Pilguheit Maarja Pärtna teise luulekogu aegruumi.

Maarja Pärtna
Läved ja tüved
Eesti Keele Sihtasutus, 2013

Maarja Pärtna teise luulekogu „Läved ja tüved” (2013) meeleolu on salakavalalt tasane. Selle teose lehekülgedele laotunud sõnad tunduvad vahel ülearu malbedki, kuid jäävad sellegipoolest lugejas kentsakalt kripeldama. See kripeldus on seotud teatud eba- ja püsikindlusega, mida autor samaaegselt justkui poolsosinal puudutab. Nii nagu ta kõneleb ka liikumisest nende kahe seisundi vahelises hetkes ja ruumis.

Pärtna puudutab teose jooksul kummalist määratlematust, mis on iseloomulik nii aja kui ka ruumi kategooriatele. Eelkõige kummitavad teda küsimused nende sfääride kohta, mida on raske kirjeldada ajaliselt ja ruumiliselt teisiti kui vahe- või äärepealsetena. Kahe viimase mõiste ühendamine tundub esialgu küll kentsakas, kuid sõnad luulekogu pealkirjas (läved ja tüved) võtavad suurepäraselt kokku selle, kuidas on võimalik olla korraga millegi vahel ja millegi piiril/piiriks. Asub lävi ju ühteaegu nii mingi kindla ruumi äärel kui kahe külgneva ruumi vahel, kätkedes eneses samaaegselt lõppu ja algust. Niisamuti on tüvi okste ja juurte vahel, olles ühtedele alguseks ja teistele lõpuks. Taolised piirid huvitavad luuletajat füüsilises ruumis ja ka neis ebamäärastes hetkedes, mis on „silma päraniolemise ja / suletukssaamise vahepeal” (lk 10).

Pärtna luulemina liigub ühest paigast teise küll rongiga, küll rattaga, küll jalgsi ja leiab nii mõnigi kord, et on „harjumuspärasest ruumist välja tõstetud” (lk 18). Seetõttu mõjuvad need tekstid sageli reisipäevikuina, mis ei kõnele õnnelikul kombel rohkem kõnelejast, vaid sellest, millest kõneletakse. Pärtna luulemina ei kasuta maastikke eneseprojektsiooniks vajaliku ekraanina. Tema loodud rändur usub, et „ruum ise on see, mis lugudele elu sisse puhub” (lk 33), ja see, kes tolles ruumis liigub ja seda tekstis jäädvustab, on pigem teisejärguline. Kuid siinkohal ei tähista teisejärgulisus ebaolulisust, vaid autori võimet end sõnade vahele peaaegu et ära peita ja muutuda ise selleks ekraaniks, mille kaudu paigad olemist kogevad: „linn kogeb end / läbi meie / meie kogeme teineteist” (lk 19). Pärtna debüütkogu „rohujuurte juures” (2010) analüüsides kirjeldab Mart Velsker seda kvaliteeti kui minapiiride hägustamist[1].

Erinevad rännakud kulgevad luulekogu jooksul Tartu tänavaid mööda, kuid viivad ka linnast eemale loodusesse. Mõlemast ruumist leiab Pärtna terav vaatlejasilm üles piiripealsed mittekohad ja neid iseloomustava ähvardavalt mõjuva määratlematuse. Luuletuses „Jalgrattaga” esitab ta küsimuse: „mis inimestega äärealadel juhtub? kas nad kaovad, / ja kui nad kaovad, siis kuidas – kas nad pudenevad tegelikkuse servalt alla?” (lk 34) Äärealad tähistavad millegi lõppu ja nende lõplikkus võib esiti mõjuda üsna hirmutavalt, kuid Pärtna osutab ka võimaluste paljususele ja vabadusele, mida erinevad piiriks olevad mittekohad eneses kätkevad. Ühelt poolt muudab piiril asuv paik identiteedi „raskestimääratletavaks, ebapüsivaks” (lk 43), kuid teisalt on see „koht-kus-võib-kõike-juhtuda” (lk 41).

Lisaks piiripealsetele kohtadele ja ruumidele huvitavad luuletajat eelnevalt mainitud piiripealsed hetked – need, mis jäid silma päraniolemise ja suletukssaamise vahepeale. Sarnaselt mittekohtadele on säärastesse silmapilkudesse püütud kirjeldamatu võimaluste paljusus, mis pakub tröösti luuleminale, keda iseloomustab aja möödumise kõrgendatud tajumine. „Lävede ja tüvede” esimene, sügismeeleolusid jäädvustav osa on kantud kaduvuse ja aja lakkamatu kulgemisega seotud paratamatuse tunnetamisest, millega kaasneb hirm, et „päevad jooksevad vardalt maha / nagu sukasilmad” (lk 11) ja sunnivad küsima „kuhu see kõik meid viib?” (lk 11). Kas on võimalik murda välja sellest ringist, kus kõik on juba olnud ja mille märkamine juhib tõdemuseni, et „aeg lihtsalt juhtub, ta eest pole / kuhugi minna. või kui siis ainult / luhta oma katsetega tema juhtumine ületada” (lk 26)?

Viimastest ridadest aimuv ärevus ei mõju painavalt ega hüsteeriliselt, vaid malbelt. Seda just tänu tõdemusele, et ühes piiripealses hetkes on alati „midagi veel: / kõigi võimaluste avatus, kõigi mõeldavate tõlgenduste / võimalikkus; õhku visatud münt, mis pole veel / kulliks või kirjaks pudenenud” (lk 31). Päevadesse köidetud aeg, mis ähvardab luulekogu esimeses pooles sukasilmadena varrastelt maha kukkuda, annab teose kolmandas osas teed uue loomiseks: „päevad nädalates, aastad mis / järgnevad aastatele // kiht-kihilt kõik punub end valmis / ehitab valmis, loob ja järjestab” (lk 62). Pärtna jõuab lohutavale järeldusele, et teadvusetaguses ruumis, kuhu on igaviku mõistes võimalik pidama jääda ainult mõneks üksikuks silmapilguks, on lugematul hulgal võimalusi. Koht „igaviku kahe metroopeatuse vahel” (lk 17), mis tõotab pelgupaika olemise tüünest rutiinist väljaspool, on kutsuv, vaatamata asjaolule, et seda on päriselt võimatu tundma õppida. Taoline muutus maailma tunnetamises ja aja möödumise tajumises on luuletustes küll algusest peale kohal, kuid tõeline murrang saabub teose keskel, mil üksiolemise luulest[2] saab kaksiolemise luule ja sügismeeleolud asendab kevadine tärkamine ning „loomise pulbitsev voog / – elu enese iha” (lk 69).

„Lävede ja tüvede” lugemisel on eriliseks boonuseks Pärtna tõlgitud William Carlos Williamsi luuletused, mis on oskuslikult teose lehekülgedele põimitud. Need tekstid ei lõika Pärtna enese mõttelõnga sugugi katki, vaid funktsioneerivad iselaadsete struktureerivate tõlgendussuuniste või soovitustena, nügides lugejat panema tähele detaile, mis on kahe poeedi loomingus sarnased. Mõlemat luuletajat iseloomustab pildilisus ning oskus näha ilu imepisikestes olmelistes detailides, mis on sageli nii tavapärased, et jäävad taju eest kõrvale. Näib, et soovitusena on Williamsi luule toiminud ka Pärtnale enesele, kes tolle vihjavate juhtnööride kohaselt märkab tänuväärse järjepidevusega, „kui tähtis / on see // verev aia- / käru // vihmapiiskadega / kaetud // kõrval / valged kanad” (lk 5).


[1] Vt Mart Velsker, Inimnäoline luulekogu kosmoselinnast. – Looming 2011, nr 4.
[2] Samas