegelikult kommunikeerivad, ning kes on võimelised sellest teadmisest tulenevalt aru saama ka teistlaadi kujutiste loomise vajadusest. Ma hindan selles ümbritsevas ühetaolisuses neid, kes julgevad eristuda – neid, kes tekitavad visuaalkultuuri värskendavaid erroreid ning rikastavad seeläbi meie ühist mõtteruumi uute ideede ja kujunditega.

Kui palju olen ma näinud nüüdiskunsti ja olnud sügavalt pettunud! Aga omaette väärib tunnustamist ja toetamist asjaolu, et see on siiski säilitanud püüdluse vabaneda umbsest üksluisusest. Ma ei väida, et hea kunst on tingimata see, mille mõistmiseks tuleb töötada läbi kümnete lehekülgede kaupa selgitavat kaasteksti, kuid ometi tuleb hea kunsti äratundmiseks lugeda sadu kui mitte kümneid tuhandeid lehekülgi kirjandust, sest nii nagu toob välja ka Müürilehe septembrikuises visuaalkultuuri numbris fotokunstnik ja õppejõud Marge Monko, vajame me pildiga kriitiliseks suhestumiseks üksjagu sõnavara ja teadmisi. Seda silmas pidades panime koostöös Tallinna Fotokuuga kokku Müürilehe visuaalkultuurile keskenduva teemanumbri, kus saavad sõna nii valdkonna asjatundjad kui ka inimesed, kellel on lihtsalt mõne pildi kohta midagi öelda.

Helen Tammemäe, peatoimetaja