Juulis Virumaal Kukruse mõisas etendunud Maksim Gorki „Vassa Železnova” võlub lisaks ebaharilikule teatrisaalile ka ajutise koosseisuga, mille üle ootuste hea ühissooritus annab silmad ette mitmetele püsiteatri sissetöötatud kollektiiviga valminud etendustele.

Kiitmata ja laitmata teisi emakeelseid etendusi olgu kohe öeldud, et täiskäiku – antud juhul mahhineerimist ja manipulatsiooni elu või surma peale – ei lükata just sageli sisse viivitamatult, esimesest dialoogist. Gaas põhjas ülesõit kõigest humaansest mõjub rabavalt. Kangelanna mõtlemise mastaapsus ja размах (ee ulatus) tegutsemises lülitab vaataja sootuks teisele, Gorki ja Neuhausi hoolega sätitud lainepikkusele.

Kahevaatuselise lavastuse esimeses osas ei kandnud kõik vajalikud pausid küll välja, Maksim Gorki üle saja aasta vanused mõtteterad ei jäänud publiku jaoks õhku püsima, öeldu settimisse lõikas ilutulestiku jätkuna sisse järgmise osatäitja uus sõnum. Siiski võib panna juhtunu rahulikult esietendusega lavastuselt süütuse võtmise arvele.

Merilo (taldrikut keerutades, proovides telepaatiliselt maksimaalselt õiget kontakti saavutada): Aleksei Maksimovitš, kuidas Te taipasite, et oli tarvis defineerida muutus Venemaa elus?
Gorki (kuuldavalt väsinult – ikkagi surnud inimene! – ja võib-olla isegi kergelt bluffides): Ma ei kuule hästi, korrake palun.
Merilo (proovides küünlaleegis kulme mitte ära kõrvetada): Te tabasite ära, et vana Venemaa kui selline on surnud, aga uut ei oska veel kõnetada ega nimetada, rääkimata defineerimisest. Kuidas see juhtus?
Gorki (sumbuva häälega – ilmselt kutsutakse teda mujale): Küsige Neuhausilt, las tema tõlgendab mu kõikehõlmavat ajastukroonikat… Ja ärge astuge Euroopa mis tahes ühendusse… Jumalaga… (side katkebki)

Meest sõnast. Võtmemängija, lavastaja Eili Neuhaus, on küll Rakvere teatri püsitrupi liige, kuid miskipärast on ta ometigi püsimatu. Tegutseb sootuks omal käel, iseseisvalt, juba aastaid, kogu kaasneva riskiloteriiga arvestades. Gorki modernistlikke tendentse loeb Neuhaus kui ajaloolane.

Merilo (aupaklikult, ikkagi lavastaja!): Mis see on, mis ikka ajab pinde, Eili?
Neuhaus (rakverelase rauge pilguga, milles helgivad erekollased tulukesed): Elu ise. Ja inimestesse uskumine – see õigustab ennast alati! Vabadus ise teha, reeglid ise kehtestada, see on kui vaimne oopium.
Merilo: Kuidas Gorkist Teie jaoks plinkiv majakas sai?
Neuhaus: Määravaks sai minu enda hingeline seis. Gorki sobitus sellega ning nüüd vaatan ka mina autorit teise pilguga.
Merilo (püüdes mängida kollast ajakirjanikku): Kes sattusid Teie unedesse esietenduse eelsel ja järgsel ööl?
Neuhaus (kergendatult naerma puhkedes): Ei kedagi konkreetset, kõik oli kui üks suur udu, nii öösel, päeval kui etenduse ajal.

Pildil Meelis Rämmeld, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi ja Natali Lohk. Foto: Reili Evart

Kõrvu paitab etenduse muusikavalik, kummardus väljamõtlejatele. Üle 200 inimesega saalis mõjus piano pianissimo enesekindlalt ja detailideni läbimõeldult.

Osatäitmiste võlu ja valu

Vassa Železnova on meister stalinliku totaalkontrolli kehtestamises nii pere- ja ärisuhetes kui ka kogukonnas tervikuna. Tangotundliku oleku, ent kikkpoksija hoiakuga iludus, kes võiks tahtejõu poolest olla Thatcheri vanaema. Nimikangelannana tõestab ta ilmekalt, et veri on paksem kui raha, ent rahata pole elu. Ta ei peatu raudse haarde säilitamise nimel ka verevalamise ees. Oma laste jaoks ikoon, meie aja mõistes aga südametu oligarh. Oskab teha vale asja – rahaimpeeriumi loomist – õigesti, korvamata teenitud kasumiga siiski puudujääke mittemateriaalses maailmas. Ülle Lichtfeldt peaosatäitjana vääribki Veatu Sooritaja medalit ning liigitub selle rolliga tõsiste meelelahutajate väärikasse nimekirja. Eriaplaus Lichtfeldtile publikule meeldimise soovi puudumise tõttu, mis loomulikult tõstis tema seekordse soorituse usutavuse lakke.

Lichtfeldt (austajate ringilt tülitajale pilku heites ning endamisi naeru kõhistades): Ja kes Sina veel selline oled, koletis?
Merilo (primadonnale silma vaadates): Müürilehe agent.
Lichtfeldt (poolkohkunult, ent kiirelt kogudes): Issand, selle taga on kogu progressiivne rahvas ju! No küsi siis, julgelt!
Merilo (tarmukalt ja alla andmata): Mida positiivset võib Teie mängitud fuuriast kangelanna puhul esile tuua?
Lichtfeldt (flirtivalt oma tõeliselt ilusa kaelajoone kontuuril sõrme vedades): Pime pühendumine perekonnale.

Ljudmilla, kangelanna noorema tütre, plastilise muster-Lolita jaoks on kõik veel läbinisti hea: sõrmkübara jagu veini on süütu juua, joodikud naljakad, pahade planeet avastamata. Saara Kadak on oma kaasasündinud koketsuse tõttu ühtlasi esimene kandidaat Ülle Lichtfeldti mantlipärijaks. Hobusesabaga linalakk otsekui Ilon Wiklandi pildilt – kes siis ei tahaks näha Bullerby tüdrukuid kümneid aastaid hiljem, seejuures päriselt?

Merilo (võlutult): Kuidas Sul õnnestus leida sedavõrd õige võti 16-aastase tüdruku mängimiseks?
Kadak (sõrmedega juukseotsi rullides): Nii mina kui Ljuda oleme noored. Me oleme vähe kogenud ja elanud, võime küsida lolle küsimusi ja unistada naiivselt.
Merilo (üllatunud noore daami küpsest mõtteviisist): Kuidas mõjutab mängukoht – Kukruse – õnnestumist, näitleja poolt tunnetatuna? Ja konkreetne hoone?
Kadak (unistavalt): Üks Ülle Lichtfeldti tuttav ütles peale etendust, et see koht, kus me mängime, sobib jube hästi lavastusega kokku – ümberringi on vaesus ja mahajäetus, aga siis keset seda rõkkab üks rikkurite (Železnovide) mõis. Nagu ka tol ajal oli.

Pildil Ülle Lichtfeldt ja Saara Kadak. Foto: Reili Evart

Prohhor Hrapov, kangelanna vanem vend. Lihtsameelse lõbususe vahele hästi ära peidetud traagilise saamatuse edasiandja. Meelis Rämmeld peaks alkohooliku rolli jaoks võtma õppetunde Hendrik Toompere Jr käest, kelle napsitanud hulluarstist kodumaises teatris etemat lihtsalt pole. Ent egas joodiku diktsioon peagi igal hetkel arusaadav olema, eriti kui „varahommikuni konjakit pumbatud”. Varjatud verepilastussoovi ning veinikastmes ujuvat testosteroonisaadikut esitab Rämmeld jõhkra aususega.

Merilo (uurivalt): Kui kerge on esitada purjus inimest?
Rämmeld (vajades ilmselgelt üht esietendusejärgset napsi): Eks ikka vaevaline, näha tuleb hullu vaeva ja teha rasket tööd, et tulemus saaks päris.
Merilo (praadides näitlejat edasi): Kas kogu kellavärgi ettevalmistuses tuli ette kriitilisi momente?
Rämmeld (pöördudes austajannadele autogramme jagama, muretult): Ikka.

Natali Lohk (kelle nime õige kirjutusviis võiks olla Nadežda Krupskaja-Lohk – sedavõrd õnnestunult tõi ta Železnova miniana esile varjatud fanatismi revolutsiooniidee kandjana). Kes annaks ära oma ainsa poja, ideede nimel? Eks ikka leninlased, kes muu. Ei kohku ta valedokumentidega kodumaale käima tulles lahendamast pagulase dilemmat – poeg või idee – viimase kasuks, kusjuures iga hinna eest ja idioodi järjekindlusega. Eks olnud ekstreemsus omane ka autorile endale – nooruspõlve läbielamiste tõttu võttis 1868.a. ilmavalgust näinud Aleksei Peškov endale pseudonüümiks Maksim Gorki (v.k. „kibe”) ning noorpõlves kihutas endale kuuli rindu, elades kopsuveaga siiski ligi 80-aastaseks.

Merilo (miskipärast kogeledes): K-k-k-kuidas teie eri truppidest talentide suvekoondis kokku mängis?
Lohk (ebanormaalselt sugereeriva silmavaatega): Ma ei mäleta ühegi etenduse juures sedavõrd väikseid sünnivalusid. Tegime kuidagi jupp jupi haaval ja äkki oligi tervik valmis.

Korraldamine Ida-Virumaa autoremonditöökojas

Produtsent Harles Mägi on süüdi asjaolus, et vaatajal ununeb paariks tunniks viibimine depressiivses Euroopa väikeriigis. Rafineeritud kultuuri- ja inimestesõbrana alustab Mägi oma järjekordset iga-aastast projekti, täites märkamatult, ent kvaliteetselt enda käsutuses oleva aegruumi nii, et asjaosalised ja publik jäävad rahule.

Merilo (produtsendi kätt surudes): Kuidas mõjutab mängukoha valik õnnestumist?
Mägi (äsjasest õnnestumisest pisut uimasena): Kontrasti loomine ümbritseva keskkonnaga oli lihtne, lagunevasse tootmisbaasi uhke häärberi ehitamine annab juba ise väga palju atmosfäärile juurde. Kui sinu ümber kogunevad õiged inimesed, on õnnestumine vältimatu.

Kohalik vallavanem Etti Kagarov aga on tundlikult tabanud, et temaatika ajatuse tõttu jätkub Gorkil järgijaid ka tänapäeval – etenduskoha loomisel rookisid töötukassa naised Vassa postuumsete teenritena puhtaks autoremonditöökoja, Kohtla-Järve kultuurikeskus varustas tehniliste lahendustega, Kohtla valla vabatahtlikest noored viisid parkimiskorralduse mõisapargis täiesti uuele tasemele. Eks mõjuta pisimgi telgitagune läbimõeldus kogu terviku õnnestumist nagu täpne sooladoseering köögis naudingut restoranisaalis.

Merilo (Toomas Uba imiteerides): Mis tunne on olla kohaomaniku esindaja?
Kagarov (eriti rõõmsalt ja rahulolevalt): On seletamatu, et siia Kukrusele teatrit luues ei tulnud ette ühtki tehnilist probleemi, ja seda vaatamata pidevatele muudatustele plaanides.
Merilo (vandeseltslaslikult): Oleme siin viibinud nüüdseks ligi neli tundi ja mõisa aladel valitseb mingi seletamatu rahu. Millega seda seletada?
Kagarov (sosinal): Kukrusel ongi eriaura, kiiruse mõiste kaob siia jõudes. Igal pool mujal on pidev kuklastuksumise tunne, ent siin mitte.

Tõsist sisu on meeldiv vaadata

Kogenud kunstniku Reili Evarti peas valmis nägemus sellest, kuidas anda tegelastele muinasjutuline välimus ja kanda sajandivanune vene luksus üle mõisa abiruumidesse. Silmatorkavalt hästi istuvate lavarõivaste meister Kairi Vilderson peab ilmselt seisma silmitsi olukorraga, kus näitlejannad rollirõivaid endale ihaldavad. Igatahes naispublik õhkas kostüüme vaadates ning meespublik ohkas eelarvele mõeldes.

Merilo (nostalgiavõtmes): Lapsepõlves olid lelud kõik elusad. Kuidas mõjub algselt kunstniku ja Teie peades olnud nägemuse hingestumine ja elluärkamine konkreetsetes rollides?
Vilderson (küsimusega silmnähtavalt rahul olles): Üsna mitmel põhjusel ei suutnud ma esietenduse lõpus pisaraid tagasi hoida. Olles ise kolme lapse ema ning samas 20 aastat firmajuht, adun täiesti teatud rollide ühildamatust või siis hakkamasaamise hinda selles elus. Näitlejatega koostöö on alati inspireeriv, nende põnev maailm paelub mind, ulatades mulle väljumiskäe tavapärasest kevad- ja sügiskollektsiooni ettevalmistuse rütmist.

Lõputoosti asemel

Üks tegelastest, peatselt kas doonormaksa või kirstu vajav Prohhor Hrapov, lausus klaase täis valades (toosti ütlemisele energiat raiskamata): „No võtame!” See sobib imehästi ka tavapärastest suveetendustest üledoosi saanutele lavastuse „Vassa Železnova” kokkuvõtmiseks: „No vaadake!” Vaadake[1] lugu naisest, kel oli olemas kõik – raha ja varandus, võim ja suhete hoidmise oskus, intelligentsus ja ilu, perekond (üheksa lapse ema) ja õukond, kuid kellel puudus üks asi – tulevik.


[1] Uuesti lavadel juulis 2014.