Rännak Mihkel Kaevatsi neljanda luulekogu maastikel.

Mihkel Kaevats
Ungari kirsid & teisi luuletusi
Pegasus, 2012

Mihkel Kaevatsi neljas luulekogu „Ungari kirsid & teisi luuletusi” pälvib tähelepanu rännuluule musternäitena, hõlmates nii otseseid kui ka vaimseid teekondi. Luulekogu toimetaja Jürgen Rooste koguni manifesteerib raamatu järelsõnas, et „tõeline poeet on ikka rändur”. Ja säärase tõelise poeedi palet esitleb sedapuhku ka Kaevats, nentides, et „…nagunii // teelise osa ses ilmas / on liikuda edasi veel” (lk 8), ning kaardistadeski rohkem kui varem oma poeetilisi jalajälgi küll kodulinnas, Venemaa avarustes ja soome-ugri hõimualadel või suisa vahemeremaistes paikades. Muidugi mitte ainult, tegemist on Kaevatsi seni mahukaima, variatsioonilisima ja visuaalselt uhkeima koguga. Jäädvustatud teekonnadki ei kulge üheselt väliskeskkonnas, vaid ka mälukeldreis ja hingeruumides, mentaalsetel kaartidel ning tegelikes või kujuteldavates interjöörides. Väliselt astub korraga lüüriline ja mänglev vagabund maastike pealispinnal, kuid mõtteuitudega urgitseb krüptilistes süvakihtides. Just sedaviisi koondab rändur oma uitamised vahelduvas ümbruskonnas ja sisemaastikel ühtseks ja üldiseks kohalolutundeks, võimendades sellega kohapeal olemise intensiivsust nii ajas, ruumis kui ka emotsioonides. Ennatlikult „Ungari kirsside” kohta midagi üldistavat öeldes tuleb täheldada esialgu üksnes seda, et retklemise taustal on tegemist siiraid tundeid ja vahetuid meeleolusid alalhoidva eksistentsiaalse luulega koos oma välude ja võludega.

Kaevatsi võlu peitub äratuntavalt isikupärase atmosfääri loomises nii võõras kui koduses paigas. Erinevad kohad äratavad meeled teistmoodi tajudele – võimaldades suisa mõista „igavuse imet” (lk 66). Ümbritseva keskkonna nüansseeritud kaardistused võivad ilmneda koguni hästi lihtsa igapäeva peensusteni visuaalseks kirjutamises, nii et luuletused on justkui päevikulised argielupildistused luuletajat ümbritsevast tavalisest maailmast, tema tegemistest, inimestest, kohtadest ja radadest. Luuletaja ongi siin oleviku pisihetkede uitlev jälgija ning aistiliste detailide koguja ja talletaja, et maalida nähtust pisikesi, aga mõjuvaid lüürilisi visioone, näiteks Tallinna-tsükli esimene pilt: „Hilistalvine, silmile soe ja valus päike / peegeldub vanalt asfaldilt. Erekollased / kingad puudutavad pehmelt kergelt / peaaegu kuiva linnapõrandat. Need majad / on ühtäkki nii tajutavad ja tähtsad, / nende inimlikkus või ebardlikkus saab / läbistavalt selgeks. Inimeste, / autode ja lörtsihunnikute ilmumine, / olemine ja kadumine ilmutavad / oma korrapäratut korrapära, veidrat / tasakaalu nurgelise jäikuse / ja nurkadetaguse hubasuse vahel. Selline on see linn – // tugev pead sa olema, et näha ta ilu” (lk 9). Selliste kognitiivsete vaatluste läbi kaardistuvadki vagabundi igapäevased maastikud, olgu siis linnapiltide, looduslike objektide, inimtegevuse või mälestuste kaudu. Kusjuures Kaevatsi loomuldasa kujundlik, ent vahetust nägelikkusest lähtuvalt deskriptiivne luulelaad teeb just lihtsa olemise sõnastamisega intensiivselt „nähtavaks” erakordselt meelelised maastikud ja teekonnad.

Selline nüansseeritud atmosfäär kumas sama tugevalt ka Kaevatsi eelmisest kogust „Eile hommikul ja täna” (2009). Rohkemgi aga ilmnes teine oluline aspekt, nimelt see, kuidas noorepoolse luuletaja armastuskäsitlus on taandunud kehalisest ennekõike metafüüsiliseks. Ka „Ungari kirssides” ei leidu enam sääraseid erootilisi unelusi ega lihalike lõõmade pakatusi, mida võis lugeda näiteks „Illusionistist” (2004) – Kaevatsi esimesest oma nimega signeeritud kogust – ja veelgi enam Kaevatsi debüütkogust „Ederlezi” (2003), mida ehtis edevalt oksüümoronlik pseudonüüm Olev Olematu. Kirgede luulendamises on autor ka „Ungari kirssides” oluliselt reserveeritum ning varasemast erootilisest pingest on jäänud vaid mõne intiimsema hetke tasakaalukas sõnastamine ja peamiselt meelelised keskkonnakirjeldused, mis küll kätkevad siin-seal ka metafüüsilist armastust koos igatsuse ning üksindusnukrusega, ent on siiski taandunud eeskätt vaikseks ja malbeks ihaks „muutuda metsaks” (lk 27), sulanduda armastustundes aistiliselt võimsasse keskkonda või tunda end mitteaktiivse vaatlejana, sellena, „mis vaatab maailma üle, / aga vahele ei astu, / vaid tunneb valu, / kui ragisevad tüved, / mis püsima peaks jääma” (lk 28). Vaatamata sellele ja ühtlasi hoolimata geograafiliste motiivide või siis juba üpris loodusluule ettetulemisest on selle retkleja väljenduseks ikkagi esmajoones tunnetusluule, seejuures kõlavad meeleolud ja emotsioonid vahetult kokku kogetud maastikega.

Selline „Ungari kirsid” ongi. Täiesti vältimatu läbitunnetuse mõjul on omavahel põimunud interjöörid, hingemaastikud, meeleolud, kodune ümbruskond ja võõrad kohad. Lisaks muidugi emotsionaalsed seisundid ja üldistusjõulised lüürilised situatsioonid. Luuletaja teadmine, et „…see iidne maailm on iga päev uus. / ja see iidne maailm on iga päev ärganud –” (lk 18), ei ole mingi nooruspäraselt eputav „sügavuse” demonstratsioon, vaid igapäevaste praktikate, „unenägude mäletamiste”, intiimsete mõtete, esteetiliste elamuste ja kogetu piirimail kompleksselt võnkuv veendumus. Ja Kaevatsi lüüriline mina ihaleb seda kõike jagada, kas või niivõrd lihtsate hetkedena: „Tuul rammestab üle keha / vaikivat seismist, kõige seismist. / Mida ma tahtsingi öelda: // elu kurnav ääretus ühes / suurejooneliselt suvalises hetkes” (lk 47). Selleks et nendele „suurejooneliselt suvalistele hetkedele” reageerida ja täheldada need üles suurejooneliseks jagamiseks. See Jürgen Rooste antud tiitli järgi Uue Maailma päevapiltnik-prohvet-poeet esitleb huvitumist ennekõike elu kirkusest ja enamgi ärksusest, uudsusest ning kordumatusest maailma turvalises tavalisuses, ent ka tähenduste küsitavusest ja mõtestatud süngusest. Sellest ka kõnesoleva luulekogu peibutav mitmekesisus. Võluvalt ja impulsiivselt, aga targalt, ilma liiga ulja joovastuseta väljendub siin ühe noore põlvkonna kirgas vaimsus.